Avaleht » Filmiliigid

Sellised kolm lugu: Kõrbekuu (1999)

Esimene film kassetist Sellised kolm lugu...

Mängufilm Kestus: 30:00

Huviinfo

Balti riikide ühisprojekt

"Kõrbekuu" on üks lühifilm kolmesest kassetist "Sellised kolm lugu...". Eesti, Läti 1999, 88 min, esilinastus X Stockholmi rahvusvahelisel filmifestivalil 17. novembril 1999. Kassetti näidati ka Pimedate Ööde festivalil ja jõulude ajal Tallinna Kinomajas.

Peeter Simm esialgsest plaanist: "On kokku lepitud, et iga maa võtab aluseks ühe klassikalise novelli. Lätlased valisid selleks "Tristani ja Isolde", leedulased "Jumalaema kiriku Pariisis." Meie nimetame oma filmi "Aidaks“.“
Kokk, A. (1998). Simm tegi Sõrve sääre tipus "Aidat". Sõnumileht, 30. sept, lk 15.

Esialgsest Eesti-Läti-Leedu kolmikfilmist ei tulnud aga midagi välja, kuna leedulased loobusid, ja nii sattus valikusse lõpuks hoopis kaks eestlaste tehtud lugu, lisaks „Aidale“ ka Ervin Õunapuu „Kõrbekuu“.

Kristiina Davidjants kassetist: “Sellised kolm lugu…” meenutab mingil veidral moel joomaseltskonda, mille üksteist mitte tundvad osalised hommikul kuidagi öelda ei oska, kuidas nad üldse ühte lauda sattusid. On täiesti mõistetav, et kahest-kolmest lühifilmist koosnev filmikassett on majanduslikult ilmselt kõige otstarbekam filmi tegemise/tootmise viis (vähemalt produtsendi jaoks), kuid nii mõnigi kord otsib vaataja kas või alateadlikult mingit sidet erinevate lugude vahel, olgu see tegur siis sisuline või vormiline. Kassetis “Sellised kolm lugu…” midagi säärast küll ei adu, pole seal mingit kolme filmi läbivat ühtset teemat või muud seesugust. Võib-olla üksnes viited klassikale.“
Davidjants, K. (2000). Sellised kolm filmi. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 67-69.

Filmist kriitiku pilguga

Valle-Sten Maiste: Iseenesest efektne ja hästi teostatud film, ainult sügavmõttelised alatoonid jäid segama. Mulle on Õunapuu varasemategi kunsttükkide puhul tundunud, et ta tähtsustab vaimu, selle maagiat ja jõudu liigselt üle, sobides pigem keskaega. Või taheti hoopis peenelt vihjata, et selline vaimuga liialdamine ongi üks ühe jala peal hüppamine? Siiski on ”Kõrbekuu” eesti filmi kohta küllalt stiilne maiuspala nii neile vähestele, kes mõistavad veel süü ja lunastuse kõrgetes kategooriates edastatavat metafoorikat, kui ka neile, keda võiks erutada lihtsalt üks vaimukas kirurgi kokaks muutumise lugu.“
Maiste, V-S. (1999). Kirurg muutus kokaks. Õhtuleht, 2. märts.

Peep Pedmanson: Stroganof à la boeuf
„Inimsööminegi seesinasena leiab endale õigustuse ennekõike lendamises. Eriti kui alustada Õunapuu retsepti järgi: jalgadest. Sest mis veel rohkem inimest maa küljes kinni hoiavad kui jalad?! Esiteks on nad evolutsiooni jooksul maapinnaga ülearu kohanenud, teiseks on inimese jalad proportsionaalselt mõttetult suured: tiigri eest ära ei jõua, jänest kätte ei saa – aga lendu tõusta ka ei lase!“
Pedmanson, P. (1999). Lenduri jalad olgu telik. Sirp, 3. märts.

Andres Maimik:  „“Kõrbekuu“ eirab kõike, mis võiks teda maavillaselt maadligi suruda, olmelist olustikku ja sogast sotsiaalsust ega püüagi peita oma konstrueeritust. Õunapuu kosmopoliitsusihalust toonitavad hommaazhid Visconti sümbolistlikule kõrgstiilile, Carlos Saura stiilis kirglik tantsunumber, aga ka Eesti kontekstis pisut nipsakalt kõlavad saksa aadli ja juudi päritolule vihjavad tegelaste nimed - Jonathan Kaufmann, Jonas von Richthoffen, Abraham Holland. Mansetinööbid, sigaritangid, vestiketid, kõik need märgid vana maailma kultuurikihistusest peaksid filmijutustuse lahti lõikama konkreetse olustiku küljest ja paigutama sümboolsesse aegruumi. Miljöö kuulub Lars von Trieri „Euroopa“ ja Resnais’ „Möödunud aastal Marienbadis“ mõjusfääri, tegevus leiab aset „kuskil Euroopa südames“ asuvas metafüüsilises lossis. Ka heliriba katab Lepo Sumera „ebaeestilik“ Richard Straussi vaimus sümfoonia ning David Lynchi filmidest tuttavad massiivsed foonikõminad. Rezhissöör Õunapuu on otsustanud reserveerida endale koha rahvusvahelises kultuuriruumis.“
Maimik, A. (1999). Musklist paisuv preestrirüü. Postimees, 8. märts.

Andres Laasik: „Ervin Õunapuu lühimängufilm ”Kõrbekuu” paistab eesti filmimaastikul silma selge ja loogilise loo poolest. Jutustus kirurg Kaufmanni kunagisest kriisisituatsioonist ja sellest sündinud võlast on õpetlik ja emotsionaalselt mõjus.“
Laasik, A. (1999). Kõrbekuu valgus sunnib inimesi omavahel asju ära klaarima. Eesti Päevaleht, 9. märts.

Tarmo Teder: „Leian, et Õunapuu linalugu, milles ühtaegu on ja ei ole sügavamat inimlikku ollust, on musta huumori elegantse visualiseerimise pigem läbikuk kunud kui õnnestunud katse.“
Teder, T. (2000). Anekdoot, okse ja pollaportree. Sirp, 7. jaan.

Kristiina Davidjants: „Mõlemad Jonathan Kaufmannid (Aleksander Eelmaa ja Hendrik Toompere jun) on usutavad. Indrek Taalmaa ja Jan Uuspõld samuti. Aga kas Taavi Eelmaa ongi tõesti nii halb näitleja või käskis režissöör tal sääraseid uskumatult võltse grimasse näole manada? Ja kõrvaline tegelane iseenesest, aga ikkagi — mis tegelane on Paul Laasiku kehastatud teener? Mis kometit tema tegi? Pärast teadet doktor Kaufmanni suremisest tegi Laasik sääraseid nägusid, et enam ei teadnudki, kas nutta või naerda. Mingil moel võib tema tegelaskuju pidada isegi kogu filmi üldistuseks. Nii nagu geniaalsusest hullumeelsuseni või armastusest vihkamiseni on üks õhkõrn samm, nii on lood ka suurte ambitsioonide ja naeruväärsusega.“
Davidjants, K. (2000). Sellised kolm filmi. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 67-69.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm