Avaleht » Filmiliigid

Viimased (2020)

Mängufilm | Draama Kestus: 117:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Veiko Õunpuul on tänavakakleja karisma, aga peale selle filosoofi mõistus, arvab üks filmi „Viimased“ stsenaristidest Heikki Huttu-Hiltunen. Tegemist on Eesti-Soome koostööfilmiga, mis räägib kaevandusasulast Lapimaal ning sealsetest inimestest. Stsenaarium valmis Heikki Huttu-Hiltuneni, Eero Tammi ja Veiko Õunpuu koostöös, aga algne idee tuli üle kümne aasta tagasi just Huttu-Hiltunenil.

Loe intervjuud temaga: 
https://leht.postimees.ee/7072574/veiko-ounpuul-on-tanavakakleja-karisma
Alla, H. (2020). Veiko Õunpuul on tänavakakleja karisma. Postimees, 28. sept, lk 15.

Võtetest Lapimaal

Tallinnast umbes tuhande kilomeetri kaugusel, Lapimaal Kolari vallas Rautuvaara kaevanduses käib kaamera ja sünnib taas üks lugu. Kaevanduse, mis tegutses aastatel 1962–1989 ja mille sulgemisega kadus ligi 270 töökohta, on ajutiselt hõivanud apokalüptilise pealkirjaga filmi „Viimased” võttemeeskond. Äärealad ja kauged Lapimaa metsad näivad juba eos sobivat nii filmi lavastaja Veiko Õunpuu kui ka Eesti-poolse tootja Homeless Bob Productioni käekirjaga.
/---/

Kostüüme vaadates meenuvad 1980.–1990. aastad, kuid nagu Õunpuu filmide puhul ikka, ei ole konkreetne ajamäärang loo seisukohast oluline. „Me oleme küll vaadanud, et stiililiselt paigutub see 1990-ndatesse, aga lugu ei ole väga selgesse aega surutud. Minu enda eripära on see ka, et mulle ei meeldi väga ajastutruud asja teha – see on natuke igav,” ütleb Vahtra.
/---/
Võtteplatsil on ka tuntud Soome näitleja Tommi Korpela, kelle kehastatav Kalamees on tegelastest ehk kõige ontlikum. „Mängin kaevandusfirma juhti ja selles loos sümboliseerin raha ja võimu. Kalamees on kummaline karakter, üksik, tal pole sõpru. Loos hakkab ta huvi tundma Riitta vastu,” vihjab Korpela filmi sisule.

Näitlejate sõnul lugu areneb ja elab võtete käigus. „Vaatame, kuhu me välja jõuame. Me pole veel päris kindlad, aga tundub huvitav. Kõik tegelased ja nende liinid arenevad,” ütleb Korpela.

„See on ka vabastav, et sa ei tea, mis tegelastega järgmisena juhtub. Sa saad keskenduda ainult hetkele, ei kanna endaga kaasas kõike seda, mis ees seisab, sest sa ei tea seda. Saad teha ainult seda konkreetset stseeni, seda hetke elus,” räägib filmi naispeaosaline Birn. Ta lisab, et Õunpuu oli neile algusest peale öelnud, et stsenaarium muutub ja dialooge pähe õppima ei pea – need on pigem alusmaterjal, mitte nagu aamen kirikus.
/---/
Katrin Kissa sõnul on alles võtete algus ja mõneti käib kompamine: osad stseenid filmitakse uuesti (mis on omamoodi luksus), kuna helistik ei olnud kohe õige. „Näitlejad teevad hea meelega stseene uuesti. Filmimise hetkel peaks näitleja pakkuma justkui parimat võimalikku lahendit selle hetke kujutamiseks. Alati see nii ei lähe ja mitte ainult näitlejast olenevatel põhjustel. Enamasti nende poolpiduste stseenide juurde tagasi ei pöörduta, sest filmivõtete loogika seda ei luba. Vaatame, kuhu jõuame, kui võtame endale vabaduse asju aegajalt uuesti teha.”

Tema sõnul kombineerib „Viimased” traagilist koomilisega ja on Õunpuu filmidest ehk kõige sarnasem „Sügisballile”. Ka uus film on sotsiaalkriitilise alatooniga, rääkides ääreala inimeste ellujäämisest ja püüdlustest. „Viimased” peaks sisaldama ka märuli elemente ja on kirjade järgi põhjamaine vestern. „Eks see vestern on välja öeldud nii keel põses, sest kes see tänapäeval ikka päris siiralt mingit vesternit teeb, pealegi Lapimaal…” ütleb režissöör Õunpuu ise kiirel ajal võtete vahepeal ajakirjanikule.

„Aga jah, toimub mõrv ja kättemaks, on ka mootorrattaga kihutamist ja rusikaga näkku löömist, nii et need, kes sellist meelelahutust armastavad, ei jää täiesti tühjade pihkudega.”
/---/
Filmi idee tuli produtsendi Katrin Kissa sõnul Soomest juba 2011. aastal, kui loo lavastamist pakuti Õunpuule, kuna ta on põhjanaabrite seas hinnatud režissöör. „Mõni aasta käis kibe arendustöö, aga siis jäi asi finants-limbosse toppama. Veiko ei leidnud Soomest ka õiget peategelast. Millalgi paar aastat tagasi avastas ta järsku Pääru kui võimaliku Rupi osatäitja ja sellest peale alustasime selle filmi arendamist uuesti juba kui Eesti filmi. Nüüdseks on filmi kaastootjatena liitunud Soome ja Holland,” rääkis ta.

Artikli täistekst:
Eikellegimaal mahajäetud kaevanduses sünnib põhjamaine mõrv ja kättemaks 24.08.2017
Rebane, K. (2017). Eikellegimaal mahajäetud kaevanduses sünnib põhjamaine mõrv ja kättemaks.
Eesti Päevaleht, 25. aug, lk 17.

Loe ka intervjuud peategelase Rupi osatäitja Pääru Ojaga:
Pääru Oja: meil kõigil on üks igavene tung, et kusagil mujal on parem. Minu tegelasel on see tung eriti tugev 24.08.2017
Rebane, K. (2017). Pääru Oja: meil kõigil on üks igavene tung, et kusagil mujal on parem, eriti minu tegelasel. Eesti Päevaleht, 25. aug, lk 18-19.

Arvamusi filmist

Maarja Hindoalla: „Iga uut Veiko Õunpuu filmi on järjest keerulisem vaadata autori varasemast loomingust lahus. Ehkki keskkond ja kontekst muutuvad, hakkavad korduma mehhanismid ja meeleolud, millest joonistub välja rafineeritud ja eriomaselt kindel käekiri.

„Viimaste” maitsebuketis on tunda täpselt mõõdetud koguses lavastaja eelmiste filmide maiku. On „Sügisballi” ja „Püha Tõnu kiusamise” laadis moraalne laostumine ja röövkapitalismis kaubastunud inimsuhted, tühirannalik mehine kemplemine, „Free Range’i” romantiline põgenemis- ja vabadusiha ning „Roukli” ärev irrutatus. Soome stsenaristi ja lavastaja Eero Tammi ideel põhineva „Viimaste” keskkonnaks, mis Õunpuu filmides on ühes või teises plaanis alati olnud ääreala, on valitud põhjamaise vesterni karged tundra- ja tundemaastikud.
/---/

Sümbolismi ja üle ühe ka sürreaalsusega mängiva looja ehitatud maailmad on pisiasjadeni läbi komponeeritud, ent neist jäikadest raamidest kasvab välja improvisatsioon ja mänguline elutruudus. Dramaturgilistest olukordadest rohkem kannavad lugu edasi vahepealsed otsese eesmärgita ja äärmiselt tunnetuslikud olukorrad ja olemised – mingi argielu eriomane salapära, mis suudetakse kunstiliste kujundite kaudu siiralt ja ehedalt esile tuua. Õunpuu filmides vaheldumisi või ühtaegu meeleheitlikult, naeruväärselt ja naiivselt oma argielu lämmatavas raamistikus isikliku vabaduse ja õnne poole püüdlevad karakterid peegeldavad ajale ja paigale kohaselt nii isiklikke paineid kui ka laiemaid ühiskondlikke hoovuseid. See pakub publikule võimalust tajuda ja mõtiskleda kunstilise kogemuse kaudu ka omaenda eksistentsi ja keskkonnaga suhestumise üle. Seejuures oleneb – nii kulunult, kui see ka ei kõla – vaatajast endast, kas kinoekraanilt (kõver)peegeldub trööstitult sünge, groteskselt humoorikas või lootusrikas vaatepilt.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/kultuur/arvustus-eesti-filmi-uue-laine-tilluke-tsunami-loksub-soome-lahe-randa?id=91168377
Hindoalla, M. (2020). Eesti filmi uue laine tilluke tsunami loksub Soome lahe randa. Eesti Päevaleht, 28. sept, lk 12.

 

Hendrik Alla: „Teatavasti õppis Pääru Oja filmi tarbeks ära kaks asja, mida ta enne ei osanud: mootorrattasõidu ja soome keele, ning vähemalt esimene on tal ka tõeliselt käpas. Aga on veel kolmas asi, veel tähtsam. Ta oskab soome keeles vaikida. /---/ Rupi ei räägi, ei seleta seda, mis temaga toimub, ning seda annab Rupi edasi just soome keeles vaikides. Võimas, võimas töö! Ja nagu selgub, erineb soome keeles vaikimine oluliselt eesti keeles vaikimisest. Selles osas on temaga võrreldav vaid ehk fantastiline soome näitleja Sulevi Peltola Rupi isa, vana saamipealiku rollis, kellel on filmis vaid paar repliiki, näiteks lause „Me läheme nüüd tööle“, „Ei müü!“ ja üks jaapanikeelne sõna. Viimane on ka filmi üks kõige tervendavamalt koomilisemaid hetki.“ /---/

Loe lähemalt: https://leht.postimees.ee/7072568/armastus-keskoopaikese-viimaste-kiirte-all
Alla, H. (2020). Armastus keskööpäikese viimaste kiirte all. Postimees, 28. sept, lk 14.

Tõnu Karjatse: „Õunpuu filmide karakterid on alati põhjusega mässajad. Nad mässavad nende olude vastu, kuhu nad on sattunud, asetumata sealjuures selgelt ei hea ega kurja poolele. Nende moraalne ambivalentsus teebki nad inimlikuks ja võimaldab vaatajal samastuda. Kangelane on see, kes suudab endaks jääda ka kõige kurjemate muutuste kiuste.

Tõsi, ka selles filmis on tegelasi, kes on rohkem mädad kui teised – kaevanduseomanik Kari, keda mängib loomulikult ja mõjuvalt Tommi Korpela, on kapitalistlik siga, moraalitu tööandja, kes õõnsa retoorikaga mehed eluohtlikku kaevandusse ajab, et viimast võtta. Tema vastandiks on Sulevi Peltola kehastatud indiaanipatsiga saamist põdrakasvataja, kes avaldab viimse hingetõmbeni vastupanu uue aja survele. Pääru Oja ja Laura Birni tegelaskujud Rupi ja Riitta on viimased, kellele võiks ju loota õnnelikumat tulevikku, kuid ka neid ühendab vaid soov rohkem teenida ja paremini elada, ning ka nemad on valmis oma eesmärkide nimel igasugusest moraalist mööda vaatama.

Seega, konflikt on igasse tegelasse ja ka nende taustsüsteemi juba sisse kirjutatud ning jääbki üle jälgida, millise lahenduse need vastasseisud leiavad. Sten-Johan Lille jäädvustatud Lapi kõnnumaade ja mäestike hunnitus astub otsesesse vastasseisu poriseks sõidetud tööstusmaastikuga, mille rusuvusest aitab välja vaid tubli klõmakas viina. Sven Grünbergi originaalmuusika tõstab looduse karmi ilu kättesaamatutesse kõrgustesse, millele vastandub vagunelamute joomaõhtute lööklaulude labane madalus. Õunpuu pole moralist – madala ja kõrge, ülla ja labase vastandus on rohkem vaataja enda sisemine märgisüsteem kui tema filmide ülesehituses korduv struktuur.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/areen/veiko-ounpuu-uue-filmi-arvustus-igatsus-parema-elu-jarele?id=91140409
Karjatse, T. (2020). Igatsus parema elu järele. Eesti Ekspress: Areen, 30. sept, lk 51.

Kaarel Kuurmaa: „Rupi ja Kari omavaheline pinge on aga muidu kui ka armuasjus (ilmselt just Õunpuu improvisatsioonile toetuva tööstiili tõttu) rajatud üsna ebavõrdsetele eeldustele. Tommi Korpela saab vestelda oma emakeeles ning pikkida mängu varrukaist mahlaseid soomekeelseid slängisõnu, jaburusi ja vimkasid. Pääru Ojal, kes pidi selle filmi tarbeks osalema soome keele intensiivkursusel, ei ole võrreldavat keelelis-kultuurilist arsenali oma tunnete väljendamiseks kusagilt võtta. Nii ongi tema rollisoorituse lahenduseks väljendada end pigem mõtlikes vaikimistes ning väga paksu koore all asuvas introvertsuses, sellal kui Korpela kehtestab end särav-vaimukalt peaaegu igas stseenis ja ekraanile ilmumises. Meeldejääva sümbolina käib kaevandusjuhatajast ärimehega pidevalt kaasas šampanja, mis on Kari arvates koos kallite viskipudelitega kõiki suhteid siluv imenektar. Geniaalse tragikoomikaga lahendatud grillipidu näitab aga, et karuste Põhjala meeste hinge pugeda ei anna selle võttega sama õlitatult kui šampanjaga naise magamistuppa. Kari on üldse üks „siirastest“ klišeedest kubisev pundar, kes rõhub motivatsioonikõnedes kaevuritele Talvesõja paatosele, millega muudab raskesti tõlgitava „soome sisu“ naeruväärseks farsiks, ja pillub matti­nykänenlikult ajatuid ja mõttetihedaid lauseid stiilis „se on everything“ ja „põhjapõdrad on nagu sääsed, keda on kõikjal“. Särava esinemise tõttu pääseb Kari traagiline arengukaar palju rohkem mõjule kui Rupi, kinnitades vana tõde, et nii nagu partituur ei vasta heli tegelikule kõlale, pole ka stsenaarium ja valmis film üks ja seesama asi.“

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/lapi-tragoodia-ehk-se-on-everything/
Kuurmaa, K. (2020). Lapi tragöödia ehk Se on everything. Sirp, 2. okt, lk 30–31.

Hasso Krull: „Mis toimub tegelikult? See küsimus on vaevanud paljusid. Tõsi küll, üht-teist võime näha ka oma silmaga, kuid nähtavate ilmingute taga liiguvad veel mingid tumedad jõud, mis jäävad meile tabamatuks. Kuigi tänapäeva ühiskond väidetavalt püüdleb „läbipaistvuse” poole, on ometi selge, et järjest rohkem olulisi asju toimub meie eest varjatult; paljud neist ei olegi palja silmaga nähtavad ja paljusid varjatakse sellepärast, et varjamatuna need ei saakski toimuda. Nähtamatuks jäämine on sageli sündmuse oluline osa — ja mõnikord selle kõige tähtsam osa, sest nähtavana ta ei olekski enam seesama sündmus. /---/ Veiko Õunpuu filmid on algusest peale kujutanud nähtamatut sündmust.“ /---/

Loe edasi: http://www.temuki.ee/archives/2360
Krull, H. (2020). Viimased sündmused. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 82–85.


Loe ka:
https://www.muurileht.ee/kinospurt-maadligi-elavad-toprad/
Raidmets, E. (2020). Maadligi elavad tõprad. Müürileht, 30. sept.

 


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm