Vetelkõndija (2022)

Filmi saamisloost

Anu Aun: „See oli selline päris müstiline lugu tegelikult. Lugesin Kristiina Ehini „Viimast monogaamlast“ (2011, Pegasus) ja kuidagi seda raamatut lugedes mul tekkis selline suur küsimus, et kes see naine on, kes niisuguseid asju suudab kirjutada? See väga puudutas mind ja tundus nii pööraselt äge ja andekas ja siis ma hakkasin rohkem Kristiina kohta uurima, ja mida rohkem ma lugesin tema kohta ja tutvusin tema loominguga, seda selgemaks sai mulle, et sellisest naisest ma tahan filmi teha.

Ma võib olla ei julgenud isegi loota, et ma ühel hetkel Kristiinale nii lähedale pääsen, et ma selliseid nii intiimseid ja isiklikke momente saan jäädvustada ja pärast filmis näidata – see oli ikka väga võimas.

Ma ei muretse vaatajate ega kriitikute arvamuse pärast, vaid ainult selle pärast, kas Kristiina Ehin ise jääb filmiga rahule. Kuna me reisisime nii palju mööda Eestimaad ringi koos Kristiina ja Silveriga, siis peale seda, kui kaamera läks kinni, siis me rääkisime omavahel väga sügavatel teemadel südamest südamesse. Õppisime üksteist inimestena tundma. Ja siis ma tegelikult kuulsin esimest korda neid Kristiina lugusid, mida ta ei ole kuskil avalikult jaganud. Küsisin, et kas ta oleks nõus jagama neid just selle mõttega, et see võib anda ka vaatajale selle julguse vaadata ausalt elule otsa ja valida ennast. Kristiina näitab, et see on võimalik, tema tegi selle ära, miks ei võiks keegi teine seda teha.

Tuli kasuks, et sain kajastada Kristiina elu üle pikema perioodi, mis tähendas ka tema muutumist ja küpsemist ekraanil. Ja ma ise tegin ka hoopis sügavama filmi tänu sellele, et olen ise ka hoopis teises kohas, kui ma olin kuus aastat tagasi.

Olen kõigi oma kolme filmi teema püüdnud kinni enne, kui see saab oluliseks teemaks, mida kajastatakse. „Eia jõulud Tondikakul“ – kui hakkasin metsapäästmisest filmi tegema, ei olnud see üldse mingi teema ja siis küsiti minult, et kuidas sa viis aastata tagasi teadsid, et sellest mingi teema saab? Ma tegin mingi sisetunde pealt. Ja „Polaarpoisiga“ oli jälle see vaimse tervise teema. Öeldi, et praegu alles hakkab see teema aktiivseks minema, sa juba üheksa aastat tagasi hakkasid sellest filmi tegema. Ma ei tea, need ideed tulevad kuskilt, et ma tunnen midagi ära ja just siis on see aktuaalne, kui film valmis saab.“
Aun, A. (2023). Filmidega ajast ees. Postimees, 14. märts, lk 17.

Anu Aun jälgis poetess Kristiina Ehinit kaameraga kümme aastat

„Tõsi, kogemus filmitöödega, mis võtavad kuude asemel aastaid, on Anu Aunal varasemast olemas. „Ma ei ole täispikka dokumentaalfilmi varem teinud, kuid filmi „Polaarpoiss" tegin ma üheksa aastat ja filmi „Eia jõulud Tondikakul“ tegin viis aastat," kõneleb ta naerdes. „Ent sa ei ole ühegi filmiga hommikust õhtuni rakkes ning vahel lihtsalt ootad rahastust järele. „Vetelkõndijaga" oli aga teistmoodi, sest saime loa, et võime jälgida Kristiinat kauem.“

Seda põhjusel, et ajal, mil „Vetelkõndija" rahastuse sai, oli Eesti filmi instituudis dokumentaalfilmi eksperdiks Kaarel Kuurmaa, kes ütles Anule, et film võidaks sellest, kui režissöör jälgiks oma loo kangelannat pikemat aega. „Tal oli absoluutselt õigus," sõnab Anu. „Samal ajal, kui juba tegin „Vetelkõndijat“, sain valmis „Polaarpoisi“ ja „Eia jõulud Tondikakul", kirjutasin ka valmis Eia-raamatu – need kõik olid suured projektid, mis võtsid aega ja energiat.""/---/

Artikli täistekst:
https://elu.ohtuleht.ee/1081196/anu-aun-jalgis-poetess-kristiina-ehinit-kaameraga-kumme-aastat
Viira, A. (2023). Anu Aun jälgis poetess Kristiina Ehinit kaameraga kümme aastat. Õhtuleht, 8. märts, lk 14–15.

Katke intervjuust Kristiina Ehiniga:

Räägime natuke sellest filmitegemise protsessist. See sai alguse kümme aastat tagasi

Mõtle jah, kümme aastat tagasi… mu isa [luuletaja Andres Ehin 1940–2011], oli just surnud, tema surm tuli nii äkki. Tagantjärgi ma saan aru, et ma kogesin mingis mõttes depressiooni. Ja liiga kergesti ma ei öelnud jaa Anu Aunale, kuna tunded olidki nii segased. Ühest küljest olin ma just abiellunud ja teisest küljest oli just isa ootamatult surnud. Ja kolmandast küljest oli veel laps nii väike ja Silverilgi [Kristiina Ehini abikaasa Silver Sepp] veel laps nii väike, et oli vaja kärgpere üles ehitada ja ennast selles ära tunda.

Ma arvan, et üks tähtis inimene, tänu kellele ma ütlesin jaa, oli Jaan Tootsen. Ma küsisin temalt nõu ja tema mõtles natuke ja ütles, et Anuga oled kindlates kätes. Mul on see hästi meeles. Anu ei olnud siis veel üldse väga kuulus filmitegija, «Eia jõulud…» olid tegemata, nii et siis ma ütlesin jaa hea usu peale, teadmata tegelikult küll, mida see kaasa toob.

Ma olin ju olnud varem võib-olla mõne telesaate filmimisel ja ma kujutasin ette, et see käib nagu palju-palju kiiremini ja et see on kuidagi rohkem kontrollitud tegevus, et ma suudan seda kontrollida. Mõnes mõttes kogu see film oli nagu astumine mingisuguse võõra vee pinnale. Tegelikult ju kaamerad on kellegi teise käes ja keegi teine vaatab, kuidas see minu elu ja looming tema kunstiloomingusse mahutuks.

Kuidas Anu Aun režissöörina pälvis teie usalduse?

Alguses uskusin, et see film tuleb peamiselt minu loomingust. Olin selleks ajaks olnud kirjanik 15 aastat ja vabakutseline 12 aastat. Iga loomeinimene tahab oma loomingut jagada. See mõte mulle meeldis, aga see, mis puudutab mu enda elu ja isiklikke sündmusi ja seoseid elu ja loomingu vahel, selleks ma nii väga ei olnud valmis.

Usalduse pälvis ikkagi Anu isik. Ta on asju suures plaanis hoomav naine. Hästi empaatiline, Kunstnik suure algustähega. Ja samamoodi Heiko Sikka, operaator, ja Jevgeni Berezovski, helioperaator. Nemadki püüdsid vetel kõndida mingis mõttes. Selles mõttes, et pikk päev on selja taga ja päike põletab või vihma sajab või kellelgi on paha tuju või laps jonnib või ... See kannatlikkus ja ootamine ja... Võib olla mingi ime ootamine. Mingi filmiime ootamine.

Ja siis Silver, keda ma tol hetkel tundsin kaks aastat ja abielus olime olnud ühe aasta. Väga huvitav oli vaadata, kuidas Silver avanes selle filmimise käigus või mis mõtted tal pähe tulid ja ta oli kohati palju loomingulisem. Silver on hetketabaja. Kiire ja spontaanne otsustaja. Mingisugused spontaansed ootamatused, mis mind alati väga üllatasid ja rõõmustasid. Ma sain aru, et ma olen abiellunud inimesega, kes suudab mind üllatada ja naerma ajada. /---/

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7731515/kristiina-ehin-kui-teed-midagi-ilmvoimatut-oledki-vetelkondija
Möller, M. (2023). Kristiina Ehin: kui teed midagi ilmvõimatut, oledki vetelkõndija. Postimees, 14. märts, lk 16–17.

Arvamusi filmist

Ralf Sauter: „“Vetelkõndija“ ebatavaliselt pikk võtteperiood saab mõnes mõttes kahe teraga mõõgaks. Aastaid Ehinile järgnenud Anu Aunal on õnnestunud jäädvustada tähtsamaid hetki Ehini elus, nagu teist korda emaks saamine ning 2014. aasta laulupidu, kus ühendkooride esituses kõlas Ehini kirjutatud laul „Puudutus“.

Selliste tähenduslike hetkede kaudu näeme küll erinevaid nurki Ehini kui loomeinimese ja kui naise elus, kuid nende arvelt jääb siiski puudu sidususest. Vahepeal võib Ehini tegemistes, tulemistes ja minemistes olla liigagi keerukas orienteeruda. Seda enam tuleks mõelda „Vetelkõndijast“ kui vabavärsilisest luuletusest, mis juhatab vaataja ühelt realt teisele ning töötab oma lõõgastava, introspektiivse ja ülla- tavalt inspiratsioonilise meeleolu jõul.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7728110/kustutage-mediteerimisapid-kristiina-ehini-portreefilmist-piisab
Sauter, R. (2023). Kustutage mediteerimisäpid, Kristiina Ehini portreefilmist piisab! Postimees, 9. märts, lk 16.

Vilja Kiisler: „Selles linateoses ei ole mitte midagi juhuslikku. Peakangelanna räägib endast peamiselt ise ja täpselt seda, mida soovib. Kõik detailid nii väljanägemises kui ka keskkonnas on viimseni viimistletud ja paigas nagu Ehini ülesastumiste puhul alati. Kõik see, mis näis publikule tunduvat eheda, võib-olla isegi intiimsena, oli detailideni paika timmitud ja mitte režissööri poolt. Selle filmi tegelik lavastaja ei ole mitte Anu Aun, vaid Kristiina Ehin ise. Võib-olla ei olnud Ehin tõepoolest filmi täisversiooni enne esilinastust näinud, nagu kõnedes korduvalt kinnitati, kuid on päris kindel, et kaamera ette ei jõudnud midagi juhuslikku, ammugi siis midagi säärast, mida peategelane eksponeerida ei soovi. Lubatud haavatavus ja intiimsus on täpselt doseeritud just säärases vaates ja häälestuses, nagu poetessile sobib.

„Vetelkõndijat“ võiks võrrelda Katri Rannastu ja Joosep Matjuse filmiga kirjanik Mehis Heinsaarest. „Pingeväljade aednik“ on kahtlemata iseseisev kunstiteos, tugeva autoripositsiooniga, mis leidis harvanähtava kooskõla Heinsaare loojaminaga. Selle filmi esteetika on äärmiselt mitmekihiline ja võluv. Kunstilises mõttes pole mõtet neid kahte filmi muidugi kõrvutada, sest Aun ei ole endale mitte ainsatki kunstilist eesmärki seadnud.

Kõnekas võiks olla „Vetelkõndija“ võrdlus ka Kaupo Kruusiaugu filmiga helilooja Maria Faustist. Faust julges kaamera ette jääda ka ilma meigita ning näidata end keskkondades ja suhetes, milles keegi teda varem näinud ei olnud. Oli ilmne, et režissöörile olid jäetud vabad käed, mida Kruusiauk tõepoolest kasutaski. „Machina Fausti“ retseptsioon näitab, et sedasorti lähivaade oli oodatud. Film leidis heatahtlikku vastuvõttu ja Fausti kuvand sai juurde uue mõõtme, mis ülendab ka filmi loojat. Kruusiauk ei loobunud autoripositsioonist.

Aun loobus. On ilmne, et loojana ei esitanud ta portreteeritavale küsimusi, mis võiksid midagi ilmsiks tuua, uues valguses näidata. Ta lõi üksnes Ehinile võimaluse kirjeldada iseend sellisel viisil, nagu too on alati teinud. Seetõttu ei lähegi etteheited nähtu kohta mitte Ehinile, kes kogu mängu kontrollis, vaid nimelt režissöörile, kellel ei olnud vähimatki oma agendat. Ehinil on absoluutne, suveräänne ja vääramatu õigus esitleda end nii, nagu ta tahab. Olla just sellisel viisil uhke ja vaba, nagu film kuulutab. Režissöör osutus aga lihtsalt tööriistaks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120154140/arvustus-vetelkondija-on-imalmagus-reklaamfilm-millesugust-pole-eesti-kirjanikest-seni-tehtud
Kiisler, V. (2023). Imalmagus reklaamfilm. Eesti Päevaleht, 9. märts, lk 14, ill.

Andrei Hvostov: „Auna filmile on mul vaid üks etteheide – dokumentaalportree peaks olema tehtud mitte ainult fännidele, vaid ka fenomenist aru saada tahtvale publikule. Viimaste esindajana raiskasin kinosaalis poolteist tundi tühja. Samas on filmi toetanud nii Kulka kui EFI, see ei saa olla tuulde lastud raha.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/number/120001252/artikkel/120159332/andrei-hvostov-filmist-vetelkondija-dokumentaalportree-peaks-olema-tehtud-mitte-ainult-fannidele
Hvostov, A. (2023). Tõsielufilmid muinasjutulistest olenditest [autor võrdleb Kristiina Ehinit kujutavat „Vetelkõndijat“ (rež Anu Aun) Manfred Vainokivi filmiga „Mephistopheles“, kus kujutatud Linnar Priimäge]. Eesti Ekspress: Areen, 22. märts, lk 58–59.

Sveta Grigorjeva: „Ideaalis oleks võinud Aun ju tõesti torkida dokfilmi nõela kaugemale Ehini nn ikoonist, kohta, mis peitub avalikkusele presenteeritud avatari taga. Norimised stiilis „kelle film see ikka on, kas Ehini või Auna?“ on siiski üpris kummalised, aga las ma astun siis ka selle reha peale. Kui Kiisler ja Hvostov on oma arvustuses märkinud, et tegemist on pigem luuletaja kui režissööri teosega, julgen selles osas vastu vaielda. Kuigi ma ei tunne isiklikult kumbagi, on filmis portreteeritav jätnud vähemalt mulle mulje, et ta tegelikult ei karda oma teravamaid nurki välja näidata. Ehin on piisavalt julge, et näidata end palju ambivalentsemana, mõelgem kas või tema geniaalsete sotsiaalkriitiliste räpplugude peale. See ambivalents tuleb kenasti välja ka Klassikaraadios Kaisa Lingule antud pikas intervjuus*, mida soovitan kindlasti kuulata. Näib, et Ling sai hakkama sellega, mille Aun oli küll seadnud endale eesmärgiks, aga mida filmis välja kanda ei suutnud: avada Kristiina Ehin mitmest-setmest küljest, näidata teda huvitava, targa, keerulise, vastuolulise, kuid kokkuvõttes ikkagi väga mõnusa mõttemaailma-laadiga loojana. Näib, et Lingul õnnestus see seetõttu, et ta ei võtnud loojat enda vastas mitte müütilise ükssarvikuna, vaid lihast ja luust naisena, kelle olemus ja mõttemaailm huvitab teda päriselt (nii heas kui ka halvas). Ning tulemus? Imeline. Nii saade kui ka tunne, mis pärast selle kuulamist pikemaks ajaks õhku hõljuma jääb.
/---/

Jah, Aun ei ole oma kangelanna suhtes teab mis kriitiline, aga ma ei julge temalt agentsust ka ära võtta ja öelda, et film on pigem Ehini kui tema oma. Aun on hakkama saanud ilusa hommage’iga ühele naisest luuletajale. Või pigem femmage’iga. Alles hiljuti kiideti ühte (mees)filmiloojat selle eest, et ta ei olnud n-ö armunud oma portreteeritavasse, sai filmi eest veel auhinna kah. Kuigi film ise oli üsna kehvake, sest karismaatilise ja kompromissitu kangelanna asemel oli keskendutud hoopis suhtedraamale. Mis on üks vägev naine ilma meheta, eks? Rääkimata sellest, et filmi on sisse jäetud kaader, kus naine räägib oma vägistamise loo, mille peale režissöör võtab kaadri tagant nõuks üle küsida (publik on küll ammugi aru saanud, millest jutt käib), et kas teda on siis vägistatud. Ükski feministist kriitik ei ole seda oma arvustuses välja toonud. Huvitav küll, miks?

Milleni ma jõuda tahan? Esiteks, äkki on täitsa OK, et režissöör-autor on oma portreteeritavasse veidigi armunud? Tõele au andes ei tekitanud Auna film minus veeranditki seda mõistmatust ja viha, mida suutis tekitada Kaupo Kruusiaugu „Machina Faust“. Vähemalt ei ole „Vetelkõndijas“ keskendutud peamiselt Ehini ja Sepa suhtele ning raskuspunkt on ikkagi luuletaja. Selle eest olen Aunale tänulik. Teiseks – ja ehk olulisemanagi –, kas ainult mulle näib, et Eesti kultuuriavalikkus on tihti naisloojate suhtes palju halastamatum ja karmim kui näiteks meesloojate suhtes? Kas ainult mulle näib, et lati alt läbi jooksvatele mehikestele antakse kodumaiseid auhinnamehikesi kuidagi liiga agaralt, samal ajal kui mõni täitsa normaalne naiste loodud teos saab puid alla, nii et pinde lendab?“ /---/

* Saatekülaline on kirjanik, muusik ja feminist Kristiina Ehin. Klassikaraadio „Delta“, 8. III 2023.

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/kuidas-portreteerida-naist/
Grigorjeva, S. (2023). Kuidas portreteerida naist? [Filmist „Vetelkõndija“]. Sirp, 14. apr, lk 32–33, ill.

Annika A. Koppel: „Filmi senine retseptsioon on valdavalt kritiseerinud režissööri autoripositsiooni puudumise pärast. /---/ Selle käsitlusega ei saa päris nõus olla. Esiteks, miks peaks autoripositsioon olema a priori provotseeriv, konflikti ja negatiivset otsiv? Filme võib teha ka teistel põhjustel ja  eesmärkidel, tulemus ei pruugi selle tõttu kannatada. Ei saa ka öelda, et siin midagi ilmsiks ei tule. Kristiina räägib oma elust üsnagi ausalt ega karda ka raskeid teemasid. Teiseks, kui Ehinile heidetakse ette, et ta kirjeldab end viisil, nagu ta seda alati on teinud, siis kuidas ta peaks seda tegema? Mis annab alust arvata, et ta on kuidagi väga palju teistsugune inimene, kui laseb välja paista? Et ta tegelikult kodus näiteks ropendab ja karjub ning rahva ette tulles manab pähe ilusa näo ja teeb malbet häält, et oma loomingut müüa? Vaevalt küll, see oleks äärmiselt küüniline ja paistaks ikkagi kuidagi välja.

Oluline on ka aru saada, et portreteeritav ei ole režissöörile mingi katsejänes, keda moepärast torkida, et ehk hakkab hüppama. Kuigi mõningatel erijuhtudel võib see ka nii olla, kui selles kokku lepitakse. Ennekõike on film aga koostöö, portreteeritav annab nõusoleku, et temast tehakse portree, ja tal on õigus esitada tingimusi. Siin tuleb lihtsalt mängureeglid kokku leppida.

Režissööri agenda ongi ilmselt olnud poetessi olemus välja tuua, mitte püüda suruda teda mingisse omaloodud kasti koos moes olevate teemadega või urgitseda traumades. Selliseid filme on meil juba küll ja veel, ja ehkki need on parimal juhul teravad ja löövad, siis tihti ikkagi ka väga üheülbaliselt individualistlikud, et mitte öelda egoistlikud, oma naba näppivad, epateerivad, elu suurtest teemadest ja ka päriselust justkui veidike eemal seisvad. Hea on, et tasakaaluks leidub ka midagi muud.

Võrdluseks võiks tuua näiteks Jaan Tootseni filmi „Fred Jüssi. Olemise ilu” (2020), mis ei otsi mingeid Fred Jüssi senitundmatuid külgi ega võta talt võimalust näidata ennast nii, nagu ta alati on näidanud. Vastupidi, Fredi tuttav ja mõnus elufilosoofia õitseb siin täies ilus ja igasugune punnitatud, suunav autoripositsioon oleks siinkohal liigne. Sest see, millest ta räägib ja mida ta esindab, läheb inimestele korda, tähendab midagi. Umbes sama lugu on Kristiina Ehiniga.“ /---/  

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/7682
Koppel, A. A. (2023). Kaunid naised käivad mööda vett. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 119–123.

Kaspar Viilup: „Muusikamaailma avas kõige intrigeerivamalt hoopis Anu Auna „Vetelkõndija”, mida võib vaadata ka kui osa Kristiina Ehini müüdi loomisest. Erinevalt enamikest portreedokumentaalidest, mis üritavad näha mütologiseeritud kultuuri- või ühiskonnaelu kangelaste taga inimest, muutis Aun Ehini hoopis saladuslikumaks, luues tema elust omamoodi unenäomaailma, kus paistab alati päike ning mis on tavainimeste argireaalsusest kaugemal ja kõrgemal. Võib ju arutada, kui palju seal on tõsielulist, mida me dokumentaalist enamasti ootame, kuid minu jaoks kaotas see küsimus juba filmi esimestel minutitel igasuguse tähtsuse, sest „Vetelkõndija” on oma ebausutavusest hoolimata meeldejääv ja oluline jäädvustus ühest eesti kultuuri fenomenist ja selle liigne lahkamine lõhuks ilmselt ka illusiooni.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.