Katkeid intervjuust režissöör Martti Heldega
Millal algas teekond „Skandinaavia vaikusse“?
Stsenaarium sündis 2016. aasta kevadel ja sama aasta 1. novembril oli esimene võttepäev. Idee filmi tegemiseks sündis juba 2013. või 2014. aastal. Tegime Rea Lesta ja Reimo Sagoriga piloottreileri, millega testisime tulevase filmi formaati. Kokku on protsess oma viis aastat kestnud.
Ma olen filmi tegemisel pigem maratonijooksja tüüp. „Risttuules“ võttis 3,5–4 aastat ja „Skandinaavia vaikuse“ protsess ka neli aastat. Režissöör saab oma elu jooksul teha heal juhul kümme filmi, edukamad teevad rohkem. Olen seda meelt, et kui teha, siis korralikult. Kui sa filmi sünnitad, siis võtab ta oma aja näo ja nende muutustega tuleb kaasa minna. Mulle meeldib, kui looming tegemise käigus küpseb, muutub ja areneb. Lähed sellega kaasa ega hoia kinni sellest, mille oled kord paberile pannud.
/---/
Ma olen (enne intervjuud) filmi vaid korra näinud ja tunnen, et sellest on vähe. Tegite meelega sellise filmi, mis end kergesti kätte ei anna?
Me oleme koos stsenaristi (filmi kaasstsenarist on Nathaniel Price – H. A.), kunstniku ja operaatoriga ladunud kihte, mis ei pruugi end esimese korraga avada. Mulle väga meeldivad filmid, mis annavad piisavalt palju, aga võimalikult vähe. Kontakt publiku ja minu endaga oleks väga tugev, aga peaaegu käestlibisev. Lood – mitte ainult film, ka kirjandus – urgitsevad natuke ja sunnivad kaasa mõtlema ning tööd tegema. Mul on väga hea meel kuulda, et te niimoodi tunnete. Trillerilik lähenemine oli üks alustala, millest me loomingulise meeskonnaga lähtusime.
/---/
Taas mustvalge film, miks?
Esimese võtte tegime 2016. aasta 1. novembril. Idee, et film saab pastelne, umbes selline, nagu loodus praegu on (viipab Kalamaja kohviku aknatagusele, kõige värvilisem asi on seal mööduva tüdruku sinine sall). Beež, peaaegu värvitu maailm. Valisime väga täpselt, mis värvidega elemendid midagi edasi annavad. Sel päeval läks filmimine hästi ilusti ja 2. novembril sadas paks lumi maha. Jätkasime filmimist, kaks nädalat kestsid lumetormid ja siis hakkas lumi ära sulama. Panime filmi pausile, sest tegevus filmis toimub ühel päeval ja me ei saanud sel aastal edasi filmida. Ja rohkem sel talvel lund enam ei tulnudki. Õnnetu must talv.
Aasta jooksul saime mõelda, mida edasi teha, ja avastasime, et targem on mustvalgelt edasi minna, sest meie valitud kujundid töötasid nii paremini. Lumine loodus andis graafiliselt vaikust palju tugevamini edasi kui see, mida algselt plaanisime. Loodus tegi oma plaanid ja minul kui režissööril tuli lihtsalt kohaneda sellega, mida vanajumal pakkus. Mustvalges on teatud vaikus, mis visuaalselt tööle hakkab. Värvid juhivad tähelepanu kõrvale, muudavad kõik tavaliseks. Mustvalge aitab tähelepanu suunata täpsemalt sellele, mis vaja.
/---/
Mind on juba mõnda aega huvitanud, kuidas mõjutab mingi uus tehniline võimalus kunstilist keelt. Näiteks korduvad ja väga sarnased droonikaadrid paljudes filmides.
Näitasin „Skandinaavia vaikust“ agentidele, kes tegelevad välismüügiga, ja esimese asjana ütlesid nad, et pole näinud, et drooni oleks kasutatud loo jutustajana. Droonil on dramaturgiline põhjendus, mitte lihtsalt liuglev pilt kõrgelt ja kaugelt, talle on narratiiv külge rakendatud. Sa mõistad, mille teenistuses on ekraanil nähtav kujund loo suhtes. Kui uue tehnilise vidina esimene eufooria saab otsa, siis hakatakse mõtlema, kuidas teha nii, et see lükkaks lugu edasi. Aga see võtab alati aega. Droon on nii uus asi, noorukieas alles. Aga „Vaikust“ vaadates tasuks otsida nende kujunditele põhjuseid – nad on seal olemas.
Kui väike see eelarve siis oli?
Eesti riigi panus oli 120 000 eurot. Umbes neli korda kui väiksem kui „Risttuulel“ ning viisteist korda väiksem kui „Tõel ja õigusel“. Ametlikult öeldakse meil selle kohta mikroeelarve. Kuna see on Prantsusmaa, Eesti ja Belgia koostööfilm ning sealt saime natuke juurde. Reaalne eelarve oli meil alla 300 000. Aga sinna lisandub omafinantseering ning väga paljude ettevõtete toetus.
Kuidas te valite oma filmidesse näitlejaid?
Ku lugu hakkab peas hargnema, siis jäävad pinnale mingisugused iseloomujooned. Otsid mingit arhetüüpset tegelast, kindlaid jooni. Reimo Sagor ja Rea Lest olid juba selle loo sünni juures, mistõttu nad kasvasid stsenaariumiga kokku ja kui kaasstsenaristi Price’iga lugu kirjutasime, siis rääkisime Reast ja Reimost kui nende tegelastest. Mul on alati niimoodi olnud. Laura Peterson kasvas ka filmi „Risttuules“ sisse. Muutsin karakterit vastavalt näitlejale. See on sümbiootiline suhe, nad hakkavad teineteist ise kasvatama.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6553737/rezissoor-peab-oma-publikust-lugu-pidama
Alla, H. (2019). Režissöör peab oma publikust lugu pidama. Postimees, 26. märts, lk 20–21.
Katkeid intervjuust stsenarist Nathaniel Price’ga
Kuidas sa „Skandinaavia vaikuse“ juurde sattusid?
Õppisin filmi produtsendi Elina Litvinovaga Suurbritannia rahvuslikus filmi- ja televisioonikoolis, kus töötasime koos ühe animatsiooni lõputöö kallal, mil pealkiri on „Õrrel“. Varsti pärast lõpetamist uuris Elina, kas mul oleks huvi töötada täispika mängufilmi kallal, mis tal parasjagu arendusjärgus oli. Vajati stsenaristi, kes kirjutaks stsenaariumi küllaltki lühikese aja jooksul, et see siis konkursile saata (2015. aastal Eesti filmi instituudi ja kultuurkapitali korraldatud konkurss mikroeelarveliste mängufilmide tootmistoetuseks – S. Õ.). Ausalt öeldes esmalt keeldusin, sest kooli lõpetamine oli mind viimseni ära väsitanud, ent kui Elina ja Martti saatsid mulle filmi kavandid ja süžee kokkuvõtte, teadsin kohe, et soovin projektis osaleda ja ma nõustusin.
Kuidas filmi kirjutasite?
Marttil oli algusest peale väga selge kuvand, millist lugu ta tahab jutustada. Mulle anti plaan, millel oli väga kindel algus, keskpunkt ja lõpp. Kaks peategelast olid samuti juba küllalt selge kuju võtnud ning mina pidin välja mõtlema, mis juhtub nendega ettevõetaval teekonnal. Kirjutasin algstsenaariumi väga lühikese ajaga (mida ma polnud varem teinud), püüdsin võimalikult palju miljööd, värvi ja tegevuse sõlmpunkte sinna sisse kirjutatada. Kahtlemata ei olnud see mu parim töö, kuid Elina ja Martti abiga esitasime konkursile ja film võitis rahastuse. Seejärel leidsid Elina ja Martti, et võiksin tulla Eestit külastama. Ma ei olnud Eestis varem käinud. Tõsiasi, mis tuleb välja, kui lugeda stsenaariumi varaseid variante – olin ette kujutanud rohkelt seiklusi mägede vahel riigis, mille pind on ülimalt lame. Veetsin Eestis nädala reisides, ümbrust, eluolu ja inimesi tundma õppides ning istusin seejärel Marttiga maha, et lugu ümber kirjutada. Nägime palju vaeva süžee ja tegelaste kallal. Kohtusin ka näitlejatega, mis veel enam aitas mul filmi tegelasi silme ette manada. Inglismaale naastes töötasin stsenaariumi veel kord läbi ning saatsin Elinale ja Marttile. Nad tõlkisid teksti eesti keelde, et Martti saaks oma lisandused teha, ning siis jälle tagasi inglise keelde, et tekst taas minu kätte usaldada. See protsess kordus mitu korda, enne kui Martti tundis end stsenaariumiga piisavalt tugevalt, et võtetele minna.
Filmil on iseäralik struktuur – kolmest eri rakursist jutustatud lugu. Kas püüdsite ka stsenaariumile erinevalt läheneda?
Arvan, et alates loo algideest oli selge, et kõige efektiivsem ja mõjusam jutustamisviis on kasutada kolme vaatust.
Kuidas suhestusid tegelastega?
Kiindusin neisse kohe. Nad on kaks murtud inimest, kes kannavad endisi haavu, mille on põhjustanud just need, kes oleksid pidanud neid kõige rohkem hoidma. Ent neid vaevavad ka ühendav murdumatu armastus ja sünge saladus. Seda materjali on mis tahes kirjanikul huvitav uurida.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/teispool-vaikust/
Õun, S. (2019). Teispool vaikust. Sirp, 29. märts, lk 24–25.
Katkeid intervjuust helilooja Mick Pedajaga
Millal sa muusikat kirjutama hakkasid? Kas võtted juba käisid ja oli ka mingit pildilist referentsi?
Filmi muusika loomine sai alguse 2016. aasta lõpus ja sellel ajal ei olnud veel minu teada midagi filmitud. Ma tegin stsenaariumi põhjal. Lugesin selle läbi, sain enam-vähem mingi tunde kätte ja just selle tundega tegelesingi. See oli vahetu protsess ja nii sündiski vist õige asi. Vahepeal muidugi Martti hoidis mind kursis, saatis äsja filmitud materjali.
Nüüd enne filmi väljatulemist vaatasin muusikat uuesti üle ja lisasin detaile, mis mulle meeldisid. Eks ikka muusika kasvab ja ka ise kasvad inimesena. Kui kuulata vanu asju, siis teeks palju ümber, kui saaks, laulaks uuesti või mängiks mõne kitarripartii ümber, aga niiviisi üle tehes võibki jääda asju lõputult tegema. Eks ta ole kõigega nii. Kontseptsiooniliselt või vormiliselt midagi suurt ei muutunud.
Mis tunne see oli, mille sa stsenaariumist said ja mida muusikas väljendada püüdsid?
Tolles filmis on nii valu kui ka helgust. Tunnen, et muusika võib-olla annab filmile helgust juurde. Mõtet, et asjad ei ole alati nii hullud, aga neist peab rääkima, sest muidu võib olukord hulluks minna ja konfliktid suureks kasvada. Filmis ongi need teemad ilma filtrita esile toodud.
Kas see oli ka läbi arutatud, mis stseenide juurde sinu loodav muusika läheb?
Ei olnud. Kui edaspidi hakkan filme tegema, siis puutun ilmselt rohkem kokku sellega, et saab luua muusikat juba pildile, konkreetsetele stseenidele. Esimene film läks nii – ei taha öelda, et lihtsalt, aga orgaanilisemalt.
Loodud muusika on ka heas mõttes abstraktne ja seda, kuhu midagi sobitada, vaatas Martti ise. Ta kuulas lugusid ja tunnetas kohti, kuhu muusikat panna. Ma arvan, et ta sai sellega väga hästi hakkama. See on minu esimene film, aga ma tunnen südames, et tahaksin teha veel filmimuusikat. Mulle sai selgeks, et filmimuusika loomine on üks asi, mida ka väga naudin.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://epl.delfi.ee/news/kultuur/skandinaavia-vaikus-on-julge-film-milles-on-nii-valu-kui-ka-helgust?id=85706031
Rebane, K. (2019). „Skandinaavia vaikus“ on julge film, milles on nii valu kui ka helgust. Eesti Päevaleht, 26. märts, lk 10–11.
Maarja Hindoalla: "Hoolimata pealkirjast johtuvast kultuurigeograafilisest määratlusest, mis seob meid põhjamaalastega, lõigates üksiti ära postsovetliku slepi, kajab „Skandinaavia vaikuse” põhjamaisusest läbi ka idaeuroopalik tunnetus, mis koos kargelt lumiste looduskaadritega loob eripärase ja kõneka tunderuumi ja atmosfääri. Loodusel ja keskkonnal on seejuures silmapaistev roll. Omaette tähendusrikas on filmis sõna, õigemini kujund „rannik”, mis läbib sagedasti peategelaste vestlusi. Loodusteadustes on rannik maa, õhu ja vee kokkupuutepunkti keeruline süsteem, mida mõjutab suur hulk tegureid, peamiselt lainetus ning sellega kaasnev energia ja setete liikumine – „Skandinaavia vaikuses” on settinud minevik, mille paneb liikuma kõnelemise energia.
Filmi visuaalne keel on kontrastsem ja graafilisem, kui oli samuti mustvalges „Risttuules”, ning selle võrra sügavam ja detailsem. Loo sisuline kahetisus kõlab selgelt ka pildikeeles, nii tonaalsuses kui ka kahe kaamera perspektiivis. Eksitav oleks kasutada sõna „vormikatsetus”, mis jätab ruumi luhtumisvõimalusele, sest mõlema filmi puhul toimib visuaal selgelt ja edukalt sisulise eesmärgi teenistuses. Martti Helde suudab sisu ja vormi oskuslikult ja loovalt ühendada, õigemini tema filmide sisu ongi vorm ja vice versa." /---/
Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/news/kultuur/skandinaavia-monoloogid?id=85732479
Hindoalla, M. (2019). Skandinaavia monoloogid. Eesti Päevaleht, 28. märts, lk 11.
Andrei Liimets: „Mis puudutab vaikust, siis just vaikimisest ning selle raskustega murdmisest „Skandinaavia vaikus“ suuresti mõtiskleb. Sõnad ning helid – sobivalt minimalistliku ja õrna originaalmuusika on loonud Mick Pedaja – on filmis samuti mõõdetud. Film annab oma tasasel moel edasi seda, mida ja miks tegelased välja öelda ei suuda ning mis jääb raskustega valitud sõnade vahele.
Pea kogu „Skandinaavia vaikus“ toimub ühes autos, meenutades seetõttu Steven Knighti põnevusdraamat „Locke“, kus tegi võrratu soolorolli Tom Hardy. Ilmselt ei anna kuigi palju filmi sisust ära, kui öelda, et Helde loodu näitab tegelaste retkest mitut versiooni. Kõigepealt saab sõna üks tegelane, siis teine, siis mõlemad. Justkui tees, antitees ja süntees.
Teksti on seega vähe ja ruum piiratud, mis annab näitlejatele üsna ahta mänguruumi enda väljendamiseks – peamiselt sünnib see ilmete, napi kehakeele, pea märkamatute reaktsioonide kaudu. Õnneks on mõlemad peaosalised valitud kui valatult. Eesti filmitööstus on pisut liiga väike, et saaks rääkida staaridest, aga Reimo Sagor ja Rea Lest võiksid praegu siiski vabalt säärasele määratlusele pretendeerida.
/---/
Helde tegi filmi isegi Eesti tingimustes tagasihoidliku 400 000-eurose eelarvega. Kuna vorm on taotluslikult minimalistlik, ei paista suhteline odavus kusagilt välja. Kui miski üldse kriipima hakkab, siis tekstiline pool, mida isegi tugevad näitlejad ei suuda päästa paiguti kergelt masinlikult, ebaloomulikult, läbivat vaoshoitust arvestades isegi teatraalselt kõlamast. Stsenaariumi on Helde kirjutanud kahasse Nathaniel Price’iga ning nagu Eesti filmides vahel juhtuma kipub, on monoloogid elukaugelt pikaldased, nagu ka nende vahele jäävad vaikused. Mõnel hetkel tekib tunne, et inimesed ei räägi ju tegelikult nii, isegi kui neil rääkimisega raskusi on.
Tekstiline hõredus muudab ka filmi rütmi sedavõrd rahulikuks, et nüüdisaegse kino mürarikkusega harjunud tähelepanu võib kergelt lendama minna. See on aga pigem meeldetuletus vaatajale, mitte autorile. „Skandinaavia vaikuses“ on mingit raskestisõnastatavat salapära, mida rõhutab juba kirjeldatud suutmatus ja tahtmatus kõike välja öelda või vaatajale lahti selgitada. Operaatorite Erik Põllumaa ja Sten-Johan Lille kaunid õhukaadrid hakkavad end küll ühel hetkel kergelt kordama, ent annavad teosele kahtlemata nõidusliku õhustiku.
Kõige paremini toimibki „Skandinaavia vaikus“ mitte niivõrd lineaarse realistliku jutustusena, vaid visuaalse poeemina ühest teekonnast, inimesi siduvast traumast ning raskustest seda ühiselt jagatud mõistete ja arusaamade keelde panna.“
/---/
Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6556625/raske-konelda-raske-vaikida
Liimets, A. (2019). Raske kõnelda, raske vaikida. Postimees, 29. märts, lk 21.
Annika Koppel: „Tegelased ei suhtle omavahel, vaid peavad monolooge. Monoloogid annavad küll edasi info, aga oma teatraalsuses mõjuvad veidi võõrastavalt. See on üks kummaline vaatamiskogemus – ühtpidi lummab film oma visuaali, muusika ja ilusa graafilise mustvalge pildiga, ent muus osas jätab justkui nälga. Minimalism minimalismiks ja vaikus vaikuseks, aga kuidagi ei saanud lahti tundest, et ühe tervikliku linaloo jaoks on siin ainest siiski liiga vähe.“ /---/
Koppel, A. (2019). Filmielamus: Tähendustest tiine vaikus. Maaleht, 4. apr.
Vaata lisainfot selle filmi kohta