Mees, kes üllatas kõiki (2018)

Filmist etnoloogi pilguga

Aimar Ventsel: „„Mees, kes üllatas kõiki“ on Venemaa-Eesti koostöös sündinud film, mille tegevus toimub mingis umbmäärases Siberi pärapõrgus. Kõigi eelduste järgi on tegemist Altai või Burjaatia tagamaaga – kohaga, kus pole teid, tööd, palka, keskkütet, kanalisatsiooni ega perspektiivi. Sellistes kohtades elab ametliku statistika järgi umbes neljandik Venemaa Föderatsiooni elanikkonnast ehk siis üle kolmekümne miljoni inimese. Need on kohad, kus elu on karm. Karm sõna otseses mõttes. Inimesed võitlevad ellujäämise nimel, nad on frustreerunud, agressiivsed ja kurjad. Kui tahate otsida toda müstilist vene hinge, siis pole sellistesse kohtadesse mõtet sattuda, sest mingit idülli te sealt ei leia. Siberi metsatagused külad on jõhkrad kohad ning tihti maksab seal Metsiku Lääne stiilis rusikaseadus – minu õigus on minu püss, nuga, rusikas ja kirves. Nendes kohtades valitseb elustiil, kus ei anta armu ei endale ega teistele.
/---/

See legend saab nüüd Jegori õlekõrreks. Ta otsustab enda tundmatuseni muuta ja riietub naiseks. Siit algab „päris“ film. Vene kolkaküla on transvestiidile küll nüüd viimane koht. Külarahvas, kes oli äsja ära andnud oma viimase raha, et Jegor saaks arsti juurde minna, pöördub tema vastu. See on just see koht, kus film läheb ääretult ebameeldivaks. Ebameeldivaks inimesele, kes tunneb Venemaa elu. Ennekõike on see kõik aga ebameeldiv Venemaa elanikele. See räigus ja agressioon, mida filmis näidatakse, on „salapärase vene hinge“ kõverpeegel. Inimesed, kes kord on hoolivad ja kaastundlikud, võivad teinekord olla julmad ja hoolimatud. Kui Venemaal on tavainimese jaoks üks punane tuli, siis on see homoseksuaalsus. Homod on Venemaa elaniku meelest (kasutan meelega väljendit „Venemaa elanik“, sest Venemaal elab umbes 160 rahvust ning homode suhtes on neil kõigil üks selge vaade) väljaspool seadust ja vägivald nende suhtes on peaaegu et voorus. See on väga hästi näha stseenis, kus külamehed peksavad keset tanumat maas lamavat Jegori ning veel hiljuti Jegori kannatustesse nii osavõtlikult suhtunud külavanem vaatab külma näoga pealt. Kui te minult küsite, kas see ja ka järgnevad stseenid on üle pakutud, siis minu vastus on kategooriline: ei ole! Kogu seda nähtust on raske seletada, ent sellise loogika järgi meie idanaabri juures asjad käivad.
/---/

Filmi „Mees, kes üllatas kõiki“ juures on imekspandav selle realism. Venemaal ei vaimustuta, kui näidatakse, kuidas „lihtne inimene“ elab. Kellelegi ei meeldi, kui filmilinal hõõrutakse soola kollektiivsesse haava ja tuuakse ka välismaailmale kaeda Venemaa igapäevaelu loomalik vaesus, hallus, mahajäämus ja padukonservatiivsus. Mõni aasta tagasi vändati Venemaal film pealkirjaga „Leviaatan“ (2014, rež Andrei Zvjagintsev), kus näidatakse elu Põhja-Jäämere ääres (kõigi eelduste järgi Valge mere ääres) asuvas linnakeses, mida valitsevad korrumpeerunud ametnikud, kus hädavaevalt töötab üks kalatsehh ja linnaelu nööre tõmbab õigeusu preester. Kuna „Leviaatan“ läks levisse ja kandideeris isegi välismaafilmi Oscarile, siis põhjustas see Venemaal enneolematu hüsteeria. Filmi mitte ainult ei sõimatud ametlikes ja mitteametlikes infokanalites, vaid suudeti lühikese ajaga koguda ka kümneid tuhandeid allkirju petitsioonile, millega nõuti filmi keelustamist. Sealjuures ei näidata linateoses mitte autentset Kaug-Põhja eluolu, vaid pigem ilustatuna. Kuid ka see oli paljudele Venemaa vaatajatele liig. Kui „Leviaatan“ on peavoolufilm, kus esinevad kuulsad näitlejad ja selle taga seisavad suured tegijad, siis sai ka Venemaa elanikkond filmi näha.
„Mees, kes üllatas kõiki“ on teise­järguliste tegijate töö vili ja ma ei tea, millist reaktsiooni see Venemaa avalikkuses tekitab, ent film on soovituslik kõigile, kellele pakub huvi sissevaade Venemaa perifeeria ellu.“

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/julmalt-aus-film-vene-elust/
Ventsel, A. (2019). Julmalt aus film Vene elust. Sirp, 25. jaan, lk 32.