Portugal (2018)

Filmis kasutatud teosed:

Eda Ahi poeem “Tatjana kiri Oneginile”,

Michel Houellebecqi tekst romaanist “Platvorm”.

Filmis mainitud teosed ja autorid:

Franz Kafka "Kirjad isale",

Haruki Murakami "Norra mets",

Victor Hugo,

Frederik Chopin.

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust režissöör Lauri Laglega

Kust sai alguse „Portugali“ mõte? 
Mõte sai alguse, kui elektrikust naabrimees tõi isa töö juurde aianurka hoiule treileri, mis käivitas mu fantaasia. Ta kasutas seda soojakuks ja ehitusmaterjali hoidmiseks. Käisin seal ikka istumas ja tiirutamas. Kuni küsisin naabrimehe käest ja ta ütles, et filmitegemise jaoks annab ära, tegi veel tehnoülevaatuse ka.

Olen juba pikka aega tahtnud filmi teha, teemana tundus teeleminek ja teelolek nii ahvatlev. 

Terviktunnetuse mõttes sai „Portugal“ alguse portugalikeelsest sõnast saudade. See on kättesaamatu, nähtamatu siht. Mulle endale tundus põnev väljakutse see, kuidas sõnastada filmiks tundeid, mida pole lihtne defineerida. Soovisin püüda pilti suurte tunnete ja mõtete, võimsa hingevärina igatsust.

Mida sa selle filmiga öelda tahad?
Et elu oleks empaatilisem. 
/---/

Miks Portugal? 

Tunnetuslik valik. Enne filmi olin ainult pilte vaadanud. Pikk ookeaniriba, avarus, lõunamaa valgus, unistus ja igatsus, fado-muusika. Olen mõelnud, et mingid head kohad võiksid jäädagi vaid muusikast, filmidest, tekstidest pärit kildudeks ja oma fantaasias ühte põimitud kujutluseks. Nii mõjuksid need palju saladuslikumalt ja maagilisemalt. Ise pole käinud, aga tunned lõhnagi.

Käisin Portugalis esimest korda võtete lõpus, neli päeva sõitsime ringi. Avarus, mulle meeldib see lõunamaa suurte tunnete, kire igatsus, julgus armastada ja seda välja näidata. Kui seisad ookeanituules, siis tajud, miks sa elad. Tuul puhastab, viib ära kõik üleliigse, ka väikesed tühised mõtted. Tunned vabadust ja igatsust, armastust. Ilus on ka kõrvalt vaadata, kui inimesed jõuavad ookeani äärde, kuidas ookean nad ära tinistab.
/---/

Miks mängib «Portugali» filmis peategelast Mirtel Pohla?

Mirtel on hea ja tundlik näitleja. Filmis tehakse tavaliselt casting, aga mul tulid näitlejad ja karakter koos, nende vahele tekkis ühendus, idee hakkas inimesi ligi tõmbama.
/---/

Intervjuu täistekst:
Lauri Lagle: oluline on olla igas punktis kohal - Film - Kultuur
Sibrits, H. (2018). Oluline on olla igas punktis kohal [intervjuu režissöör Lauri Laglega]. Postimees, 12. apr, lk 18–19.

Filmist kriitiku pilguga

Ra Ragnar Novod: „Portugali” sõnum on mõistetav, kuid tegelased ja teemad mõjuvad poolikuna.

Loe arvustust:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mirtel-pohla-parim-roll-abitus-otsingufilmis?id=81772677
Novod, R. R. (2018). Mirtel Pohla parim roll abitus otsingufilmis. Eesti Päevaleht, 16. apr, lk 12.

Kristiina Davidjants: „Mirtel Pohla Karinat on huvitav vaadata ja ehk ongi filmi tugevaim külg peaaegu kõik pikemalt või lühemalt ekraanil vilksatanud näitlejatööd. Nii suuremate rollide kui ka väiksemate, episoodiliste tegelaste kehastajad on kõik huvitavad vaadata, kedagi eraldi esile tõsta on keeruline. Ühe erandi ehk siiski teen ja tunnustan režissööri, et ta kutsus filmi erakordselt värskelt mõjuva Anne Türnpu. Aga näitlejatest režissööride filmides on head näitlejatööd pigem reegel kui erand – ilmselt see ikka nii ongi, et küll näitleja näitlejat tunneb ja noh, ilmselt ka usaldab.

Eraldi tuleb muidugi ära märkida operaator Erik Põllumaad ja monteerijaid (Liis Nimik, Hendrik Mägar). Filmi visuaalne pool koos heliribaga tekitab kokku efektse pildirea, mille saatel vaataja ka justkui ise voolaks lõpuks Portugali välja, ja selle saavutamine pole üldse mingi kerge ülesanne.
/---/

Mis on filmi võluv pool, on ka tema nõrkus: „Portugal“ meenutab veidi sätendavatest kildudest mosaiiki, millel on raskusi terviku moodustamisega. Ehk on põhjus selles, et mosaiigi alusliim ehk Karina eneseotsingu motiivid ja sellest tulenev käitumine jäävad siiski veidi konstrueerituks. Meelde tulevad ikka vanad head väljendid, nagu „psühholoogiline usutavus" jms. Nõnda ongi „Portugaliga“ natukene säärased lood, et vormiliselt on film imeilus, aga stsenaarium jätab siiski soovida. Samas, eks need lood ole eesti filmis nii olnud aegade algusest saati, et lavastajaid on, aga stsenariste pole. Nentigem siis pigem lihtsalt, et režissöörina on Lauri Lagle ennast nüüd tõestanud.
/---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/4469119/portugal-vormiliselt-imeilus-stsenaarium-jatab-soovida
Davidjants, K. (2018). Otsides elust ilusamat. Postimees, 13. apr, lk 18-19.

Peeter Laurits: „Portugali“ episoodid on nagu mikronovellid, mida nähtamatud niidistikud seovad tugevamini kui lineaarne narratiiv. Filmi esimeses pooles vaheldub olmeline seriaaliesteetika aina hullumeelsemate, aga väga väljapeetud sürreaalsete motiividega. Mida edasi, seda eklektilisemaks muutub kujundikeel, episoodid pärineksid nagu erinevatest filmidest. Operaator Erik Põllumaa käekirjade repertuaar on muljetavaldavalt lai ja siin on nad lavastajaga läbi mänginud terve hulga stilistilisi võimalusi. See ei ole äpardus, vaid meetod.

„Portugal“ on road movie, igaveste teelolekute ja õnneotsingute maanteekaart, mida mööda liigutakse pidevalt hobuseid vahetades. Stiil muutub paljudes episoodides. Kõrvaltegelased ei ole kõrval, vaid moodustavad kaadri taga hingavaid omaette elavaid kudesid. Nende otsingud ja liikumised on peategelastega paljuski seotud ja paralleelsed, me ei näe nende arengut, aga see on vaevumärgatavate vihjete abil tajutavaks muudetud. „Natural Born Killersi“ („Sündinud tapjaks“, Oliver Stone, 1994) punaste prillidega külafilosoof (Taavi Eelmaa) ja loitsiv külapoe müüja (Anne Türnpu) on äärmiselt meeldesööbivad. Ja kirjandushuviline tume teine (Jaan Rekkor), kes oma koopast Karinat jälgib. Ajuti tundub, nagu sulaksid tegelased üksteiseks üle ja muutuksid teemärkideks või enneteks Karina kujutlustes. „Sa ei ole üksi, eks!“ (Ülemus) „Ära karda midagi!” (Ann). Lagle näitlejad tulevad sellise viirastusliku plastikaga suurepäraselt toime.

Muidugi saab filmi vaadata ka lineaar­set narratiivi pidi, aga mulle meeldib väga, et mõlemad võimalused on lahti jäetud. Me oleme harjunud, et filmid jutustavad ja kirjeldavad mingeid sündmusi, illustreerivad tõsiasju. Samas saab keskenduda ka nähtamatutele seostele, jälgida, kuidas tekivad hoopis uued tõsiasjad, kuidas kaadri taha kasvab täiesti uus maailm oma mängureeglite, esteetika ja eetikaga. Lauri Lagle on intervjuus ise tunnistanud, et „lavastuse või filmiga alustades loon ma võrrandi, kus mind just huvitab see tundmatu, miski, millest ma tahan tunnetuslikult aru saada.“

/---/ „Portugal“ on road movie. Teisenemise, metamorfoosi ja vaimse ülenemise teekond. Aga ta on staatiline road movie, sest sellist teekonda ei käida kohti vahetades, see on sisemine, varjatud teekond. Liikumiskaadrid seovad filmis eri episoode, episoodid ise on staatilised. Treiler ei ole siin mitte purjekas, vaid ankur. Ja Laaban on ütelnud, et „ankruketi lõpp on laulu algus“.
/---/

Väga palju vaimujõudu on pingutatud küsimusse, mis on teadvus. Kus on teadvus? Kuidas teadvus tekib? Otsekui oleks teadvus miski, mida saab vaadelda meist eraldi, ja defineerida. Võibolla oleks rohkem kasu küsimusest, kes on teadvusel? See on see küsimus, mida Karina aegamööda seedib, või hoopis teisipidi, mis aegamööda seedib Karinat.

Need ei ole protsessid, mida oleks filmis kerge näidata. Film ei sobi eriti hästi filosofeerimiseks. Fotograafiline kujutamisviis on detailne, nii pagana üksikasjalik ja konkreetne, et üldistusteks tuleb imetrikke teha. Eks püüdke pildistada või filmida üldmõistet „inimene“. Siin on abi Taavi Kerikmäe kavalast helimaailmast ja erakordselt tundlikust montaažist (Liis Nimik ja Hendrik Mägar), mis unenäolisi seoseid tähenduslikku vormi resoneerib. Liis Nimiku anne mittelineaarset materjali organiseerida võttis mind pahviks juba Martti Helde „Risttuules“ (2014) ja Veiko Õunpuu „Rouklis“. „Roukli“ ja „Portugali“ esteetikas ja maailmanägemises on mõndagi ühist. On samu võtmenäitlejaid, sarnast lähenemist narratiivile ja apokalüptilist atmosfääri. Me teame autorite mõttekaaslust ja koostöid. Lagle ise mängis nii „Rouklis“ kui “Free Range’is” (Veiko Õunpuu, 2013). Isegi pealkirjaks on mõlemal kohanimed. Kinopublikule kuluks praegu marjaks ära võimalus neid filme dialoogis vaadata. Kinolevile on see paras väljakutse, aga näiteks „Sõprusele“ võiks küll jõukohane olla.

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/see-ja-teine/
Laurits, P. (2018). See ja teine. Sirp, 20. apr, lk 13-14.

Katre Pärn: „Lauri Lagle debüütfilmi „Portugal” mõtestamiseks ei ole lihtne lähtekohta valida. Lihtsam on öelda, et see on väga ilus, audiovisuaalselt meisterlik film. Erik Põllumaa operaatoritöö, Taavi Kerikmäe helilooming, Liisi Nimiku ja Hendrik Mägari visuaalne montaaž ning Nikita Šiškovi ja Tanel Kadalipu helimontaaž moodustavad režissööri juhendamisel peaaegu veatuna mõjuva, erksa ja haarava audiovisuaalse geštaldi. Kaamera liikuvus ja liikumatus on ekraanil toimuvaga heas sünergias, mõjub loomulikuna ja meeleolu toetavalt. Samuti liikumine päevast öösse, külmast valgusest sooja, tehislikust loomulikku. Sekka on pikitud leidlikke ja värskendavaid kaadreid ja kadreeringuid ning tõeliselt lummavaid vaateid. Vahel videvikuliselt salapärane, vahel ärevate nootidega pingestatud muusika libiseb neile kaadritele peale ja pealt ära nagu mitmekihiline ja pehme tekk. Kõik tegelased, aga ennekõike Karinat kehastav Mirtel Pohla ja Martinit kehastav Margus Prangel on nii fotogeenilised, et kaadri õnnestumiseks polegi justkui muud vaja, kui lasta neil olla ja nende ilmeid vaadelda. Mainimata nende mänguoskust, stseenide detailitundlikku, emotsionaalselt usutavat väljamängimist.

Tugev tehniline meeskond ja näitlejate koosseis muudab režissööri töö ühtaegu lihtsamaks ja keerulisemaks. Ühelt poolt ei saa selline film kunagi päriselt ebaõnnestuda, sest ei saa mõjuda muul viisil kui lummavalt. Teisalt tekib aga audiovisuaalse, dramaturgilise ja poeetilise kihi vahel mingi kripeldama jääv hõõrdumine. Nad oleksid justkui erinevate printsiipide järgi üles ehitatud, leidmata omavahel kooskõla. Nagu räägiksid pilt ja heli puhuti mingit muud lugu või teeksid teistsugust filmi, kui nende poolt edasi antavad stseenid oma alltekstiga.

Eks see teatav vastuolulisus tule sellestki, et „Portugal”, nagu mitmed teisedki meie kaasaegsed Eesti filmid, laveerib laiema auditooriumini jõudmise nimel kunsti- ja levifilmi vahel. Ühel tasandil esitab see end elulise suhtedraamana, armastusfilmina, teekonnafilmina, teisalt eemaldub narratiivi lihtsusest ja elulisusest kunstitaotluslikkuse nimel — või ehk vastupidi. Audiovisuaalne kiht tegeleb ennekõike loo jutustamisega, samas kui kujundlikkust, allteksti püütakse luua pigem dramaturgiliste vahenditega.“

Loe edasi:
http://www.temuki.ee/archives/1820
Pärn, K. (2018). Igikestev igatsus puuduva mõtte järele. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 107–116.