Eia jõulud Tondikakul (2018)

Eesti Vabariik 100 stsenaariumide konkursil välja valitud stsenaarium

Eesti Vabariik 100 filmistsenaariumide võistluse žürii valis arendamiseks välja 9 lugu. Valikul arvestati lugude avalikku kõlapinda, dramaturgilisi võimalusi stsenaariumi arendamisel ning vastavust konkursi teemale ja tingimustele.

Eesti Vabariik 100 filmide konkurss on avalik, kolmeetapiline ning järgib tavapärast filmitegemise protsessi. Juunis 2013 valis Eesti Vabariik 100 filmižürii välja lugude lühitutvustused, mille põhjal kirjutasid osalejad stsenaariumi. Teises etapis valiti esitatud 15 stsenaariumi seast välja 9, millest järgneva aasta jooksul arendatakse välja tootmisvalmis filmiprojekt. /---/
EFI pressiteade 10.10.2014

“Eia jõulud Tondikakul” pääses osalema Cinekidi kaastootmisturule

Anu Auna lastefilm “Eia jõulud Tondikakul” valiti osalema Hollandis toimuvale rahvusvahelisele kaastootmisturule Cinekid. “Meie projekt läbis Cinekidile pääsemiseks väga tiheda konkurentsi. Sealsel kaastootmisturul osalemine annab meie filmile väga head eeldused filmi tulevaseks leviks ka väljaspool Eestit,” ütles filmi produtsent Maie Rosmann-Lill.

Cinekid on oktoobri teises pooles Amsterdamis toimuv maailma suurim lastefilmide festival, mille raames korraldatav kaastootmisturg toob kokku rahastajad, levitajad ja filmitootjad kõikjalt üle maailma, et tekitada võimalikult mugav platvorm nii filmide, cross-media projektide kui teleprojektide tootmiseks. Kaastootmisturul osalevad projektid kandideerivad nii 20 000 eurosele peaauhinnale kui ka väiksematele rahalistele auhindadele. /---/
Pressiteade 15.09.2016

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Anu Aunaga

Umbes viis aastat tagasi kõndis värskeima Eesti filmi „Eia jõulud Tondikakul“ stsenarist ja režissöör Anu Aun mööda Kirjanike Majast ja tema peas turgatas mõte: peaks kirjutama ühe jõuluteemalise lasteraamatu. Kui kuulutati välja EV 100 filmikonkurss, esitas Aun jõululoo idee juba filmi tegemiseks.

Ta leidis, et ei olegi tehtud ühtegi eesti laste jõulumängufilmi. „Eia jõulud“ on inspireeritud Auna enda tütrest, 12-aastasest Monast, kes oli sel ajal kaheksa-aastane. Koos Mona kasvamisega kasvas ka Eia karakter vanemaks, asjalikumaks ja iseseisvamaks.
/---/

Eestis on üsna tavaline, et filmi režissöör kirjutab ka stsenaariumi. Miks te professionaalset stsenaristi ei võtnud?

Ma olen ise eluaeg olnud kirjutaja-inimene. Sündinud, pliiats käes, ka ajakirjanikuna töötanud ja eluaeg päevikut pidanud. Tundus, et mul on palju lihtsam ise oma mõtted paberile panna. Film jookseb mul niikuinii peas ja seda veel kellelegi seletama hakata, kuidas see kirja panna... sellist mõtet mul ei tulegi. Võin küll teha filmi kellegi teise stsenaariumi järgi, kui mõnda väga head satun lugema ja mul hakkab pilt silme ees jooksma. Kui mul tekib sellega mingi isiklik side, ja tunne, et see on nii äge lugu, mida ma teha tahan.

Oma lugu tehes võin võtta toimetaja, kes annab nõu. Aga nõu annab ka mu oma tiim: produtsendid, operaator, kunstnik, hiljem näitlejad. Nad on ju kogu aeg tegemise juures. Ma ei vaja kedagi enda lugu kirjutama.
/---/

Filmi eelarve oli 1 090 000 eurot. Kas sellest piisab, et Eestis filmi teha?

Võrreldes tavaliste Eesti filmide eelarvetega on see väga ilus raha. Aga muu maailmaga võrreldes on see kordi väiksem eelarve. Välismaal ei suuda keegi uskuda, mis raha eest me siin filme teeme ja mis kvaliteeti oleme võimelised selle juures veel pakkuma. Meil oli supertiim!

Tehnikarendi hinnad on ju enam-vähem samad, lihtsalt inimesed saavad palju vähem palka, aga tööd teevad nad ikka samapalju ja rohkemgi. Üks inimene teeb tihtipeale mitte ainult kahe, vaid kolme ja isegi nelja inimese tööd. Kui ei oleks saanud EV 100 filmiprogrammist sellist eelarvet, ei oleks ka niisugust filmi saanud teha. Oma olemuselt on «Eia jõulud» hästi kallis film. Enamiku ajast olime oma grupiga komandeeringus Lõuna-Eestis. Talvel on pime, seega oli väga palju valgustust vaja. Meil oli mitu operaatoritiimi: eraldi droonitiim, mitmeliikmeline loodusoperaatorite tiim, lavastuslik tiim. Palju oli vaja interjööre ehitada. Väljaspool EV 100 oleks selle filmi tegemine olnud võimatu.
/---/

Kuidas juhtus, et kaalukasse kõrvalosasse võtsite laulja Liis Lemsalu, kellel selliseid rolle varem pole olnud. Kas Eestis siis ei ole piisavalt noori andekaid näitlejannasid?

Proovisime hästi palju neid noori andkaid näitlejannasid ja nad olidki väga head. Väga professionaalsed. Aga mul ei tekkinud seda kõhutunnet, et see inimene on täpselt õige sellesse ossa. Tavaliselt see mul castingu’t vaadates tekib, aga kui ei tekkinud, siis sain aru, et pean edasi otsima. Mul oli juba mõistus otsas, olin kõik näitlejad, keda rolli suutsin ette kujutada, ära proovinud.

See oli produtsentide (Maie Rosmann-Lill ja Maario Masing – H. A.) idee: mõtle väljaspool kasti! Nad pakkusid välja Liis Lemsalu. Alguses ma seda natuke pelgasin, kuidas võtta nii heade professionaalsete näitlejate kõrvale nii suurde rolli keegi, kes polegi professionaal. Aga siis käis Liis castingul. Ma nägin, kui hästi nad Paulaga klappisid ja kui loomulik ta kaamera ees suudab olla, kuidas tema olemuses on juba nii palju seda Jetet. Ta astub tuppa ja tuba saab päikest täis, ta särab ja naeratab ja on helge ja optimistlik.

Kujutan ette, et niisugust vanemat õde tahaks endale iga väike tüdruk. Ja iga naabripoisi unistus oleks ta ka. Ta ise oli nii sarnane oma tegelaskujuga ja hajutas kohe minu hirmud selle kohta, kuidas ta sobib vendade Piusidega, kellega koos tal enamik stseene on. Suurepäraselt sobis minu meelest.
/---/

Ma mäletan umbes sama aega eelmisel aastal, kui kõik võttegrupid istusid ja ootasid lund. Teie ka. Ja siis see tuli! Aga kui poleks tulnud, mida te siis oleksite teinud?

Meil olid ka plaanid B ja C, aga kumbki neist ei olnud ausalt öeldes eriti realistlik. B: kui lund poleks tulnud, oleksime teinud osa võtteid Soomes, Põhja-Soomes ikka lund on. Aga sel juhul oleksime pidanud väga palju stsenaariumi ümber tegema, sest praegu toimub väga palju tegevust õues ja me ei oleks Eestis filmimiseks mõeldud eelarvega Soomes kuigi kaua vastu pidanud. See oleks siis tulnud hoopis teistsugune film. Ja meil oleks olnud väga kahju, kui oleks pidanud Eesti Vabariigi juubelifilmi Soomes tegema. Seal ei ole enam selliseid talusidki kui meil siin.

Plaani C järgi oleksime teinud mingil määral kunstlund, mis oleks jälle tähendanud muutust filmis. Kõik need ilusad suured droonikaadrid, lumeväljad ja metsad oleksid olemata, sest kunstlund saaks aias natukene teha. Ja see on väga kallis ja aeganõudev ja seegi nõuab teatud temperatuuri. Mul võtab südame alt külmaks, kui ma mõtlen selle peale, mis filmist oleks siis saanud, kui lund poleks tulnud. Siis oleks nässus olnud.

Lume peale jäävad ju jäljed ja võtetel on palju inimesi. Kuidas te lume jälgedest puhta hoidsite? Digitaalselt triikisite?

Meil oli platsil lumemeister, kes hoolitses selle eest, et lumi oleks õiges kohas, kõik jäljed kaetud. Kui oli vaja mingit lund kuhugi juurde panna või teha, siis tema sellega tegeles. Meie kunstnike tiim käis luudade ja harjadega jäljed üle. Ise käisime mööda seinaääri, meil olid rajad ette tehtud ja põhisõnum esimesest võttepäevast alates oli „käite ainult ette tehtud jälgedes!“. Jälgedest kõrvale ei tohtinud astuda. Kui oli vaja näitleja kostüümi või juuksesalku kohendada, siis käidi harjakesega lumi üle.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6470572/anu-aun-tunneb-muret-oma-vaikese-metsa-parast
Alla, H. (2018). Anu Aun tunneb muret oma väikese metsa pärast. Postimees, 6. dets, lk 20–21.

Arvamusi filmist

Heili Sibrits: „Andku tegijad mulle andeks, et võrdlesin Eesti uut täispikka lastemängufilmi jõulureklaamiga, aga tegin seda heast südamest. Eesti filmivaramust lihtsalt võrdlust leida on raske. Meil ei ole veel nii puhast (jõulu)žanrifilmi tehtud kui Anu Auna „Eia jõulud Tondikakul“. Ühe erandiga: „Lepatriinude jõulud“.

Kui te kujutate ette „Lepatriinude jõulude“ atmosfääri, siis just selline on ka «Eia jõulude» õhustik. Imeline idüll, mis koosneb õiges vahekorras hellusest, mõistmisest, hoolimisest, armastusest (aga vürtsi lisamiseks ka näpuotsatäiest armukadedust), sõprusest, väikesest naljast ning heast toidust.
/---/

„Eia jõulud“ on jõulu-lastefilm, aga samas on Anu Aun, kes on nii filmi režissöör kui ka stsenarist, idüllilise muinasjutumaailma kõrval tabavalt kirjeldanud ka tänase Eesti valupunkte. Võib-olla on see kujutus pisut trafaretne – töökohustes siplevad vanemad, kel pole aega oma lapsele ja kes ka kodus istuvad, nina arvutis/telefonis; purunenud perekonnad ja kunagised solvumised, mis ei lase leppida; kasumiahne metsaärimees, kes ei hooli pühadest, kohalikest inimestest ega ka loomadest-lindudest; maal elav keskealine mees, kes vahetab kogu oma vara viinarahaks… Ja praegusele ajale iseloomulikult on üks tegelane ka vegan.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6471483/eesti-imeline-muinasjutt
Sibrits, H. (2018). Eesti imeline muinasjutt. Postimees, 7. dets, lk 18.

Paul Emmet: „See film on kogu perele, austusavaldus kogukonnavaimule ja harmooniale loodusega, mis on kontrapunktiks Eia vanemate tähelepanematusele. Ühel tasandil on „Eia jõulud Tondikakul“ lihtne lugu tüdrukute sihikindlusest ja iseseisvusest, kusjuures tunnistatakse ka kuulumisvajadust. Kümneaastase tüdruku silmadega nähtud maailm on imeliselt kokku pandud. Näeme, kuidas Eia kuuleb vanemate tülikatkeid ja üksikuid fraase perekonna ajaloo kohta, millest ta teadlik ei ole, ja kuidas tõde talle samm-sammult avaneb. Kui Eia on üksi metsikus looduses, mida talle joonistada meeldib, haarab tüdruku särasilmne imetlus meid kaasa ja temast saab tundlikku ökosüsteemi kaitsev ebaootuspärane superkangelane, kes poeb sügavale vaataja hinge. /---/

Eesti metsade lageraie on võimukoridorides vaevu kedagi kulmu kergitamagi pannud, murelikud kodanikud aga protesteerivad. „Eia jõuludes Tondikakul“ on nad leidnud endale tugeva liitlase, sest see film on südamlik lugu Eesti looduse imelisusest ja inimese ja looduse kestvast sümbioosist, mis teebki Eestist nii võrratu maa ja eriliseks ka siinse rahva.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/superkangelane-minipakendis/
Emmet, P. (2018). Superkangelane minipakendis. Sirp, 7. dets, lk 23.

Katariina Rebane: „„Eia jõulud Tondikakul” on film, mis ilmselt ühtesid puudutab, kuid teisi üldse mitte. On selge, et siinkirjutaja ei kuulu filmi sihtrühma, kelleks on pigem kuue- kuni kümneaastased lapsed ning võib-olla pisut vanemad ja nooremad ilmakodanikud. Päris väikeste laste film see Eesti esimene jõulufilm kindlasti ei ole. /---/

Eia-film võlub sooja ja mõnusa atmosfääri ning kauni lumerohke Eesti loodusega, mille saavutamiseks on pandud kenasti kokku kahe operaatori filmitud materjal – looduskaadrid ja n-ö filmiloo tegelastega toimuv. Filmis on toredaid etteasteid, millest tooksin eriti esile lapsi (Paula Rits, Siim Oskar Ots). Klassikalise lastefilmina on ka see südamlik ja õpetlik. Filmi kandev juhtmõte ongi hoolivus, nii ümbritseva looduse ja loomade vastu kui ka perekonna sees. Mõlemad teemad on päevakajalised, eriti seoses metsaraiega. /---/

Filmi kõige nõrgem külg on see, et mõlemad looliinid liiguvad väga harjumuspärastel mustritel ega üllata uue vaatenurgaga. Sama probleem on ka karakteritega. Kui sageli näeb just lastelugudes huvitavaid, krutskeid täis ja meeldejäävaid tegelasi, siis Eia-filmist neid ei leia. Miks mäletame tänaseni Pipi Pikksukka või Sipsikut? Sest need tegelased eristusid ja vaimustasid lapsepõlves. /---/

Raagus puu ängiga harjunud kohalik publik peaks aga siiski rõõmustama: kergelt ameerikalike elementidega koguperefilm „Eia jõulud Tondikakul” on hoopis teine ooper. Sellest hõngub soojust ja rõõmu, millega seda ilmselgelt ka tehtud on. Paiguti ongi kõik nii über-tore, et kinos ei tea küünik, kuhu pead peita, seega nendele seda ei soovita. Eks seda arvustustki tuleb lugeda kui ühe küüniku mõtisklust.“

Arvustuse täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/eia-joulud-tondikakul-tore-ja-voib-olla-natuke-liigagi?id=84664903
Rebane, K. (2018). “Eia jõulud Tondikakul”. Tore ja võib-olla natuke liigagi... Eesti Päevaleht, 7. dets, lk 17.

Jaanus Vaiksoo: „„Eia jõulud Tondikakul” väldib mitmeid stampe, mida ühelt jõulufilmilt võiks oodata. Kõigepealt on ütlemata sümpaatne, et me ei näe ses koguperefilmis ühtki jõuluvana ega pakikuhilat. On vaid üks südamlik kingitus Eialt (Paula Rits) Atsile (Siim Oskar Ots) — habekaku pilt koos metsast leitud sulega. See isetehtud kingitus käivitab operatsiooni, mille eesmärgiks on päästa talusid ümbritsev mets kohaliku metsaärika Raivo (Juhan Ulfsak) plaanitavast jõhkrast lageraiest. Habekakk on igas mõttes hea leid. Too haruldane lind toob sisse lastefilmidele hädavajaliku põnevuse ja seikluse ning kannab oma noore sihtrühma märkamatult looduse keskele, kuhu paljud linnalapsed paraku üha harvemini satuvad.

Ennustan, et Paula Ritsi ja Siim Oskar Otsa kehastatud tegelaskujud mõjuvad nende eakaaslastele sedavõrd ehedalt, et äratavad soovi endaga samastuda ja kogeda samasuguseid (loodus)elamusi. Mõlema lapse rollid on esitatud loomulikult, mitte ühelgi hetkel ei taju ülemängimist ega pingutatud kõnet. /---/

Operaator Heiko Sikka kõrvale võetud loodusoperaator Ants Tammik on koos oma tiimiga loonud filmile lummava looma- ja linnustseenide kihistuse, mis ainult võimendab head lugu. Jänes, hiir, tihased, jäälind, puukoristaja, kirjurähn, põder, saarmas, tuhkur, ilves — pea terve Eesti loodus jookseb noore vaataja silme eest läbi ja jääb ilmselt paremini meelde kui mis tahes õpikupilt. Metsas möllav harvester toob meelde Ants Tammiku paari aasta taguse suurepärase dokumentaalfilmi „Habras maailm” Eesti soodest ja turbakaevandustest, milles leidub vihjeid võimsale Godfrey Reg­gio hoiatusfilmile „Koyaanisqatsi” Philip Glassi hullumeelse muusikaga. Selle maailma haprust saavad tunda ka Tondikaku elanikud. Praegu on see maailm veel Eestis siin-seal metsade keskel olemas, aga uued teed, magistraalid, raudteed ja raielangid killustavad pidevalt looduslikke elupaiku ja muudavad tuleviku paljude liikide jaoks üha hapramaks.

On siiski üks oluline sümbol, mille kaudu „Eia jõulud Tondikakul” mõjub praegu rohkem juba muinasjutu kui ilustatud tegelikkusena — lumised jõulud. Kõigi eestlaste harva täituv unistus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/1989
Vaiksoo, J. (2019). Peidus maailm. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 83–87.

Filmis on kasutatud katkendeid:

animafilmist "Lepatriinude jõulud", autor: Heiki Ernits, Janno Põldma;

raamatust "Hobune Henri unenägu", autor: Margus Karu.