Manivald (2017)

Chintis Lundgreni animafilm „Manivald“ valiti Põhja-Ameerikas toimuva Sundance'i filmifestivali programmi. Tegemist on esimese Eesti lühianimafilmiga, mis on jõudnud Sundance'i animafilmide võistlusprogrammi. /---/

„Arvestades seda, et olen animatsiooni alal iseõppinu, on nii tähtsale festivalile pääsemine minu jaoks suur tunnustus. Ühtlasi olen väga tänulik oma kaasstsenaristile Draško Ivezićile ning stsenaariumi konsultantidele Priit Pärnale ja Olga Pärnale, sest ilma nende abita poleks see film kuhugi jõudnud,“ kommenteerib filmi autor Chintis Lundgren. „“Manivald“ on küll lühifilm, kuid arenduses on ka samanimeline telesari ning loodetavasti aitab filmi edu meil õigeid uksi avada ja Manivaldi seiklused jätkuvad,“ lisab Lundgren. /---/

Film on siiani linastunud rohkem kui viiekümnel festivalil üle terve maailma ning võitnud kolmteist auhinda.

Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Sundance on üks maailma nimekamaid sõltumatute filmide festivale, kuhu Eesti filme on jõudnud väga vähe. Aastal 2010 linastus festivali võistlusprogrammis Veiko Õunpuu mängufilm „Püha Tõnu kiusamine“ ning varasemalt osales festivali 1994. aasta eriprogrammis mängufilm „Tallinn pimeduses“.
Eesti film pääses Sundance'i filmifestivali programmi (2017). Postimees, 6. dets, lk 20.

Sophia Bazalgette*: „Chintis Lundgren, Horvaatias elav eesti animaator on põhiliselt tuntud lühifilmide järgi loomadest ja neid vapustanud sündmustest. Tema tööde stiil ja lähenemisnurk viitavad sellele, et ta on sattunud animatsiooni juurde juhuslikult ega ole selle eesmärgi poole algusest peale püüelnud. /---/

Tegelaskujud, keda kohtame nii „Manivaldis“ kui ka Lundgreni viimases filmis „Elu Herman H. Rottiga“ (2015), on pärit juba 2012. aastast. Lundgren kasutas neid näituse tarbeks joonistustena sündinud, koomiksites ja Vimeo-klippides täiskasvanuks saanud karaktereid alusena, millele ehitada oma lood. „Varasemates joonistustes tundus Manivald naiivse, kogenematuna ning paistis ema kartvat. Seetõttu valisin loo, mis keskendub tema eneseleidmisele – sellele, mida ta ise tahab teha, ja sellele, kuidas ta iseseisvaks saab ja suureks kasvab.“ Algideedest tõukudes pani Lundgren kokku käsikirja, mida kirjutati mitu korda ümber nii kaasstsenaristi Draško Ivezići kui ka juhendajate Priit ja Olga Pärnaga. Pärast pikka läbimõeldud protsessi animeeriti lugu märksa lühema ajavahemiku vältel.

Olukorrad, milles Lundgreni tegelased end leiavad, on inimlikud, hoolimata sellest, et tegemist on loomadega. „Manivaldis“ ja „Elus Herman H. Rottiga“ leiavad käsitlust sellised teemad nagu keerukad suhted, eneseleidmine ja enesepettus. Muus valguses võivad need teemad mõjuda raskepärasena, aga Lundgreni käe all mõjuvad lausa naljaka ja ausana, nii et vaatajal on lihtne suhestuda. „Arvan, et huumor teeb elu märksa lihtsamaks ja pakub ka võimaluse naerda iseenese üle … Mulle on oluline näha iseenda ebaõnnestumisi naljakast küljest … Püüan sama teha oma filmides: rääkida asjadest, mis pole ehk naljaasjad, aga pakkudes tooni koomiliseks pöörates inimestele võimalust ära tunda omaenda rumalus.“ Näha nalja tõsistes asjades näitab autori küpsust ja tänu sellele meetodile pakuvad Lundgreni filmid võimalust näha elukonarusi uues valguses." /---/

*Sophia Bazalgette on kunsntik ja animatsioonihuviline Californiast, kes elab Tallinnas.

Aurelia Aasa: „Lundgreni loomingut rikastab värvikas detailide mäng. Pealtnäha lohaka elegantsiga laiali pillutud elemendid paljastavad kõnekaid nüansse. Nii ka värskeimas filmis.

Seinal rippuvate ülikoolidiplomite järgi näeme, et Manivald on kraadid omandatud nii ajaloos, filosoofias, kui ka luuleteaduses. Kusjuures sellega rivi veel ei lõpe. Ka Manivaldi ema on paras kultuurilemb. Vähemasti nii võib järeldada naise lugemisharjumustest. Ühel hetkel särab emarebase käes isegi raamat „The Male Nude in Art“.

Manivaldi karakter on inspireeritud filmi kaasstsenaristi Draško Ivezići vennast, kes elab endiselt emaga. Lundgreni sõnul võikski filmi vaadata hoiatusloona neile, kel plaanis vanematekoju liiga kauaks pidama jääda. Aktuaalne teema. Humanitaare, keda film sooja huumoriga pilab, hoiab kodus sageli rahapuudus, paljusid teisi sõltuvussuhe.

Moraalilugemisega on filmil siiski vähe ühist, ehkki „Manivald“ annab mõista, et kui kindel arv aastaid täis tiksub, ei ole kerge tiibu sirutada. Ka memmepojast rebasehärra silmist võib ju välja lugeda igatsust teistsuguse elu järele, ent on tal pärast nii mitut ema tiiva all elatud aastakümmet julgust lahkuda?“ /---/

Huviinfo

Filmist meedias