Üht kaotust igavesti kandsin (2020)

Filmi saamisloost

Produtsent Liis Nimik: „See film sündis elulisest vajadusest. Eeva ja Hille olid oma pereliikme otsingutel lõplikult bürokraatiaga põrkunud ja teadvustasid endale, et ükski ametiasutus ei Eestis ega Kolumbias neid Lauri leidmisel ei aita. Viimases hädas pöördus Eeva oma ainukese, kaheksa aastat Eestis elanud Kolumbia tuttava, Carlose poole ning koos sündis otsus, et kui minnakse Bogotá tänavatele Laurit otsima, filmime selle protsessi üles. Seda, mis lõpuks juhtus, ei osanud meist keegi ette arvata. Omal lootusrikkal kombel teeb see film kummarduse kõikidele perekondadele, kus olenemata olukorra keerukusest on olemas mingi nähtamatu side, mis peab vastu ka kõige suurematele katsumustele.“
Pressiteade, 16. aprill 2020

Intervjuu produtsendi ja kaasstsenaristi Liis Nimikuga:
https://epl.delfi.ee/artikkel/94851761/filmiprodutsent-vaatan-nuud-inimesi-kelle-lahedased-maadlevad-soltuvusprobleemidega-hoopis-teise-pilguga
Helme, K. (2021). Film, mida tehes riskiti eluga. Eesti Päevaleht: LP, 15. okt, lk 48–50.

Katkeid intervjuust filmi režissööri Carlos Lesmesega:

See film leidis sinu ja mitte vastupidi?
Jah, peategelane Eeva helistas mulle ja kutsus kohvi jooma. Kohtusime aasta varem Eeva ja tema abikaasaga üht teist koostööprojekti arutades. Seekord oli vaja abi ja ma olin ainuke kolumblane, keda ta teadis. Juba esimesel kohtumisel tekkis mõte seda protsessi ka filmida. Järgmisel päeval sain kokku Liis Nimikuga, kellel oli huvi filmi produtseerida. Kolme-nelja nädala pärast olin juba lennukis teel Bogotá poole. Olin just enne Eeva kõnet tulnud Werner Herzogi töötoast, kes ütles, et vahel on nii, et film koputab uksele ja pead olema valmis ta tuppa laskma. Ja nii läkski.

Alguses ei olnud meil muidugi midagi. Polnud eelarvet, Bogotásse läksin oma kaamera ja tehnikaga, mille oli andnud tootjafirma Alasti Kino. Püüdsin võtet veidi ette valmistada, kuid kui aus olla, siis ei olnud mul mingit arusaama sellest, mis filmi me teeme. Polnud aimugi, millesse end segame. Olime veidi naiivsed. Võib öelda, et väga naiivsed.

See pole tingimata halb.
Jah, minu arvates isegi suurepärane, et see nii oli. Olen kindel, et kui oleksime teadnud, millest see lugu tuleb, oleks valmis saanud üks õudne film. Kuna me ei olnud valmistunud, siis polnud ka võimalust teemat tükkideks lahti võtta, dekonstrueerida, mida tihti filmi ettevalmistamisel tehakse.

Tagantjärele filmi asjaolusid ja tegelasi arvesse võttes ei võinudki ma tollal teada, mis filmi ma tegema hakkan. Pidasin võtete ajal päevikut ja need sissekanded on üsna seosetud, sest meil ei olnud vastuseid, ainult laiali pillutatud tükikesed. Olid ka teemad. Kindlasti on see film perekonnast. Ja sõltuvusest. Aga mis lugu see selline küll on?

Samal ajal usun ma väga ettevalmistuse tähtsusesse. Teatud lugude – nagu ka selle – puhul on vaja hetke tabada. Me ei osanud midagi oodata ja sattusime justkui lainetava lootuse ja lootusetuse tsüklisse. Igasugune võtete või stseenide kavandamine või filmi huvides tegelikkuseväline tegevuse suunamine oli selles olukorras täiesti meelevaldne. Mõnel õhtul istusime kaasprodutsendi, assistendi ja parima sõbra Mauroga (Mauricio Vergara) maha ja küsisime endilt: mida me teeme? Meil polnud veel aimugi ja meeleolu muutus päev-päevalt üha kurvemaks.

/---/

Ja siit ka filmi pealkiri?

„Üht kaotust igavesti kandsin“ („A Loss of Something Ever Felt“) on Emily Dickinsoni luuletus ja pealkiri oli ainus kindel asi juba enne Colombiasse minekut. Mulle on soovitatud seda muuta, sest on liiga pikk ja keeruline, kuid teadsin, et see on õige. Mingil moel see resoneerib filmiga, väljendab selle keerukust. Ma ei tea, kas kõigi arvates, kuid selles filmis … suutis Eeva minu meelest taasluua ühenduse armastuse killukestega, mida nad Lauriga lapsepõlves jagasid. Sellest see film ongi. Nüüd on see minevik, läinud, ja sellest on kahju, kuid neid helgeid hetki üles leides on näha, et neid ümbritseb ka valgus ja lootus. Ma ei usu, et sellele filmile võiks leiduda paremat pealkirja, eriti arvestades, et Emily Dickinson on lihtsalt suurepärane, palju-palju sõnaosavam kui mina.

/---/

Intervjuu täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/lopetamatuse-paine/
Rosenberg, B. (2021). Lõpetamatuse paine. Sirp, 22. okt, lk 18–19.

Arvamusi filmist

Aurelia Aasa: „Haavatavas positsioonis inimesi portreteerida ei ole kunagi lihtne. Alkoholismi halvavast mõjust on autobiograafilise dokumentaali „Autoportree emaga” lavastanud Edvard Oja. Tugevalt lõikas Sandra Jõgeva sõltlaste elust vändatud looritamata armastusdokumentaal „Armastus”. Rahvusvahelisel tasandil on viimase aja mõjusamaid sõltuvusdokumentaale „Life of Crime 1984–2020”, mis jälgib Newarki sõltlaste elu vähemalt 36 aasta vältel, andes aimu painajalikust sõltuvusest, millest üle saama ei suuda panna lapsed, sõbrad ega perekond. Omal moel annab iga sõltuvusest kõnelev dokumentaal aimu, et kord sissekukkunule on sõltuvus nagu kleepuv mülgas, mis rebib endasse isegi siis, kui end korraks taas kuivale maale vinnatakse. „Üht kaotust igavesti kandsin” kajastab mülkas siplemist ennekõike sõltlase lähedaste positsioonilt. Ja ehkki Colombias on jäljeajaja rollis Lauri õde, kumavad igast liinist läbi just maha jäänud ema südamevalu ja teda aastaid saatnud kaassõltuvus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/94947271/arvustus-delikaatne-teekonnadokumentaal-soltuvusest
Aasa, A.(2021). Delikaatne teekonnadokumentaal sõltuvusest. Eesti Päevaleht, 25. okt, lk 12.