Lahtilaskmise lugu (2017)

Pühendus filmi algustiitrites:

"Agnesele ja kõigile teistele lastekodus kasvanud lastele".

Filmist meedias

Aurelia Aasa: „Animeeritud dokumentaalidele keskendunud Pikkov on viimastes filmides võtnud luubi alla nii küüditamise kui sõjapõgenike paine. „Minnalaskmine“ jutustab lastekodus kasvanud Agnesest, kellega animafilmide režissöör paari aasta eest tutvus.

Kui minna võrdluse teed, on äsjavalminud linateos ülesehituselt abstraktsem. Selge loona voolavat narratiivi asendab sümbolimäng. Segatehnikas valminud nukufilmi keskmes elutseb üleelusuuruses raamatunukk, kelle iga tahk on valgeks võõbatud. Suurel nukul pöörlevad aeg-ajalt väiksemad savinukud. Vahepaladena ilmestavad linateost filmilindile püütud kaadrid vahuselt loksuvast merest.

Pikkovi animafilmides figureerivad nukud kannavad tihtipeale ajaloolist tähendust. Tema eelmine film, „Tühi ruum“ lahkab praeguseks täiskasvanud Merikese lapsepõlvemälestusi. Filmis näeb miniatuurset mööblit, mis oli kingitus Merikese isalt, kes valmistas mööbli nõukogude võimu eest pakku pugenuna.

Ka antud juhul räägivad nukud oma loo. Savinukud on valmistatud enam kui saja aasta vanuste nukkude osadest. Viimased leiti Saksamaalt, nukuvabriku lähistelt, toob Pikkov välja hiljutises Sirbi intervjuus. Mastaapne raamatunukk on see-eest tahutud ligikaudu sajast raamatust. Raamatunuku sümboolne tähendus viitab ajaloolisele jaapani uskumusele, mille kohaselt saab pabernuku merre laskmisega vabaneda kurjadest vaimudest.

Taustasüsteemi tundmine hõlbustab „Minnalaskmise“ avanemist. Ent isegi sümbolistlikku tähendusvälja tundmata õhkub peenetundeliselt dirigeeritud nukufilmist südamevalu. Soov minevik silmapiirilt pühkida on pidevalt kohal.

Raamatud seostuvad ajaloo talletamisega. Praegusel juhul näeme rabedate raamatulehtede vahel hiilivat Agnese minevikusündmusi. Emotsionaalselt pingelist seisundit võimendab kilav, kohati kõrvulõikav taustameloodia. Vesi, mida näeme filmitud kaadrites tasaselt vastu kivisid pekslemas, kannab randa lohutavamad noodid. Nagu ka animatsioonis domineeriv valge värv, mida võib pidada puhastumise sümboliks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/4320657/poff-shorts-kuidas-lasta-lahti-lapsepolvest
Aasa, A. (2017). Kuidas lasta lahti lapsepõlvest ["Lahtilaskmise lugu" ("Minnalaskmine") ja "Manivald"]. Postimees, 27. nov, lk 19.

Sophia Bazalgette*: „Minnalaskmine“ seab tunde loost kõrgemaks – pole selget lookaart, mõjuma hakkab hoopis filmi põimitud sümbolism.

Film on täis allegoorilisi kujundeid, mis viitavad Agnesele ja tema loole. Animeeritud episoodid on kõigepealt müstilised, aga iga esteetiline otsus osutub tähenduslikuks. „Tahtsin kujunduses kasutada palju katkisi ja pragunenud detaile, et anda edasi murdunud hinge olemust. Tahtsin ka kasutada paksude kihtidena valget värvi, et sümboliseerida Agnese soovi midagi varjata, unustada … ja kontrastset fookust, nii et kaardis oleks nii teravalt fookuses olevaid kui ka fookusest väljas elemente rõhutamaks unustamise teemat.“ Traagilised mälestused on keerulised ja neid mäletatakse tihti vaid uduste fragmentidena. Pikkovi filmis loodud ruum annab väga hästi edasi rõhuva minevikuga tegelemise tunnet.

Pikkov viitab „Minnalaskmisele“ kui animeeritud teraapiale. Ta mainib iidset jaapani traditsiooni hinamatsuri’t – pärast eluraskusi tehakse nukk, pannakse paadikesse ja saadetakse avamerele. See traditsioon on filmi koos hoidvaks struktuuriks.

„Hinamatsuri võib elust eemaldada ebameeldiva kogemuse ja lubada liikuda edasi uute, helgemate lugude juurde,“ ütleb Pikkov. „„Minnalaskmine“ annab Agnesele võimaluse vabaneda oma hirmsast minevikust. Ta saadab selle jaapani traditsiooni järgides merele. Me ei saa teada tema loo üksikasju ega saa ka temaga samastuma. Filmi vältel tehakse aga nukk ja saadetakse see ka tõepoolest merele.“

Agnes aitas ise kaasa nukkude tegemisega ja osales paljuski filmitegemise protsessis. Nii mõneski mõttes kannab seda filmi tema lugu ja tema vaim. Pikkov on Agnest nüüdseks tundnud kolm aastat ja lootnud sellele, et projektis osalemine aitab tal minevikust üle saada ja edasi liikuda.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://sirp.ee/s1-artiklid/film/haiguste-ravi-animeeritud/
Bazalgette, S. (2017). Haiguste ravi, animeeritud [animafilmidest "Minnalaskmine" ja "Manivald"]. Sirp, 17. nov, lk 8.

*Sophia Bazalgette on kunsntik ja animatsioonihuviline Californiast, kes elab Tallinnas.

„Ka Pikkovi eelmisi filme „Keha mälu“ ja „Tühi ruum“ võib vaadelda animadokumentaalidena,“ märkis [Tristan] Priimägi. „See film on tõsielusündmustel põhinev lugu, kus animaepisoodid on miksitud dokkaadritega. Väga karm, aga äärmiselt ilus film. Selliseid mehi, kes suudaksid formaadiga Ülo Pikkovi kombel vabalt ümber käia, on äärmiselt vähe.“
Alla, H. (2018). DocPoint murrab vaataja klišeesid. Postimees, 31. jaan, lk 20.