Teofrastus (2019)

Film Astrid Reinla lasteraamatu ainetel

Peedu raudteejaamast päästetud Teofrastus, kes hiljem Mustamäele seiklema satub, on küllap üks Eesti kuulsamaid raamatukasse. /---/ Astrid Reinla lasteraamatu 1985. aasta esmatrükis ilmus Teofrastus halli triibikuna (illustratsioonide autor Lea Malin). Need värvid on säilinud ka 2010. aasta väljaandes (kus kassile on näo andnud Valdek Alber). Nukufilmi-Teofrastus on aga oranž. Miks nii? Põhjus peitub valitud tehnikas. Kogu „Teofrastuse” maailm on filmis nimelt ehitatud plastiliinist. „Kui sul on plastiliinist kass, siis pead seda iga kaadri jaoks voolima ja nii 24 kaadrit sekundis. See tähendab kõiki lihaseid, lisaks peab liigutama kõrvu, tuleb kammida karva. Ainult siis on kass elus,” selgitab Sergei. Esimeseks proovivõtteks valminud ilus hallitriibuline plastiliinkass oli liigutamisest lõpuks pruunikashall kängar. Seetõttu otsustati, et filmikass tuleb oranž. /---/

Astrid Reinla raamat on paljude inimeste teadvusesse toonud Peedu – vägagi reaalse koha Elva külje all –, mille rongijaamas kass Teofrastus raamatu algul külmetab. Sergei ise Peeduga tuttav ei ole, küll aga sõitis suvel sealt läbi, et jaama oma silmaga näha. Isiklik side on tal pigem raamatu teise osaga, kus Teofrastus Mustamäele satub ja seal kaduma läheb. „Olen Mustamäel üles kasvanud ja ühesuguseid halle kaste täis linnaosa on mul selgelt meeles. Lapsena kadusin pidevalt sarnaste majadega tänavate vahele ära ega teadnud, kuhu minna,” selgitab ta. Seda tunnet on ta püüdnud ka filmis edasi anda. /---/

„Kuhu kõnnivad kassid, kui nemad koju ei tule? Kaugel Kassiopeial nemad süütavad tule.” Need filmi tunnuslaulu sõnad ei ole pärit „Teofrastuse” raamatust, küll aga kuuluvad ühele teisele Astrid Reinla luuletusele pealkirjaga „Kõikide kadumajäänud kasside mälestuseks”. „Teofrastusest” on tuttavad hoopis read „Teofrastus Bombastus kord aiateel astus. Üks hirmus suur koer tuli temale vastu”. Aga et teada saada, mis edasi juhtub, tuleb juba raamat välja otsida, sest 15-minutilisse filmi polnuks võimalik tervet raamatut ümber panna. „Võtsin Reinlalt loo tuuma, peamise tunde, mis seda lugedes oli,” selgitab Sergei. /---/

Artikli täisversioon:
http://epl.delfi.ee/news/lp/plastiliinist-teofrastus-raagib-paris-kasside-keeles?id=84725535
Virro, K. (2018). Plastiliinist Teofrastus räägib päris kasside keeles. Eesti Päevaleht: LP, 15. dets, lk 32–33.

Režissöör Sergei Kibus filmi saamisloost

„See on üsna lihtne lugu,“ arvab Sergei Kibus. „Minu jaoks on siin kaks kihti. Üks on õpetada realistlikult animeeritud kassi abil lastele kaastunnet, teine on kassi kui Eesti vabariigi kehastus – alguses omaette ja vaba, siis viiakse ta rongiga minema ja pärast on ta uuesti vaba. See on muidugi minu tõlgendus raamatust,“ mõtiskleb filmitegija.

Plaan just „Teofrastus“ raamatu järgi nukufilmiks lavastada sündis Sergeil koduotsimise kaose käigus, mida saab kõrvutada raamatu nimitegelaseks oleva kassi seiklustega. Kolimiskastides märkas Sergei raamatut, mis on ta abikaasa lemmikraamat lapsepõlvest. „Vaatasin mitu korda kolides seda raamatut, aga lugeda ei jõudnud. Lõpuks kindlasse elukohta saabudes võtsin raamatu kätte, lugesin läbi ja sain aru, et see räägib täpselt sellest, mille ma just läbi elanud olin.“ /---/

Muidu dokumentaal- ja lühimängufilme lavastanud režissöör toob esimese erinevusena filmitehnikate vahel välja tempo. „Teofrastusest“ valmib ühe päeva jooksul heal juhul seitse sekundit materjali. Protsess on aeglane, sest iga sekund tähendab 24 fotot ning neist igaühe jaoks tuleb kaadrisolevaid nukke väga väikeste sammudega liigutada. „See on täiesti nagu zen-mediteerimine!” naerab Sergei.

Samal põhjusel on võttemeeskond suur. Kui dokumentaalfilmi võib Sergei sõnul valmis saada ka kolmekesi, panustab „Teofrastuse“ sündi umbes 20 inimest, kelle hulgas on dekoratsioonimeistrid, nukumeistrid, valgustajad, operaatorid ja kunstnikud. „Iga kaader on kui eraldi maal,“ imetleb Sergei võttemeeskonna tööd.

Täielikku pühendumist nõudev täppistöö tekitab ühe küsimuse. Miks näeb keegi ometi nõnda vaeva, et luua nukufilm, ja seda veel plastiliinist, mis teeb niigi keerulise ettevõtmise veelgi keerulisemaks? „Kui miski on kunst, siis see ongi,“ ütleb Sergei kindlalt. „Maailma sünnitamine nullist!“ Filmi eelarvegi on kopsakas. Veerandtunnise nukufilmi väntamiseks kulub 250 000 eurot.

„Teofrastuse“ kunstnik Pärtel Tall teab plastiliinist kõike. „Eesmärk on kätte saada kassiomanikele teada-tuntud paindlikkus ja venivus. Kass võib ennast venitada ilmatuma pikaks, aga samas ka pisikesse purki pressida,“ selgitab Pärtel, mis eelis on plastiliinil võrreldes kõvast materjalist nukuga.

Plastiliin on aga raskesti kontrollitav materjal ja teeb filmimise parajaks katsumuseks. Prožektorid teevad ruumi väga soojaks ning plastiliin läheb pehmeks, hakkab sulama ja vajuma. „Selle vältimiseks on plastiliinist nukkude ja dekoratsioonide sisse ehitatud karkass. Vahel katame nukud läbipaistva mitte-läikiva PVA liimiga, et need püsiks,“ avaldab kunstnik. Filmis kasutatud plastiliini saab iga laps lihtsast kirjatarvete, või kunstipoest osta. „See ei ole miski salajase retseptiga erisegu, vaid täitsa tavaline plastiliin, et julgustada lapsi voolima,“ kinnitab Pärtel.

Kuigi pea kõik, mida filmivaataja ekraanilt näeb, saab olema plastiliinist, on paljud dekoratsioonid plastiliiniga vaid kaetud. Sellele vaatmata on filmi jaoks plastiliini kulunud ühe täiskasvanud mehe mõõtu – 80 kilogrammi! „Probleem on selles, et plastiliin on väga raske materjal, mis paneb meid gravitatsiooniga võitlema. Nukk peaks ise seisma, kõndimise ajal veel ühel jalal või isegi varvastel. Aga plastiliin on selleks liiga pehme. Nukk vajuks ilma karkassita kokku,“ põhjendab Pärtel. Nii leiab nukkude, majade ja muude plastiliinist dekoratsioonide ja ehitiste seest palju porolooni.

Ühest nukust ei piisa. Filmides tuleb arvestada sellega, et oleks võtta dublant, kui nukk võtte käigus deformeeruma peaks. „Teofrastuse“ nukud on aga erilise hoolega väga vastupidavaks tehtud. Mõni nukk on vastu pidanud lausa viis kuud ja veab ehk välja filmi lõpunigi. „Oleme teda küll hoolega lappima pidanud, aga vähemalt pole pidanud tegema uut,” silitab Pärtel käes ühe peategelase nukku.

Kõige mahukamad võtted on sellised, kus on vaja korraga mitut asja liigutada. Nii on võttemeeskonna seni keerulisimaks stseeniks olnud rongisõit. „Sellega töötas samal ajal neli animaatorit. Liikus taust, liikusid nukud rongi sees, liikus rong – ta kõikus ja raputas – ja akende taga vuhisesid mööda elektripostid,“ kirjeldab Pärtel stseeni, kus igas sekundis, igas kaadris pidi liigutama mitut asja korraga.

Artikli täistekst:
https://www.ohtuleht.ee/871802/ol-video-plastiliinist-nukufilm-koduteed-otsivast-kassist-valmib-seitsme-sekundi-kaupa-paevas
Linnard, H. (2018). Plastiliinist nukufilm valmib seitsme sekundi kaupa päevas [filmist "Teofrastus"]. Õhtuleht, 28. apr, lk 24-25.

Filmis jutustab lugu paljudele vaatajatele vägagi tuttav hääl, nimelt Aleksei Turovski oma. „Kui ühel hetkel aru sain, et filmi on vaja narraatori häält, siis minu jaoks teisi variante peale Turovski ei olnudki. Meie esimene kõne oli selline, et rääkisin paari lausega ära, mis film see on ja mida ma teda tegema tahaksin. Ülejäänud umbes nelikümmend minutit rääkisime kassidest,” jutustab Sergei lõbusalt.

Sama loogiline valik oli filmi muusika autor Mari Jürjens. „Kui kirjutasin stsenaariumi, mängis mul tema muusika peas. Mari tegi muusikat südamega. Tal on palju lapsi, nii et ta saatis muusikat sageli öösiti. Kui võtted venisid ja olid muud kriisid, siis see tegi mul tuju jälle heaks ja järgmisel päeval tulin uue jõuga filmi tegema,” räägib Sergei. /---/

Üksjagu aega panustas filmi meeskond kogu helimaailma loomisse. Sergei avastas, et helipankade kassihäälte salvestustest jääb väheks. „Seal on kasside kräunumine kevadel, kui neil on jooksuaeg, või kassi hääl, kes ehmatades kräunatab ja minema jookseb,” kirjeldab ta. Filmi tarbeks pidi ta mõnes mõttes selgeks õppima kasside keele. „Käisin oma kassidel mikrofoniga igal sammul järel. Kui kass on õnnelik, siis filmikass seda nii väljendabki. Ja oma kasse tunnen nüüd ka paremini,” arvab Sergei. Oli siiski üks stseen, kus kasutati helipanga abi. „See on jube koht, kus kass kannatab. Ma ei hakanud oma kassidelt paluma, et tehke nüüd seda häält, et olete täielikult šokis ja frustras.”

Tegemist on ajastufilmiga, mille sündmused toimuvad 1985. aastal, seega sooviti ka näiteks autole ajastutruud heli. See polnud õnneks keeruline. „Meie kunstnik Pärtel Tall restaureerib juba mitu aastat oma vanaisa Moskvitši, nii et kõik pidurdamise ja gaasi andmise helid on autentsed,” ütleb Sergei. Ta ise on sündinud kaks aastat pärast filmi sündmusi, 1987. aastal. Tegevuse tänapäeva toomine ei tulnud aga kõne allagi. ”Stseen, kus inimesed seisavad poes järjekorras ja ootavad, näeks kaasajas välja nii, et nukkudel on nutitelefonid käes. Keegi ei paneks kassi tähelegi, sest selle asemel passitakse ekraani.” /---/

Artikli täisversioon:
http://epl.delfi.ee/news/lp/plastiliinist-teofrastus-raagib-paris-kasside-keeles?id=84725535
Virro, K. (2018). Plastiliinist Teofrastus räägib päris kasside keeles. Eesti Päevaleht: LP, 15. dets, lk 32–33.

Filmi valmimise protsessiga saab lähemalt tutvuda Teofrastuse ametlikus Facebook’i blogis - www.facebook.com/teofrastusfilm

Arvamusi filmist

Hendrik Alla: „Erakordselt hea töö Teofrastusele elu andmiseks on teinud filmi peaanimaator Olga Bulgakova. Tema kass käitub äärmiselt loomulikult, ja see on seda imekspandavam, et plastiliinist loomake oli ninast sabani vaid seitsme sentimeetri pikkune. Kui Teofrastus filmis esimest korda selja küüru tõmbab, saba mastina sirgeks ajab ja koera peale sisiseb, läbib kinosaali vaikne üllatusohe. /---/

Kunstnik Tall on loonud filmi tegelastele elamiseks erakordselt detailse maailma, mis hoolimata plastiliinile omastest pehmetest vormidest ja lainelistest pindadest, mõjub ülimalt realistlikult. 1985. aasta Mustamäe paneelmajade ja kogu infrastruktuuri kujutamine lülitab ilmselt paljude vaatajate nostalgianärvi täisvõimsusele.

„Teofrastuse“ sõnum on budistlikult lihtne: kaastunne kõigi olendite vastu. Seda siirust ja hingepugevat headust rõhutab helilooja Mari Jürjensi muusika. Filmi tunnuslugu „Kõikide kadumajäänud kasside mälestuseks“ on kirjutatud samuti Reinla samanimelise luuletuse sõnadele.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6481716/kassikujuline-kaastunde-bodhisatva
Alla, H. (2018). Kassikujuline kaastunde bodhisatva  (2018). Postimees, 20. dets, lk 20–21.