Jagatud valgus (2018)

Filmi lõputekst:

"Dolores  Hoffmann on loonud vitraaže 36 sakraalhoonele Eestis, Soomes, Jaapanis ja Venemaal. 2018. aastal alustas ta vitraažakna tegemist Kaarli kiriku kabelile."

Filmist meedias

Maria Ulfsak: „Hoffmann hakkas kirikutele vitraaže looma 1970ndatel, millega ta endale kunstnikuna n-ö eluks ajaks märgi külge sai, sest kirikusse kunsti loomine nõudis tollal parajat julgust. Pole just lihtne teha huvitavat filmi pensioniealisest prouast, kes nokitseb värviliste akende kallal, aga Kullar Viimne – üks Eesti noorema põlvkonna kõige intuitiivsemaid, otsivamaid ja andekamaid dokumentaliste – on selle ülesandega väga hästi hakkama saanud. „Jagatud valgus“ liigub meeldivalt meditatiivses tempos, siiski mitte hetkekski uimerdama jäädes, ja vastandab elegantselt kunstniku temperamentse ­olemuse ning sakraalhoonete jaheda ilu. Hoffmanni lahtine, isiklik ja kohati väga naljakas tekst, tema mahukas looming ning Viimse tundlik režiikäekiri moodustavad ühtekokku liigutava terviku.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-film-uued-eesti-dokid?id=81473315
Ulfsak, M. (2018). Uued Eesti dokid [filmidest "Jagatud valgus", "Enam kui elu" ja "Ahto. Unistuste jaht"]. Eesti Ekspress: Areen, 21. märts, lk 50-51.

Andra Teede: „Ega Dolores Hoffmanngi „Jagatud valguses“ suurt muud tee: ta istub pikki minuteid autos, suvila kulunud tugitoolis või töölaua taga. Kilomeetrid mööduvad, klaasi murtakse ja värvitakse ning vaataja saab teada inimese eluloo. Kuidas Hoffmann vaatas Ermitaažis egiptlaste kunsti ja kunsti armus, mis sai tema abielust, kuidas ta julges hakata kirikutele töid tegema, kuidas ta esimest korda sügaval Stalini ajal piiblit luges ja kuidas see teda muutis. Alguses vana testament, siis uus. Tänapäeval ei ole Hoffmannil nagu paljudel kunstnikel eriti tööd, raha ning tellimustega on keerulised lood, vahel teed mitu kuud tühja. Seejuures rendib Tallinn talle turuhinnast allpool pinda ja midagi ikka tuleb ka. See info kuhjub kiht-kihilt, iga intervjuu avab meile järjest rohkem Hoffmanni loo ja tema iseloomu, ning kuigi vaikne, on „Jagatud valgus“ väga huvitav film.

„Jagatud valguse“ ühed toredamad stseenid on need, kus Hoffmann Tallinna Püha Vaimu kogudusele Martin Lutheri teemalist vitraaži teeb ja õpetajale Gustav Peeter Piirile visandeid näitamas käib. See ei loe, et oled sadade tööde autor ja staaži on aastakümneid. Toorele projektile on ikkagi vaja tunnustust, tellimustöö peab saama kliendi heakskiidu. Selle ootusärevuse ning ebakindlusega on nii kerge samastuda. Mõnes mõttes ongi „Jagatud valgus“ selle ühe Martin Lutheri vitraaži teekonna lugu. Kõigepealt näidatakse klaasi valimist, siis rahastamise detaile, seejärel jõutakse kavanditest käsitööni, pannakse tõstukiga aken oma kohale, pühitsetakse see sisse, peetakse järelpeol tänukõnesid ning pannakse mulda uue koostöö seeme.

Ühe teose teekonna edastamise tõttu ongi „Jagatud valgus“ kolmest portreefilmist kõige kompaktsem, režissöör Kullar Viimsel on olnud väga konkreetne plaan.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/isa-poeg-ja-puha-vaim/
Teede, A. (2018). Isa, poeg ja püha vaim [portreedokid „Koma“, Jagatud valgus“ ja „Enam kui elu“]. Sirp, 27. apr, lk 18–19.