Avaleht » Filmiliigid

Põrgu Jaan (2018)

EV 100 filmid

Mängufilm | Põnevusfilm | Draama | Muinasjuttfilm Kestus: 105:00

Huviinfo

Filmis kasutatud illustratsioonide kunstnik on Matis Mäesalu, illustraator on Liis Kranich.

Filmi saamisloost

„Põrgu Jaani” teekond on olnud üksjagu pikk. 2011. aastal valmis Kokal samanimeline lühifilm, kus mängis samuti Meelis Rämmeld, kuigi pisut teist rolli. See lühifilm kuulus portfooliosse, millega Kokk kaitses filmikoolis bakalaureuse kraadi. Juba siis tekkis tal arusaam, et sellest tuleks täispikk mängufilm teha. „Alustasin 20-ndate esimeses pooles ja nüüd olen üle 30. Aastate jooksul on see film muutunud minu jaoks palju enamaks kui lihtsalt üks film. Siit vaatab vastu kõik see, mida olen läbi elanud, kogu see käidud tee,” ütleb Kokk.
Rebane, K. (2018). Uus Eesti film "Põrgu Jaan" pakub põnevust ja müstikat. Eesti Päevaleht, 28. sept, lk 17.

Vaata ka:
Allkivi, K. (2018). "Režisssöör peab olema kannatlik nagu maratonijooksja." Õhtuleht, 29. sept, lk 24-25. https://www.ohtuleht.ee/899274/porgu-jaani-lavastaja-kaur-kokk-rezissoor-peab-olema-kannatlik-nagu-maratonijooksja-

Alla, H. (2018). „Põrgu Jaan“ ei pelga olla eesti film [intervjuu Kaur Kokaga]. Postimees, 5. okt, lk 21. https://kultuur.postimees.ee/6421593/porgu-jaani-rezissoor-selles-filmis-on-mitu-sahtlit

Arvamusi filmist

Hendrik Alla: „„Põrgu Jaan“ on üks tumedamaid ja raskemaid eesti filme, mis EV 100 filmiprogrammis seni linastunud, ja võib-olla üldse kõige süngem film, mida ma sel aastal olen näinud. Ärge looge endale mingeid illusioone, see film tuletab teile halastamatult meelde, kus me kõik need aastasajad elanud oleme ja mida see meist teinud on. /---/

„Põrgu Jaanis“ on filmi süžee ja visuaalne lahendus omavahel orgaaniliselt seotud. Viimane tuletab meelde Rainer Sarneti filmi „November“ ja see pole muidugi juhus, sest nii operaator Mart Taniel, kunstnik Matis Mäesalu kui ka kostüümikunstnik Jaanus Vahtra on töötanud mõlema filmi juures. Ehkki „Põrgu Jaan“ on erinevalt „Novembrist“ värvifilm, pole selles siiski midagi helget.

Jaapanlased pidavat eristama mitukümmend tooni musta, inuittidel olevat sama palju sõnu lume jaoks. Vaieldamatult üks Eesti parimaid filmioperaatoreid Taniel näitab selles filmis oma võimet ekraanile manada mitukümmend erinevat ja kõnekat pruunikas-hallika pori tooni. Film on nii tume, et pimedus tundub ekraanilt pimedasse kinosaali vaatajale peale valguvat, kui selline asi üldse füüsikaliselt võimalik oleks.

Ainuke võimalus „Põrgu Jaani“ vaadata ongi kinos, sest tulenevalt tänapäevase televisiooniedastustehnika ja koduste telerite omapärast pakitaks see tundlike varjunditega pilt teleris ühtlaseks mustaks detailideta plärakaks. Sooje toone ilmub ekraanile vaid siis, kui midagi põletatakse: vilja, maju, mesitarusid (?). Aga mitte inimesi ega loomi. Enam pole Tarkovski ajad, mil ta „Andrei Rubljovi“ (1966) filmides kunstilise kujundi huvides elusa lehma põlema pistis.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Alla, H. (2018). „Põrgu Jaan“ on deep arthaus, ja seda uhkusega. Postimees, 5. okt, lk 20. https://kultuur.postimees.ee/6421668/diip-arthaus-ja-seda-uhkusega

Stefan Peetri: „Kaspar Koka film on ambitsioonikas esteetiline seisukohavõtt, mille argumentatsioon keerleb nn aeglase filmikunsti kui vastupanu võimalikkuse ümber. Selle tuum paistab keerlevat triiviva tähistaja ja selle ümber, kuidas see võiks materialiseeruda ekraanil. /---/

Koka „Põrgu Jaan“ on langenud rohke kriitika alla, mille sisu kannab sõna „järjekordne“. Etteheidetes osutatakse järjekindlalt „Põrgu Jaanile“ kui järjekordsele Rainer Sarneti „Novembrile“ (2017), Sulev Keeduse filmile „Mehetapja/Süütu/Vari“ (2017), Veiko Õunpuu „Rouklile“ (2015) ja „Püha Tõnu kiusamisele“ (2009). Põhihäda on arvustajate meelest vähene faabula ja liigne rõhk kunstilisusel. Olen küll nõus, et narratiiv või lugu on potentsiaalirohke ja võinuks olla edasiarendatum, aga ma ei saa nõustuda väitega, et lugu jäi väheks või et vaatajat üritati lämmatada n-ö kujund­panemisega.

Probleemne on ka sõna „järje­kordne“. Loomulikult võib tõmmata paralleele talurahva õuduste ja ängiga „Novembris“ või müstilise tüdruku motiiviga „Mehetapjas/Süütus/Varjus“ või sürreaalse ja õõnsa atmosfääriga „Rouklis“ ning „Püha Tõnu kiusamises“, kohatu pole hobusemotiivide ja pikkade kaadrite tõttu ka paralleel Béla Tarri „Torino hobusega“. „Järjekordne“ ei tohiks aga olla etteheide, sest oluline on „kuidas“, mitte „kas“ on intertekstuaalsusega mängitud. Intertekstidega mängimisel ei valmista „Põrgu Jaan“ pettumust, kuigi käib kombitud maal – vaatajal on avastada ikkagi midagi uut.

Koka film on seega väga tänapäevane: see liigub žanride vahel, sidudes erinevate žanride efekte (ajalooline või psühholoogiline draama, õudus-, fantaasiafilm jne), mis teenivad Koka arusaama esteetilisusest, kuid ei vii mind kunagi ühelgi teel lõpuni. Vaatajana seisan pidevalt ristmikul (millist žanri mööda minna?) ja kujundite tulvavees. „Põrgu Jaan“ on kui kirev tõlgendusväli, imaginaarse informatsiooni pomm, mis jääb tiksuma ega lõhke kordagi.

Siit jõuangi filmi põhilise väärtuse juurde, milleks on selle määramatus ehk pommina tiksuma jäämine.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/triiviga-katsetamine/
Peetri, S. (2018). Triiviga katsetamine. Sirp, 26. okt, lk 24.

Katre Pärn: „2011. aasta „Põrgu Jaan” on väike filmipärl, mis, nagu autor isegi tundis, sisaldab potentsiaali, või ehk isegi vajadust olla jutustatud pikemas versioonis, põhjalikumalt. /---/

„Põrgu Jaani” lühifilm on suurepäraseks näiteks, kuidas tugev lugu ja kunstiline-kinematograafiline lahendus teineteist toetavad ja võimendavad, võimaldavad oma sümbioosis luua mõjuva filmi. Mõistetav narratiivne maailm pakub kindla pinnase julgematele kunstilistele lahendustele, ilma et film seeläbi krüptiliseks muutuks; poeetilisus võimaldab sel saada millekski enamaks kui lihtne ajalooline draama. Teisiti sõnastades: see on hea film, sest see on hea loo kunstiliselt huvitav käsitlus. Ja paljulubav lähtekoht edasiarenduseks, sest abstraktsemate, sügavamate mõõtmete väljajoonistamiseni lühifilm veel ei jõudnud.

Uus, täispikk „Põrgu Jaan”, mis valmis kuus aastat hiljem, on müsteerium, mille tuuma võiks siinkohal kokku võtta küsimusega: mis juhtus „Põrgu Jaaniga”? Sest see, kuidas nii rikkalikust algmaterjalist ja paljulubavast lühiversioonist sai just selline mängufilm, on omaette müsteerium. See ei tähenda, et uus film oleks ilmtingimata pidanud olema väikese „Põrgu Jaani” laiendatud, põhjalikum käsitlus või et väikese „Põrgu Jaani” sisu oleks sellise laienduse välja kandnud. Aga toimunud transformatsioon on iseenesest piisavalt huvitav, et seda lähemalt uurida. /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/1976
Pärn, K. (2018). Põrgu Jaani müsteerium [2011. ja 2018. aasta filmi võrdlus]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 112–123.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm