Avaleht » Filmiliigid

Koma (2018)

Film Kalju Komissarovist

Dokumentaalfilm Kestus: 54:00

Huviinfo

Filmis on kasutatud katkendeid mängufilmidest:

"Valge laev" (Tallinnfilm 1970),

"Tavatu lugu" (Tallinnfilm 1973),

"Sentimentaalne novell" (1966),

"Inimesed sõdurisinelis" (Tallinnfilm 1968),

"Ideaalmaastik" (Tallinnfilm 1980).

Arhiiivimaterjalid pärinevad:

Mart Puusti, Kalju Orro, Elmo Nüganeni, Peeter Simmi ja Komissarovite pere erakogudest ning

Filmiarhiivi,

Eesti Rahvusringhäälingu (saated "Teele, teele kurekesed...", "Kõnelused", "Noorsooteatri juubeliks", "Armas õpetaja", "Sinised hobused punasel luhal")

ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia arhiividest.

Filmi saamisloost

„Kogu aeg oli tunne, et me hakkame seda filmi tegema,” ütleb teatrimees Kalju Komissarovist jutustava dokumentaalfilmi „Koma” produtsent ja üks autoreist Maria Avdjushko pärast esilinastust. „Lõpuks saime rahastuse. Mõtlesin, et ootan 8. märtsini, soovin Kaljule õnne ja teeme tulevikuplaanid. Aga seda ei juhtunud enam – 6. märts tuli vahele. Kalju suri. Siis oligi kõik! Eks see ole selline asi, et kui midagi tahad teha, siis tuleb teha kohe. Me ei tea kunagi, kui kaua keegi meie kõrval on. Meil jäidki Kaljuga tähtsad jutud rääkimata.”

Mõtte, et Kalju Komissarovist on tingimata vaja dokumentaalfilm vändata, said  Avdjushko ja Simm näitleja Garmen Taborilt. „Sellest on möödas neli aastat, kui Garmen ütles, et nüüd tuleb teha film Kalju Komissarovist, aga tuleb teha ruttu,” lausub Avdjushko. Mõedud-tehtud, ehkki kõik päris plaanipäraselt ei kulgenud. Surm murdis vahele.

„Meil ei õnnestunud kohe sellele filmile finantseeringut saada, aga mõned korrad käisime Kaljuga juttu rääkimas ja kõik need korrad on selles filmis ka sees,” kõneleb Avdjushko hoogsast algusest, mil esimesed vestlused üles filmitud said. „Me ei saanud Kalju Komissarovit väga kaua filmida, sest ta väsis väga ruttu.” /---/

Artikli täistekst:
https://www.ohtuleht.ee/863734/ol-video-maria-avdjushko-me-ei-saanud-kalju-komissarovit-vaga-kaua-filmida-sest-ta-vasis-vaga-ruttu-
Viira, A. (2018). Maria Avdjushko: "Me ei saanud Kalju Komissarovit väga pikalt filmida, sest ta väsis väga ruttu. Õhtuleht, 12. märts, lk 12.

Filmist meedias

Andra Teede: „Keerukust on lisanud seegi, et „Koma“ võtted katkestas Kalju Komissarovi surm. Kuigi filmis on olemas pikad intervjuud Komaga – need jõuti ära teha –, paistab autorite aukartus või siis leinaga segunenud armastus ikka väga selgelt välja. Lavakunstikooli XIV lennus õppinud Avdjuško, kes on „Koma“ inter­vjuudes küsija häälena sees, oli Komissarovi õpilane ja selles mõttes pole midagi imestada, et filmis pole dokumentaalset objektiivsust või üldistust. Autori austus teema vastu on lihtsalt nii suur, et on pimestanud kõik muu.

Tegelikult pakatavad kõik „Komas“ kaadrisse jõudnud inimesed, alates Elmo Nüganenist ja Katrin Karismast ja lõpetades korüfee õe Eha Komissarovi ja venna Koit Komissaroviga, nii suurest armastusest ja austusest, et mingiks rütmi- või meeleoluvahelduseks pole lootustki. Isegi näitlejate vallandamise pärast tekkinud konfliktist rääkides täidab Nüganeni nägu ainult lõputu, lõputu soojus. „Et öelda: leppinud, see võib-olla on vale sõna. Lihtsalt kõik ongi selge. Siin pole mingit … lihtsalt ongi kõik,“ meenutab Nüganen Koma pahast pilku kabinetis, mille ta oli õpetajalt üle võtnud. Pole ju erilist pinget? Pole ka midagi imestada. Kõik, kes on Eestis teatrit õppinud, ja ilmselt ka need, kes ei ole, oskavad aimata, milline sünergia jääb elu lõpuni õpilase ja õpetaja, mentori ja protežee vahele. Avalikud kanakitkumised on harvad ja juhtuvad pigem viimaste lendude, vihaste noortega – vanem põlvkond hoiab kokku.

„Koma“ üks agressiivsemaid hetki on Komissarovi kärkimine Viljandi kultuurikolledži teatritudengiteks pürgijatega. Sellest jääb vaatajale mulje, et tegemist ei ole ainult sooja ning helge karumõmmiga. Ega ei saagi olla: lavastaja ja õppejõud peab olema armutu, kohati jõhker, tundma kärpimis- ja karjumiskunsti. Ka arhiivikaadris, kus Komissarov 1980ndatel enne oma esimest lendu lavakas räägib, et tema juurde ei ole lollidel mõtet õppima tulla, on näha kiuslikkust ja otsest suuvärki. Seda enam tundub filmi konfliktivaba toon natuke vale.

Võib-olla tahtsidki režissöörid teatriloo jaoks mälestused ja info lihtsalt kokku koguda või tundus neile, et lein on piisav konflikt. „Koma“ algab Koma surmaga – musta riietatud leinajad seisavad Viljandis teatri ees ning Svjata Vatra solist Ruslan Trotšõnskõi räägib Ugala laval natuke murduva häälega, kuidas tema „hea sõber“ Komissarov talle palve esitas: „Kui ma suren, siis sa mängid.“ Iseenesest väga kõnekas, et lavastaja oskas niimoodi omaenese mineku lavastada. Ja see, kui Trotšõnskõi küünlaid täis laval mängib, on ilus – mööndusteta ilus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/isa-poeg-ja-puha-vaim/
Teede, A. (2018). Isa, poeg ja püha vaim [portreedokid „Koma“, Jagatud valgus“ ja „Enam kui elu“]. Sirp, 27. apr, lk 18–19.

Olev Remsu: „Komissarov ise räägib nii mõndagi oma õpetajast Voldemar Pansost, kellele tal on üht-teist ette heita, ja see on nagu väike pipratera üldisesse imetlusloori, millega Panso on ümbritsetud. Kahtlemata näeb lähedalt õigemini. Uukkivi ja Nüganen teevad jälle oma sõbralikud torked Koma pihta. Kõik neli on (olid) hingelt teravad isiksused, ikka juhtuvad seesugused üksteist riivama. Filmi autorid aga on ehitanud sellele iidse tagasituleku motiivile süžee, mille sõnumiks on: kõik, mis sa teed teis(t)ele, tuleb pärast sullegi.

Kahtlemata on „Koma“ portreefilm, ent samas ka ajastufilm. Komissarov lihtsalt oli oma ajastuga üks veri ja üks liha. Ka poliitika oli tal veres. Kroonikakaadrites näeme toona ajalehtedes esikülgedel olnud Ameerika mustanahalist vasakpoolset aktivisti Angela Davist, üldse toonast, 1968. aasta mässulist õhkkonda nii siin- kui sealpool ookeani. Ja Komissarov tundis end sellises atmosfääris nagu kala vees. /---/

Üks huvitav, ainult alustatud mõte on filmis. See puudutab vasakpoolset ideoloogiat. Väljendub see siis, kui Jaak Allik teleintervjueerijana küsib Komissarovilt tema parteilisuse ja kommunistiks olemise kohta. Need kaks ei käi koos nagu püks ja saabas. Tohutu enamus ENSVs olnud sajast tuhandest parteilasest ei olnud kommunistid. Aga Komissarov? Kas tema oli? Küsimus jääb suuresti õhku rippuma. Ma mõistan, miks. /---/

Kahtlemata on portreefilmi lihtsam teha elavast inimesest kui lahkunust. Järgneva mõtte pärast palun ette vabandust. Ma ei ole küünik! Aga kui portreteeritav lahkub võtete ajal, mis siis? Antud juhul on see autorite tahtel andnud kogu tööle ülevtraagilise meeleolu. Just sellise, mis minu meelest iseloomustab Komissarovit inimesena. Kogu ta elu oli justkui see puhkpillisoolo, mis tema matuse sisse juhatab ning mida ta oli palunud leinatseremoonial endale mängida.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Kõik, mis teed teistele, tuleb sulle endale tagasi - Film - Kultuur
Remsu, O. (2018). Mis teed teistele, tuleb endale tagasi. Postimees, 25. mai, lk 28.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm