Tuulte tahutud maa (2018)

Filmist meedias

Hendrik Alla: „Ekraanil on mitmemeetrine põdrakõrv, mis pöördub nagu tundlik lokaator. Kuulis ta kaamerameest võsas sahistamas? Pilt on nii terav, et võib suure looma kõrva sisekarvad kokku lugeda.

See, et režissöör Joosep Matjus on oma EV 100 filmiprogrammi raames valminud loodusdokumentaali üheks alustavaks võtmekaadriks valinud detaili, mitte põdra portree, annab võtme kogu tunnipikkuse filmi haaramiseks. Detailidest, näiteks konna kugistav saarmas või üht tuntud kunstiteadlast meenutav rukkiräägu peanupp, sünnib tõdemus: me elame kuradi kaunil maal. Ma olen filmi näinud kaks korda ja järjest paremaks läheb. Isegi linnamehe treenimata silm hakkab järjest enam üksikasju märkama ja paneb neist terviku kokku. /---/

Ligi 400 võttepäeva on destilleeritud 60 filmiminutiks ning seal ei paista midagi juhuslikku olevat. Igal kaadril ja tegevusel on õigustus. Lõigud oma asju ajavatest loomadest-lindudest vahelduvad maaliliste, kohati isegi liiga magusate droonilennupiltidega. Tegijad on otsinud huvitavat valgust, mis maastiku põnevalt välja joonistaks ja tulemuseks on abstraktsioonile lähenevad värvi- ja vormimängud. Minusugune satub päikesetõusu ajal rabasse vaid siis, kui seal mingit suveetendust lavastatakse ja jälle täidab film oma ülesande: näidata seda, mille keskel me elame, aga kunagi ei näe.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Alla, H. (2018). Hundid ilmuvad alati ootamatult [filmist "Tuulte tahutud maa"]. Postimees, 28. sept, lk 24.
https://kultuur.postimees.ee/6416023/hundid-ilmuvad-alati-ootamatult

Peeter Laurits: „Operaatorid on Joosep Matjus, Atte Henriksson ja Janne Henriksson, droonioperaator Atte Henriksson, allveeoperaator Kaido Haagen, loodushelide operaator Veljo Runnel, operaatorite assistendid Johannes Broux ja Jonna Østbye. Ma lugesin siin kogu seltskonna üles, sest see on tähtis. Looduse filmimine on tänapäeval muutunud äärmiselt tehniliseks valdkonnaks, umbes nagu vormelisport, ainult et kui viimases lihvib suur tiim ühte konkreetset tehnilist sooritust, siis loodusfilmis tuleb erivõteteks leiutada, konstrueerida ja ümber ehitada väga erinevat võttetehnikat, abivahendeid ja liikuvaid varjeid. Enamasti kombineerides ülikallist hi-tech-inventari külapoest kättesaadavate materjalidega. Ning kasutada tuleb seda kõike nagu sulge või viiulit. Selles filmis on tulemus virtuoosne: monumentaalne ja kammerlik üheaegselt, visuaalselt tohutult tundlik. Tõtt öeldes ei saa ma väga hästi aru, mismoodi see seltskond kogu oma tehnilise kolossi ohjamise juures on suutnud sedavõrd intiimsesse loodusetunnetusse sukelduda ja see vaatajale hoomatavaks teha.

Võimsad abstraktsed arabeskid ja panoraamsed triivimised vahelduvad makrovõtete ja uskumatute lähiplaanidega, kiir- ja aegluup toovad rütmikasse sugestiivset vaheldust. Tänapäeva loodusfilmides juba tüütuks muutunud droonikaadrid mõjuvad väga orgaaniliselt, palju kasutatakse drooni triivima laskmist – jälle üks tuule ilmutus selles filmis. Halba ilma ei häbeneta, somp, tuisk ja sadu loovad iseloomuliku miljöö, nagu me Kurosawa filmegi mäletame vihmavalingute järgi. Värvimäärajale tahaks anda isikliku preemia, koloriidid on hõrgud ja toetavad sisulist plaani, ainult osa objektiivide kromaatilist aberratsiooni oleks võinud vähemaks filtreerida.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Laurits, P. (2018). Kalligraafiline tuul. Sirp, 28. sept, lk 13.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/kalligraafiline-tuul/