Arvo Pärt novembris 1978 (1978)

Kuidas vaadata muusikat?

Portreefilmide huviobjektiks on tavaliselt peategelase elukutse. Ja kui portreteeritu on muusik? Andres Söödi dokumentaalfilm (või muusikafilm?) «Arvo Pärt sügisel 1978» jutustab teose sünnist orkestriproovidel ja seejärel kontserdil. Helide maailm, mis teleekraanilt vaatajani jõuab, peegeldab selle inimese mõtteid ja maailmataju. Kaamera fikseerib helilooja väikseimagi hingeliigutuse, püüdes läheneda muusika loomise saladustele. Muusik määrab filmi psühholoogilise laengu, kaadridünaamika. Andres Sööt filmikunstnikuna tunnetab muusikakunstnik Arvo Pärti.
Häid portreefilme muusikutest on meil kahjuks väga vähe, samuti filmikogemusi sel alal. A. Söödilgi on siin tavapärased intervjuud heliloojaga, sügavamad küll kui mõnes teises portreefilmis, aga siiski pigem arhiiviväärtuseks jäävad.

Inimesi inspiratsioonihetkel näeme ekraanil üsna harva. Kas tehnika ei tule järele? Või jääb kujutatav filmitegijatele nii inimesena kui kunstnikuna kaugeks? Küllap sünnib tõeline muusilkaline filmilugu mitmesuguste filmižanrite ja muusika sulamis. Ja muidugi muusika- ja filmikunstnike koostöös.
Lään, I. (1979). Kuidas vaadata muusikat? Sirp ja Vasar, 27. apr, lk 7.