Avaleht » Filmiliigid

Sellised kolm lugu: Aida (1999)

Kolmas film kassetist Sellised kolm lugu...

Mängufilmid | Draama Kestus: 28:00

Huviinfo

Balti riikide ühisprojekt

"Aida" on üks lühifilm kolmesest kassetist "Sellised kolm lugu...". Eesti, Läti 1999, 88 min, esilinastus X Stockholmi rahvusvahelisel filmifestivalil 17. novembril 1999. Kassetti näidati ka Pimedate Ööde festivalil ja jõulude ajal Tallinna Kinomajas.

Peeter Simm esialgsest plaanist: "On kokku lepitud, et iga maa võtab aluseks ühe klassikalise novelli. Lätlased valisid selleks "Tristani ja Isolde", leedulased "Jumalaema kiriku Pariisis." Meie nimetame oma filmi "Aidaks“.“
Kokk, A. (1998). Simm tegi Sõrve sääre tipus "Aidat". Sõnumileht, 30. sept, lk 15.

Esialgsest Eesti-Läti-Leedu kolmikfilmist ei tulnud aga midagi välja, kuna leedulased loobusid, ja nii sattus valikusse lõpuks hoopis kaks eestlaste tehtud lugu (lisaks „Aidale“ ka Ervin Õunapuu „Kõrbekuu“).

Kristiina Davidjants kassetist: “Sellised kolm lugu…” meenutab mingil veidral moel joomaseltskonda, mille üksteist mitte tundvad osalised hommikul kuidagi öelda ei oska, kuidas nad üldse ühte lauda sattusid. On täiesti mõistetav, et kahest-kolmest lühifilmist koosnev filmikassett on majanduslikult ilmselt kõige otstarbekam filmi tegemise/tootmise viis (vähemalt produtsendi jaoks), kuid nii mõnigi kord otsib vaataja kas või alateadlikult mingit sidet erinevate lugude vahel, olgu see tegur siis sisuline või vormiline. Kassetis “Sellised kolm lugu…” midagi säärast küll ei adu, pole seal mingit kolme filmi läbivat ühtset teemat või muud seesugust. Võib-olla üksnes viited klassikale.“
Davidjants, K. (2000). Sellised kolm filmi. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 67-69.

Filmi saamisloost

Stenaariumi kirjutasid Valentin Kuik ja Peeter Simm, ammutades ainest Sõrve säärel madalikule jooksnud kurdi põgenikega laeva loost.

Sõnumileht: "Sääre majaka all, seal, kuhu neli aastat tagasi jõululaupäeval sattus merehädas laev 142 kurdi põgenikuga, lõppesid eile [29.09.1998] Peeter Simmi uue mängufilmi "Aida" võtted.

Põgenike originaallaev istub täpselt samas paigas tänaseni ja seega on põhilised dekoratsioonidki kohe valmis olemas. Pühapäeval, kui Sõnumileht filmi tegemist vaatamas käis, oli võtteplatsiks 54 meetri kõrguse majaka kõige ülemine platvorm. Majaka all oldi kaunis närvis, sest seal ülal tehakse kaskadööridega selliseid trikke, mida Eesti filmi ajaloos pole enne tehtud.

Käis ettevalmistus stseeniks, kus noor kurdi põgenik on suures tagasisaatmise kartuses otsustanud majaka tipust alla hüpata. Noormeest mängib eriüksuse sõjamees Ragnar Reitsakas. Ragnar, peale selle, et ta olevat hea näitleja, teeb ise läbi kõik eluohtlikud trikid. Talit, kohalikku konstaablit (Guido Kangur) asendab selles stseenis kaskadöör Indrek [Holm]. /---/

Simmi sõnul tuleb film neist inimestest, kes elavad, töötavad ja armastavad siin peaaegu et maailma äärel. "Konstaabel Tali on küll veidi äpu, aga kriisiolukordades tegutseb ratsionaalselt ja tulemuslikult. Tema ja elunautijast majakavaht Stepan (Jevgeni Gaitšuk) teineteiseta läbi ei saa. Talit on vaja Stepani ohjeldamiseks, Stepani selleks, et Talile tööd anda"."
Kokk, A. (1998). Simm tegi Sõrve sääre tipus "Aidat". Sõnumileht, 30. sept, lk 15.

Filmi aluseks olnud sündmustest ja võtetest täpsemalt:
Kivimaa, E. (2011). "Aida" kõikus kohtuprotsessi piirimail. Rmt: Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu kirjastus, lk 178-181.

Filmist kriitiku pilguga

Kristiina Davidjants: „On tundeid, action’it, huumorit, sotsiaalkriitikat. Ainult, et kõike on kuidagi natukene, kuidagi pealiskaudselt. See ei ole etteheide Simmile. See on lihtsalt konstateering. Nii see lihtsalt juhtub, kui on ilmselge tahtmine teha täispikka filmi, kuid pead rahulduma lühifilmiga. Nii ei tabagi vaataja ära momenti, mis hetkel Talil põgeniku vastu armupuhang tekkis. Mis tegelane see Silin on? Poeesialembene külajoodik? Tema poliitilisest suundumusest küll aru ei saa. Tsaari portree seinal, “Internatsionaal” keelel. Aga äkki tulebki sellest teha mingeid vene rahva iseloomu üldistusi? Mis sellel Talil ja ta naisel siis lõpuks ikkagi häda on? Tunded? Palga vahe? Vahemärkus. Nii nagu kuningas Midas muutis oma puudutusega kõik kullaks, nii on kuldne reegel, et filmides, kus Valentin Kuigi sulg on mängus, seal tuleb alati jutuks “...pole juba kolm nädalat minu kui mehe jaoks aega”.

Guido Kangur on sümpaatne, säärane armas umbkeelne politseinik. Laine Mägi on kah sümpaatne. Tuleb filmi lõpus ise mehe juurde politseijaoskonda, tekk kaenla all. Nagu mägi ja Muhhamed. Eriti sümpaatne on Jevgeni Gaitšuk Silini osas. Ühesõnaga, “palju toredaid inimesi”."
Davidjants, K. (2000). Sellised kolm filmi. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 67-69.

Tõnu Ehasalu: "Kogu filmi hoogu pärsibki tugevalt loo enese punktiirsus, rollide ja suhete juhuslikkus, väljajoonistamatus. Tekst pole näitlejaile karguks, millele nõjatuda. Torn on mäletatavasti Valentin Kuigi meelissümboleid. Keegi ei saa keelata seda lõppematut tiirlemist permanentse erektsiooni ümber, olgu kirjanduses või filmis, ehkki mis tahes objekti ühetähenduslik ülekoormamine tekitab ükskord veritsuse ja seejärel tüdimuse. Ka visuaalses plaanis puudub Simmi varasem sära, üllatuslikkus, pole kuigivõrd tegelaste ootamatuid reageeringuid jne. Simmilik huumor on märgatava roostekorraga kaetud, ehkki siin-seal üht-teist vilksatab. Kui kõik on juba peaaegu lõpetatud, oht möödunud (Tali pole koos kurdidega põgenenud ning fotokaga poiss vist ka alles elus), aga otsad siiski sõlmuda ei taha ja ankur põhja minemast keeldub, lastakse kõlada aarial “Aidast” Hendrik Krummi korrektses esituses ning punkt ongi pandud, millele järgneb jälle, nagu alguseski, meeldetuletus, et kõik on üksnes mäng ning etenduse lõppedes jääb teatrisaal tühjaks. Selline lahendus on kuidagi liiga lihtne ega põhjenda päriselt, miks just Aida-nimelist mängu mängida püüti."
Ehasalu, T. (2000). Kes vastutab tuleohutuse eest. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 70-73.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm