Lotte ja kadunud lohed (2019)

Filmi saamisloost

„Ega me ei pidanudki seda filmi tegema,“ ütleb Lotte filmide režissöör ja stsenarist, üks Lotte „isadest“ Janno ­Põldma „Lotte ja kadunud lohede“ kohta. „Filmitegemine on nii kallis ja oli ette näha, et meie seda raha kokku ei saa. Me ei mõelnudki enam selle peale.“

Äärepealt oleksidki Eesti ja kogu maailma lapsed uuest Lotte täispikast filmist ilma jäänud, kui mitte Riigikantselei poleks EV100 tähistamiseks filmistsenaariumide võistlust välja kuulutanud. (See iseenesest kõlab juba nagu seiklus mõnest Lotte filmist.) „Siis me hakkasime mõtlema,“ ütles Janno. Koos kirjanik Andrus Kivirähki ning karikaturisti ja filmirežissööri ­Heiki ­Ernitsaga on nad kõik kolm Lotte filmi välja mõelnud. Nad otsustasid, et proovivad seda võimalust kasutada ainult siis, kui suudavad välja mõelda nii hea loo, et ise sellega rahule jäävad.

Eelmised filmid „Leiutajate­küla Lotte“ (2006) ja „Lotte ja kuukivi saladus“ (2011) on kirjandusliku stsenaariumi kätte saanud üsna kiiresti: Janno, Andrus ja Heiki lähevad koos lõunat sööma ja arutavad laua taga, millest film peaks rääkima ja mis seal juhtuma hakkab. Kolme korraga on asi tavaliselt valmis. Seekord aga nii lihtsalt ei läinud. „Loobusime kõikidest söömaskäikudest ja istusime oma 13–14 korda koos, ent õiget ideed, millega kõik rahul oleksid, ei leidnud.“ Algusest peale oli küll selge, et Lottel sünnib väike õde. Ja oli teada ka see, et toimub vanade laulude üleskirjutamise võistlus (mille väljamõtlemine võttis tublisti aega), aga kuhu lõpuks välja jõutakse, polnud teada. Kui siis sai selgeks, et lõpuks jõutakse välja kadunud lohede juurde, hakkas asi liikuma. See kõik viis tegevuse Leiutajatekülast välja ja sai selgeks, et film peab olema road movie, kulgemise lugu, mille edasiliikumise hoog annab võimaluse tuua sisse uusi tegelasi. Lotte lugu on just nagu õunapuu – nagu õunapuul tüvi, on sellel üks kindel liin, ja puu oksteks on kõrvalliinid, kust hüppavad sisse väiksemad kõrvaltegelased. Samal ajal liigub aga tegevus mööda põhiliini edasi. Janno Põldma nimetab Lotte filmimaailma stiili „muinasjutuliseks realismiks“, kus on olulisel kohal põhjuse ja tagajärje seos, nii et laps saab aru, et ühest asjast areneb välja teine ning see hoiabki filmi tegevust koos.

Lotte filmi stsenaarium sai kõikidest konkursi voorudest läbi, kuigi muutus selle aja jooksul üsna palju. „Stsenaariumi mõtleme me välja kolmekesi. Kui lugu üldjoontes koos, siis teeme koos Heikiga kinostsenaariumi. Andrus on kirjandusliku stsenaariumi poolel ja temal palun ma siis kirjutada dialoogid. Heiki Ernits hakkab joonistama. Selle põhjal valmib koomiksi moodi storyboard, mida siis Heiki abiline, kunstnik-lavastaja hakkab juba suurematele piltidele ja täpsemalt joonistama. Me oleme Heikiga mõlemad režissöörid ja meil on omavahel töö kenasti ära jaotatud. Heiki tegeleb peamiselt filmi visuaalse küljega, mina annan välja animatsiooni, monteerin ja tegelen näitlejatega,“ rääkis Janno Põldma. /---/

Artikli täistekst:
Koera-tüdruk Lotte sai väikese õe Roosi - Eesti Ekspress - Delfi
Hõbemägi, P. (2018). Koeratüdruk Lotte sai väikese õe Roosi. Eesti Ekspress: Areen, 27.dets, lk 40–42.

Arvamusi filmist

Margit Adorf: „No nüüd on kinodes jälle niisugune film, mis on kõigile lastega peredele lauskohustuslik ära vaadata. Kui sellise filmiga oma kinoaastat alustate, siis lihtsalt peab tulema hea aasta.

Seekordne „Lotte“ on sedalaadi film, mis sobib ka pisematele lastele. Kui „Lotte ja kuukivi saladus“ oli rohkem suurematele ja kippus kohati igavaks jääma, siis „Lotte ja kadunud lohed“ on selline, mille suudab igavlemata ära vaadata nii lasteaiaealine kui ka koolilaps ja mis paneb iga vanema või vanavanema südame sulama.“ /---/

Loe edasi:
Uus Lotte film: nunnumeeter kohe põhja! - Arvustused - Kultuur
Adorf, M. (2018). Uus Lotte film: nunnumeeter kohe põhja! Postimees, 3. jaan, lk 18.

Brigitta Davidjants: „Koeratüdruk Lotte ei olnud minu lapsepõlvesõber. Esimest korda nägin ma Lotte animafilme, lähenedes kolmekümnendale eluaastale. Armusin animatsioonifilmidesse hetkega. Lapsevanemana olen nüüdseks näinud kõiki seniseid „Lottesid” kümneid kordi ning mingil veidral moel pole ma neist siiani tüdinenud. Seetõttu ootasin ma „Lottet ja kadunud lohesid” ärevuse ja elevusega. Mida ma siis nägin?

Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits on ühes intervjuus öelnud, et ei tahtnud teha samasugust filmi nagu eelmised. Uus „Lotte” ongi vaadeldav täiesti iseseisvalt – karakterid on küll äratuntavad, ent sõltumatud varasematest filmidest. Kohal on ka kõik vanad tuttavad, nagu jänes Adalbert, Lotte ema ja isa ning kes kõik veel. Filmi ilmub ka ports uusi tegelasi, neist olulisimad on vast teadlased pesukaru Karl ja kala Viktor, kes koguvad vanu rahvalaule – motiiv, mis on EV100 raames valminud animafilmile igati sobilik. /---/

„Lotte” filmidele annab erilise võlu nende muusika, mille autoriks on Sven Grünberg. Publik tunneb ära eelmistes filmides kõlanud teemad, mida on arendatud just parasjagu, ning sekka on lisatud ka mõned täitsa uued muusikalised motiivid. Uue ja vana kombinatsiooni tulemusel tekibki tunne, justkui kohtuks ekraani vahendusel vana hea sõbraga. /---/

Selle filmi dialoogid mõjusid eelmiste omadega võrreldes märksa tihedamalt ja arendatumalt. Loomulikult olid need ka naljakad. Ent paiguti tundus mulle, et neis oli puudu mingit mõnusat muhedust, mida oli kuhjaga eelmistes „Lottedes”. Värske filmi algus tundus paiguti aeglane, fragmentaarne. Kuid kui küsisin endaga kaasas olnud kaheksa-aastaselt Lotte-fännilt, kuidas uus film talle meeldis, vastas too kõhklematult, et üliväga. Kõigist Lotte-multikatest olevat just see tema lemmik, sest see on naljakas (tõsijutt), sellest sai ta omale uue lemmiktegelase Roosi (oli tõesti armas) ja pealegi on seal lohed (olid tõepoolest).“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/lotte-ja-kadunud-lohed-kohtumine-vana-sobraga?id=84945735
Davidjants, B. (2019). "Lotte ja kadunud lohed". Kohtumine vana sõbraga. Eesti Päevaleht, 7. jaan, lk 12.

Edina Csüllög: „Lotte fenomeniga puutusin esimest korda kokku Budapesti ülikoolis eesti filoloogiat õppides. Kummalisel kombel olid kõik mu kursusekaaslased ülimalt vaimustunud mingist laste animafilmist. See vaimustus tundus jabur – täiskasvanud inimesed vaatasid heldinult DVD-karbi ümbrist ja rääkisid mingist Lottest. Arutati peensusteni filmi detaile ja trumbati üksteist üle, kes kui mitu korda on filmi vaadanud.

Oleks siis jutt olnud mõnest Priit Pärna uuest filmist, aga räägiti lastefilmist, mille peategelaseks väike koeratüdruk. No ma ei tea. Aga oli selge, et kui tahtsin seltskonda kuuluda ja olulistel teemadel kaasa rääkida, pidin midagi ette võtma. Nii otsustasin Lotte ära vaadata. Vaatasin, sattusin hoogu ja vaatasin veel kord. Nüüdseks olen „Leiutajateküla Lottet“¹ näinud rohkem kui 200 korda ja kummalisel kombel on see film, mida olen elu jooksul kõige enam vaadanud.

Ma ei taha öelda, et Lotte on maailma parim film. Kindlasti on mul teisi lemmikuid – Béla Tarr, Fellini, Robert Altman jne. Lotte erilisus seisneb aga selles, et see astus filmi staatusest välja ning on vähemalt mulle midagi palju enamat kui film. Võib öelda, et Lotte on elu kasutusjuhend. Õppematerjal, kuidas elada, kuidas lapsi kasvatada ja kuidas meie kaootilises ning ülimalt põnevas maailmas orienteeruda. Lotte inspireerib alati, andes võtme eestlastest ja eestlaste mõtlemisest arusaamiseks. Mitte vähe tähtis, kui oled juhuslikult välismaalane.“ /---/

Loe edasi:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/fantaasia-kupsed-viljad/
Csüllog, E. (2019). Fantaasia küpsed viljad. Sirp, 25. jaan, lk 33.