Sõda (2017)

Autor filmi saamisloost

Katkeid Madis Jürgeni jutuajamisest Sulev Keedusega

Keedus: „Tahtsin teha filmi rahuvalvajatest, esitlesin kinos Artis oma ideed ja samal õhtul kirjutas keegi mulle ühest tüdrukust, kelle rahuvalvajast poiss-sõbraga on tõsised probleemid. Küsis, kas ma tahaks nendega tuttavaks saada. Vastasin, et isiklik asi mind väga ei huvita…

Mitu kuud läks mööda, käisin Afganistanis ära, oli igasugu mõtteid ja plaane, need ei õnnestunud. Ja mulle sai selgeks – pean näitama sõdureid, kes pole pommi otsa astunud, vaid kellel on hingelised kõrvalnähud.

Poisi sõbranna oli sel ajal juba pool aastat elanud Austraalias. Sain poisi numbri, püüdsin teda kaks kuud kätte saada. Telefon oli väljas. Poisist polnud midagi kuulda. Oota­sin ja ootasin. Ja siis tuli teade – poiss astus rongi ette!“ /---/

Keedus: „Kirjutasin ­Hannale Austraaliasse kirja ja ta oli nõus kaamera ees rääkima. Kui sa oled neli aastat elanud sellises põrgus ja kuskilt abi ei saa… Mitte et keegi ei taha aidata, aga keegi ei oska aidata. Ta ei tahtnud seda enda sisse jätta.

Ainuke, mis oli keeruline – ta ütles, et poolteist aastat ta kindlasti Eestisse ei tule. Ma pidin ise Austraaliasse minema.“ /---/

„Kohtusime ja kohtusime ja kohtusime. Tal oli raske mõista, et tuleb veel kokku saada ja veel rääkida ja uuesti ja uuesti ja uues kohas ja jälle uues kohas ja jälle ja jälle. Need jutuajamised olid hästi pikad.“ /---/

Keedus: „Me panime ta olukorda, mida ükski inimene ei soovi. Ta läks ju sellepärast Austraaliasse, et sellest eemale saaks. Ja meie lasksime tal seda kõike uuesti läbi elada. Lihtne see tal ei olnud.“ /---/

Keedus: „See on selline lugu, et sa vaatad ja oled nõutu. Mina küll olen nõutu, ma ei oska öelda, kuidas selliseid olukordi ära hoida. Ma ei tea.“ /---/

Keedus: „Aga Hanna on noor inimene, eks ta elab seal Austraalias uut elu. Ja tal läheb vist hästi. Tundub, et läheb nii, nagu ta on plaaninud.

Ainuke asi, mis tal hästi ei lähe – et ta vist Eestisse tagasi ei tule.“

Jürgen, M. (2017). "Elu on lugusid täis!" [Sulev Keedus sai valmis dokfilmi "Sõda"]. Eesti Ekspress: Areen, 25. okt, lk 51-52.

Filmist kriitiku pilguga

Kersti Uibo: „„See on väga lihtne film,“ iseloomustab režissöör Sulev Keedus oma vastvalminud „Sõda“. Ta juba teab, et sellise pealkirjaga filmi vaataja võib oodata lugu võitjatest ja kaotajatest. Meediasõjas on alati pooled: omad ja vaenlased. Massiteabevahendid vahendavad masinlikult sõjasõnumeid ja inimestel pole infomüras aega neid analüüsida. Nii on saanud meediast sõjatööstuse osa ja sõjast meelelahutuslik meediamäng, kus omad on positiivsed ja vaenlased negatiivsed. Sõjas aga võitjaid pole. Sõda on alati ebainimlik ja kehtib vaid üks reegel – jääda ellu. Sõda pole kunagi püha, see on julm ja ebainimlik. Kui dokumentaalfilmi režissöör läheb sõjapiirkonda filmi tegema, ei tule ka tema sealt võitjana tagasi. Mida vähem inimesed on sõjaga kokku puutunud, seda rohkem nad enda arvates sellest teavad. Seega vaidlen Keedusele vastu: valitud ülesanne pole sugugi lihtne, sest pärast filmi valmimist on autor sama haavatav kui need, keda ta filmis.

Tean seda omast kogemusest, sest tegin NATO Jugoslaavia konflikti ajal ning pärast seda kaks filmi Kosovos. Ei osanud tookord arvata, et sõja ja selle tagajärgede kajastamine filmis nõuab aastaid tööd. /---/

Keeduse filmi ülesehitus on lihtne ja tabav. Tegemist on tänapäevase pihilkäiguga. Pihiisaks on kaamerat hoidev autor, keda naine usaldab. Naise jutt vaheldub kaadritega, mis on filmitud afgaani külas ning sõjaväebaasis, kus teiste seas elavad ka Eesti kaitseväelased. Olen kindel, et see struktuur ei sündinud üleöö. Film küpses viis aastat ja nõudis Keeduselt suurt vaimset pingutust. /---/

Kummaliselt mõjutab filmi väga tugevalt just see fakt, et paljust Hanna ei räägi. See rääkimata jätmise tühjus loobki meeleolu, millega vaataja saalist lahkub. Filmi autor on ära kuulanud kahe inimese loo ning jaotanud selle pisikesteks kildudeks meistri alandlikkusega.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/raakimata-jatmise-tuhjus/
Uibo, K. (2017). Rääkimata jätmise tühjus. Sirp, 27. okt, lk 23.

Keiu Virro: „„Kahel korral Afganistanis sõjalisel missioonil käinud Rivot vaevab psüühilise trauma järgne haigus, mis lõpeb suitsiidiga. Neli aastat püüab Rivo tüdruksõber Hanna võidelda mehe meelehaigusega, siis loobub, sõidab Eestist ära Austraaliasse. Aasta hiljem astub Rivo rongi ette. Tema viimane sõnum oma tuttavatele on, et andestage.”

Nii kõlab Sulev Keeduse dokumentaalfilmi „Sõda” tutvustus. Sellest kirjeldusest on näha üht võimalikku teed, mida mööda Keedus oleks võinud minna. Kahtlemata võimaldanuks materjal üles ehitada tempoka dramaatilise ja traagilise loo, ent Keedus otsustas teisiti. Ja see lähenemine näib sümpaatne.

Pea tunnise dokumentaalfilmi keskmes on Austraalias elav eestlanna Hanna. Sõnu on filmis vähe. Hanna meenutused, mis aeglaselt, sõna sõna haaval ja hüplikult lahti rulluvad, puudutavad pigem meeleolusid kui konkreetseid sündmusi. Hanna on rääkides argistes keskkondades ja tegevustes: tangib autot, peseb pesu, istub kohvikus, joonistab.

Hanna meenutustega vahelduvad kaadrid Afganistani Pimoni baaslaagris olevast Estcoy 14-st. Need stseenid on sootuks sõnatud. Välja ei joonistu ühtki peategelast. Filmitu ei sisalda draamat, see on argipäev. Ühelt poolt näeme lambaid karjatavaid kohalikke ja kivisid pilduvaid väikeseid poisse, teisalt baasi rutiini: patrullimist, söögi valmistamist. Aeg voolab, sündmusi filmis polegi, draamakaart ei ehitata. See näib eelkõige õiglase valikuna.

Ehkki uudistest kuuleme sõjalistest operatsioonidest ikka siis, kui midagi juhtub, on argipäev midagi muud. See on lõputu ootamine. Draama ei seisne selles, mida vaataja Keeduse filmis näeb, vaid selles, mis peitub kaadrite taga. Meile ei näidata konkreetseid ohuolukordi ega nende tagajärgi. Lõputu ootamine ei tähenda rahu, vaid lõputut pinget – iga hetk võib midagi juhtuda. Kes rahulike inimeste keskel võib vastaseks osutuda? Ei tea. Kuidas sellest keskkonnast vaimselt tervena välja tulla? Ei tea.

Ehkki Keeduse film ei räägi pealtnäha palju, on selle taga peidus rohkesti teemaliine, mida mööda edasi mõelda. Rivo ja Hanna lugu viitab paljude sõdurite ja nende lähedaste lugudele eri ajastutest ja piirkondadest. Ja see lugu küsib, kuidas on võimalik aidata paraneda sõduritel, kes füüsiliselt on ehk tervekski jäänud, ent vaimselt katkistena koju naasnud. Mida teha, et ühiskondlik foon soosiks abi otsimist? Mida teha, et seda abi oleks lihtsam leida?
Sulev Keeduse valitud teema on valus ja oluline, film ise delikaatne.“
Virro, K. (2017). Dokfilm sõjatraagikast, aga mitte sõjast. Eesti Päevaleht, 27. okt, lk 18.

Evelyn Kaldoja: „Kui lugeda Sulev Keeduse „Sõja“ filmitutvustust kino kodulehelt, jääb mulje, justkui oleks tegu mingi lihtsakoelise taiesega teatud spetsiifiliselt ideoloogiliselt positsioonilt. Õnneks on tutvustus pisut äbarik, aga film ise hea.

Nokkides tolle tutvustuse eriti nokitavate osade kallal, kerkib esiteks küsimus, millisele viitamata teoloogile tuginedes väidetakse, et kristlikus kultuuris on sõduri enesetapp võrreldes iga teise inimese suitsiidiga topelttabu? Või kuidas saab nimetada täiesti ametlikult lahingulisel missioonil teeninud kaitseväelast rahuvalvajaks?

Ülejäänu seal väidetu osas peab aga ütlema, et film jutustab lugu nii avatud vormis, et vaataja saab segamatult teha omi järeldusi. Sealhulgas ka selliseid, mida pakub välja ametlik tutvustus. Aga mitte ainult.

Üks võimalik variante on näha igasuguse laiema üldistuse ambitsioonita lihtsat ja inimlikku lugu, mis on jutustatud visuaalselt omamoodi rahustavas keeles. Ühesugustes beežikashallides toonides Austraalia ja Afganistani Helmandi provintsi maastikud, suures plaanis enda ja Rivo ühist saatuselõiku kirjeldav Hanna ning vahele kommentaarideta stseene missioonisõdurite elust.

Raske on kujutleda diskreetsemat viisi suitsiidist rääkimiseks kui see, mille on valinud Keedus. Kuigi ühe noore mehe enesetapp ja sellele eelnenud dramaatiline suhtekriis on kogu filmi keskne teema, suudab ta loo esitada äärmise pieteeditundega nii surnu kui lugu jutustava endise elukaaslase suhtes.

Ning kuigi on vaid üks rääkija, teada olev loo lõpp ning pildis pöörast vaheldumist pole, pinge püsib. See kruvib hetkeni, kui Hanna ütleb välja Rivo diagnoosi, mis on omamoodi üllatus.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
https://kultuur.postimees.ee/4295051/soda-halva-tutvustuse-varjus-peitub-suureparane-film
Kaldoja, E. (2017). Halva tutvustuse varjus suurepärane film. Postimees, 2. nov, lk 21.