Avaleht » Filmiliigid

Hipodroom (2021)

Dokumentaalfilm Kestus: 85:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Vladimir Loginoviga

Kust tuli idee teha film Tallinna hipodroomist, oli sul kohaga varasem side?

Ei olnud mingit sidet, aga mu eelmised filmid näitavad ka väikesi, kinniseid maailmu. Õhtulehe fotograaf Stanislav Moškov tegi kunagi näituse, kus olid väljas mitme aasta jooksul hipodroomil pildistatud inimesed. Rääkisin temaga, et mis koht see selline on – teadsin, et hipodroom eksisteerib, aga polnud seal käinud. Kõik inimesed Tallinnas teavad seda kohta, aga pole seal käinud, kui on, siis ehk lapsepõlves.

Kui hipodroomile jõudsin, oli see peaaegu tühi: surnud rada ja staadion, kus olid mõned ragbimängijad. Kui nägin hobuseid ja inimesi, taipasin, et see on omamoodi maailm, nagu kosmoselaev. See on suletud ja seal on oma eluolu, teised reeglid.

Igas töökollektiivis on muidugi oma reeglid, aga hipodroomil on mõnel töö- ja elukoht samas kohas. Selline asi on huvitav. Võõrastega hoidsid nad distantsi, aga minu jaoks oli see just hea, sest mul on vaja seda hoida, et päriselu kätte saada. Muidu tuleb mängufilm, kus inimesed mängivad oma rolle. /---/

Miks kujunesid „Hipodroomi“ peategelasteks just Tolik ja Veronika?

Kui alustasin, polnud mul peategelasi. Esilinastusel oli päris palju hipodroomiga seotud inimesi, kes tulid filmi vaatama oodates, et näevad ennast. Aga kõik ei mahu, pean kellegi valima. Materjali on palju, 60–80 tundi. Mul on valitud üks vana mees ja üks noor tüdruk. Need ongi põhilised tüpaažid, hipodroomil ongi ainult vanad mehed ja noored tüdrukud.

Tolikuga on huvitav lugu. Sergei Dovlatovi „Kompromissis“ on peategelane Tolik Ivanov kahest inimesest, Tolikust ja Ivanovist, kokku pandud. Üks hipodroomiga seotud inimestest muide mäletas Dovlatovit ja oli olnud tema sõber. Ta olevat päris tihti hipodroomil käinud ja mänginud. /---/

Film on melanhoolne, näitab kurba hääbumist, aga ilusasti. Kas seda taotlesidki?

Jah, põhimõtteliselt on kõik minu filmid sama emotsiooniga. Keegi küsis minult, kas see on kadumine, aga tegelikult on see eksisteerimine, sest need kohad on olemas. Nii „Sipelgapesa“ garaaž kui ka „Prazdniku“ Maardu.

Selliseid kohti on palju. Minu käest on küsitud, miks mul on just vene teemad ja kohad. Kui võtaksin laulupeo, saaks sellest teha samasuguse filmi. See on omamoodi mäng ja maailm, inimesed mängivad mingit rolli. /---/

Intervjuu täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120091862/intervjuu-hipodroomi-rezissoor-ma-pole-selline-filmitegija-kes-hakkab-maailma-parandama
Kormašov, P. (2022). „Hipodroomi“ režissöör: ma pole maailmaparandaja. Eesti Päevaleht, 2. nov, lk 12–13.

Arvamusi

Andrei Liimets: „Filmis „Prazdnik“ jõudis Loginov pildikeeleni, millega jätkab värskelt valminud „Hipodroomis“. Mõlemad on mustvalged – stiil, mida kasutatakse aeg-ajalt autorifilmide puhul, kuid mida leiab palju vähem dokumentaalfilmist. Dokumentalist soovib sageli talletada elu sellisena, nagu ta on, ühe ideaali kohaselt suisa ilma igasuguste lavastuslike või lavastajapoolsete vahefiltriteta. Loginov on aga kastnud oma tegelased ja tegevuspaigad monokroomi, mis annab neile ühtaegu ajatu ja ajas tardunud ilme. Sündmused küll alles toimuvad, kuid on juba ajalooks saanud. /---/

Loginovi ei huvita siiski juriidika ega ärimahhinatsioonid. „Hipodroomi“ puhul pole huvitav üksnes see, mis film on, vaid ka see, mida ta ei ole. Loginov ei ole teinud filmi linnavalitsemisest ega ka mitte hipodroomi ajaloost. Tema „Hipodroom“ on pigem seisundifilm, katse fikseerida ühe koha loomus ja seal toimetavate inimeste rütmid ning tegevusmustrid. Seetõttu ei käi ekraanilt läbi intervjuud, mis annaksid süsteemse pildi, vaid pigem katked kaduvast argipäevast, hetked ja killukesed. /---/

Visuaalselt on „Hipodroom“ lummav. Kui juba „Prazdnik“ hiilgas meeldejääva pildikeelega, siis nüüd on Loginovi ihuoperaatori Max Golomidovi oskused saavutanud meisterliku taseme. Rohketest pilkupüüdvatest kompositsioonidest ja nutikatest vaatenurkadest jäävad enim meelde droonivõte ringe tegeva hobuse kohal, loomade lihaselised kehad, vaated veelähkrist ja kaarikuratta küljelt. Paneb imestama, et Golomidovit juba mõne mängufilmi peale palgatud pole – Eestist on saanud tõepoolest operaatorite maa. /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/inimene-filmikaameraga/
Liimets, A. (2022). Inimene filmikaameraga. Sirp, 4. nov, lk 26.

Filmis kasutatud kroonikamaterjalid:

„Nõukogude Eesti nr. 18” (R. Kasesalu, 1973),

„Nõukogude Eesti nr. 19” (V. Parvel, 1956),

„Nõukogude Eesti nr. 23” (A. Mandrõkin, 1948),

„Nõukogude Eesti nr. 28” (A. Juhkum, 1951),

„Nõukogude Eesti nr. 28” (N. Dolinski, 1949),

„Nõukogude Eesti nr. 14” (S. Savenko, 1947),

„Nõukogude Eesti nr. 6” (R. Kasesalu, 1962).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm