Avaleht » Filmiliigid

Karu hindab pruute (2016)

Mansi lugu

Loo jutustanud Anna Konkova Konda jõelt Ivõri külast

Animafilmid Kestus: 03:03

Huviinfo

Soome-ugri rahvad pääsesid joonisfilmidesse

Eesti Rahva Muuseumi uue soome-ugri püsinäituse „Uurali kaja“ tarbeks on valminud arvukalt joonisfilme soome-ugri ja põhjarahvaste kultuurist, eluolust ja uskumustest. ERM tegi videod koostöös stuudioga Joonisfilm OÜ, kaasates projekti Eesti tuntumaid joonisfilmitegijaid.

Joonisfilmide vahendusel saab muuseumikülastaja aimu meie hõimurahvaste ainulaadsest elulaadist, kirjeldatakse nende kombetalitusi, müstilisi maailmatekke lugusid kui ka kogukondlikku moraali. Iga lugu või muinasjutt kannab endaga kaasas suulisel pärimusel põhinevaid õpetussõnu tulevastele põlvkondadele. Ehk on ka tänasel generatsioonil midagi neist teadmistest kõrva taha panna. 

Kolm Savipotti – Kristjan Holm – KOMI muinasjutt
Karude tekkimine – Heiki Ernits – UDMURDI muinasjutt
Kuidas üks piiga kolmele peiule meheks anti – Mattias Mälk – MARI muinasjutt
Taat ja Memm – Ülo Pikkov – ERSA muinasjutt
Jumal küsib teed – Valter Uusberg – VEPSA muinasjutt
Vahetatud naine – Mait Laas  - VADJA muinasjutt
Kalapüüdja naine ja karu – Priit Tender – SAAMI muinasjutt
Silmadeta jahimees – Priit ja Olga Pärn – HANDI muinasjutt
Karu hindab Pruute – Martinius Klemet – MANSI muinasjutt
14. 03. 2016
Eesti Rahva Muuseum

Vaata lisaks:
http://vvv.erm.ee/et/Uudised/756/soome-ugri-rahvad-paasesid-joonisfilmidesse

Ümbernurgalugude jahil

Vähemalt visuaalse poole pealt läksid ootused täide. Kui välja arvata mari lugu, mis näis pigem lähtuvat saksa ekspressionismi vaimus Kesk-Euroopa esteetikast kui harjumuspärasest soome-ugri kujutlusest, ja paljuski ülestiliseeritud mansi lugu (binokliga karu jms), siis ülejäänud animatsioonide pildikeel oli ootuspäraselt ugrimugrilik. Mõni rohkem, mõni vähem naivistlik, aga igatahes pigem nappide vahenditega ja mitte ülemäära viimistletud ega kirjumirjud. Ent kas neis kajastus ka ugrilik mõtlemine – teistmoodi vaimsus, mis meid kõiki siia on toonud ja viiks kindlasti ka edasi, kui need germaanid-romaanid oma hävitusliku kultuuriga nii hirmsasti meid ei survestaks, või oli see napp naivism pigem haltuuramaiguline? /---/

Triksterliku lustakuse asemel tõmbab neis lugudes suunurki ülespoole aga pigem looduse stiihiate lakkamatu surve, mis viibki hoopis teistlaadi reaktsioonideni – raskusi trotsiva leppimiseni, millest on meite praeguses pragmaatilise progressi usus maailmas üsna raske aru saada. /---/

Ootuspärased olid ka enamike lugude rõhuasetused, kus loeti kas üsna lihtsakoelist moraali (saami, vepsa) või siis anti antropotsentristik seletus mingite nähtuste tekkimise kohta (vepsa, udmurdi, vadja). Elus hakkamasaamine lähtub aina märkide lugemisest ja tõlgendamisest. Paras hardcore semiootika on see ugrielu. Väga kaalukas roll selles maailmas on loomadel, ja seda mitte pelga toiduallikana. Saami, mansi ja udmurdi lugudes kohtab karu, kellest täpselt aru ei saa, kas ta üldse on karu, ja mis asju ta üleüldse ajab.

Lauri Laanisto, ökoloog

Loe lisaks:
Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb, http://blog.erm.ee/?p=9157

Filmist meedias

Eva Liisa Sepp: „Kui esilinastuse ajal anti sõna režissööridele, rääkisid nad muiates sellest, kuidas neil tuli väga lühikeste tekstide põhjal hakata filme looma. Kuidas tõlgendada mitmeminutiseks animatsiooniks lugu, mis on ainult paar-kolm rida pikk anekdoot? Kõige edukamalt on hakkama saanud Mattias Mälk maride looga „Kuidas üks piiga kolmele peiule mehele anti“. Ta on teinud just seda, mida Pärnad üritasid oma filmis igati vältida – etnograafilise kostüümidraama. Mälk ise tunnistab raamatus, aga tegi seda ka filmide esmaesitlusel, et teda paelus lühikese loo juures ennekõike võimalus luua ohtralt tegelasi ja kujutada ajaloolisi rõivaid. Kuigi ka ülejäänud kaheksas filmis on jäädud truuks põhjamaade muinasjuttude hõngule, on Mälgu film kõige tugevama käekirja ja struktuuriga.

Ka Martinus Klemet on mansi lühifilmis „Karu hindab pruute“ pannud rõhku kostüümidele, kuid teisel eesmärgil kui Mälk. Olen tänulik Klemetile, et ta ütles esitlusel välja selle, mida paljud meist nende filmide vaatamisel kindlasti mõtlevad: need lood on seksistlikud (sama on ta teinud raamatus). Jah, neil soome-ugri lugudel on suur ajalooline ja kultuuriline väärtus ning neid peab säilitama, esitlema ja levitama, aga samamoodi peaksime ausalt tunnistama, kui suurt ebamugavust mõned lood tänapäeval tekitavad. Lugude kuraatorid Svetlana Karm, Art Leete, Madis Arukask ja Piret Koosa on raamatus oskuslikult need lood konteksti paigutanud, kuid filmide vaatamisel tundsin selgitustest puudust. Näiteks on raamatus seletatud, et handi loos „Silmadeta jahimees“ on osa magava mehe hingest tema silmadesse jäänud ning kui tähtsad on unenäod handi rahvale. Tekib aga küsimus, kui palju tehti mõtestamise osas koostööd filmide režissööridega. Pealtnäha jääb mulje, et osa režissööre nagu Klemet ja Valter Uusberg jäeti oma ebamugavustundega üksinda pusima.“

Arvustuse terviktekst:
Kuidas Eesti Joonisfilm palus meestel teed juhatada — Sirp

Sepp, E. L. (2017). Kuidas Eesti Joonisfilm palus meestel teed juhatada [Uurali kaja. 9 animeeritud juttu soome-ugri naistest ja meestest]. Sirp, 26. mai, lk 19.

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm