Igitee (2017)

Antti Tuuri romaanil “Ikitie” põhinev film

Jussi Ketola, Antti Tuuri romaani (Ikitie, Otava 2011) kangelane, kes on naasnud tagasi koju Soome pärast Ameerikas töötamist, röövitakse keset ööd oma kodust ja viiakse musta autoga idapiirile. Röövijate plaan on ta sealsamas maha lasta, kuid Ketola pääseb põgenema ning ta jookseb meeleheites üle piiri Nõukogude Liitu.

NKVD määrab Ketolale uue identiteedi, töökoha kolhoosis ja isegi uue naise. Koos Ameerika immigrantidega, kes on omal vabal tahtel asunud elama Karjala-Soome NSV-sse, osaleb ta töölisrahva paradiisi ehitamisel ja hakkab elust isegi rõõmu tundma. Ühes Stalini suurpuhastusega muutub see paradiis aga kiirelt põrguks. Ketola näeb ja kogeb asju, mille toimumist ei usuks keegi, kui need sündmused poleks päriselt aset leidnud.  

1930ndatel saatsid Lapua liikumisega seotud parempoolsed äärmuslased väevõimuga Soomest välja Nõukogude Liitu inimesi, keda nad pidasid kommunistideks. Seda teekonda hakati nimetama igiteeks.

“Soome ajaloos on palju rääkimata lugusid. Neile valguse heitmine on tähtis osa 2017 aasta Soome iseseisvuse saja-aasta juubeli tähistamisel. Unustatud soomlaste karm saatus „Igitees“ puudutab meid kõiki,” ütleb Pekka Timonen, “Suomi 100” peasekretär.
Algasid filmi “Igitee” võtted (2016). Eesti Päevaleht, 21. juuni, lk 10..

Režissöör oma filmist                         

Filmi lavastab soomlane Antti-Jussi Annila. Esialgu pidi seda tegema tuntud Soome režissöör Aku Louhimies ("Paha maa", 2005 - toim), kes aga tiheda töögraafiku tõttu lõpuks aega ei leidnud. Filmi pakuti seejärel Annilale, kes vastas, et kuigi lugu on huvitav, ei ole ta õige inimene lavastama ajaloolist ja poliitilist draamat. „Ütlesin produtsendile, et mul ei ole ei lääne ega ida kohta midagi uut öelda ning see isegi ei huvita mind väga. Aga loo keskel on mees, kes kaotab oma pere ja keda sunnitakse pooli valima. Mind huvitas see mees, kes ei taha poolt valida. Ja see, kui kaugele on võimalik üht inimest lükata, kuni lootus sureb,” kirjeldas Annila, miks ikkagi otsustas end projektiga siduda.

Samuti oli ta üllatunud faktist, et mingil ajal oli Nõukogude Liidus selline väike Ameerika kogukond. „See oli nii absurdne maailm, et ma kontrollisin ja tuli välja, et see on ajalooliselt tõene,” ütles režissöör.

Annila keskendub „Igitees” pigem ühe karakteri draamale. „Mulle ei meeldi liigne rääkimine filmis, mulle ei meeldi poliitika, ma ei hooli ei idast ega läänest, kommunismist ega kapitalismist, aga ma hoolin sellest mehest kõige selle keskel. Seega minu lähenemine oli puhastada lugu liigsest poliitilisusest ja keskenduda ühele mehele,” kirjeldas ta.
Rebane, K. (2016). Soomlased ja eestlased valmistavad kohutavat ja ilusat ajaloolist draamat. Eesti Päevaleht, 13. juuli, lk 11.

Kuuest rahvusest näitlejad

"Igitees" löövad kaasa näitlejad Soomest, Eestist, Rootsist, Taanist ja Valgevenest. Rollides on näiteks Tommi Korpela, Sidse Babett Knudsen, Ville Virtanen, Sampo Sarkola, Irina Björklund. Ainus päris ameeriklane osatäitjate seas on Eestis elav Steve Vanoni – Californiast pärit kunstnik ja muusik, kes on end sisse seadnud Tallinnas Kalamajas.

Eesti näitlejatest on kaasatud perekond Toompere: Hendrik Toompere, tema õde Harriet ja poeg Hendrik juunior. Teatrisuguvõsa liikmed kehastavad filmis soome-ameerika pastoriperet: Hendrik on vaimulik Toivonen, Hendrik juunior tema poeg Peter ja Harriet Peteri naine Doris. Kolme Toompere kõrval teeb rolli ka Lembit Ulfsak NKVD bossina. Pisirollis löövad kaasa Taavi Teplenkov, Gert Raudsep, Nero Urke, Indrek Taalmaa, Peeter Kaljumäe, Kristjan Lüüs ja Peeter Tammearu. Eestlastest on filmitiimis veel kunstnik Kalju Kivi, kostüümikunstnik Eugen Tamberg ja monteerija Tambet Tasuja.

Eesti sobis võttepaigaks paremini kui Karjala

"Igitee" võetakse täienisti üles Eestis, peamiselt Lääne- ja Ida-Virumaal. Soome produtsent Ilkka Matila räägib, et algul käisid filmitegijad ka Karjala vabariigi pealinnas Petroskois võimalike võtteplatsidega tutvumas. "Kuid me leidsime Eestist paigad, mis meenutavad piisavalt Karjalat ja Petroskoid, aga kus infrastruktuur on parem ja mis on üksteisele lähemal, nii et meil on võimalik film väiksemal maa-alal üles võtta," selgitab Matila, kellele see on juba viies film, mida siinmail üles võetakse. Teine põhjus oli tema sõnul muidugi Eesti filmi instituudi asutatud toetusprogramm Film Estonia, mis maksab Eesti filmitegijate välismaistele partneritele tagasi kuni 30% nende siin tehtud kulutustest. "Ikitie" toob Eestisse 1,17 miljonit eurot, toetus on 350 000 eurot.
Kristian Taska kiidab, et Sillamäe on rikkumata stalinistliku arhitektuuri pärlina suurepärane linn Petroskoid asendama ja ajastutruult 1930ndaid kujutama. /---/

Loe võtetest:
PUNASED VIISNURGAD JA POTJOMKINI MAJAD: Haljalas on püsti ...
Allkivi, K. (2016). Punased viisnurgad ja Potjomkini majad: Haljalas on püsti löödud 30ndate kolhoos. Õhtuleht, 22. juuni, lk 12-13.

Filmist meedias

Erkki Bahovski: „„Igitees“ julmusest puudust ei tule, kuid ometi on see kas või „Puhastusega“* võrreldes leebe film. Võib sõnastada nii, et kui „Puhastuses“ oli julmus filmi läbiv joon ja hakkas elama oma elu, siis „Igitees“ leiab see visualiseerimist vaid mõnes mõjukas episoodis. „Igitees“ otsitakse vastust inimlikkuse küsimusele.

Sedasama väidet kinnitab ka Ylele antud intervjuus filmi produtsent Ilkka Matila. „See on humanistlik film,“ on ta öelnud. „Inimesed, ärge tapke üksteist.“

Lihtne öelda, kuid vaadates kas või seda, kuidas meilgi otsitakse reetureid ja kollaborante, mõjub tapmisest hoidumise üleskutse praegugi aktuaalsena.

Inimlikkusest kõneldes tasub pöörata eraldi tähelepanu kahele filmi läbivale joonele: Ketola suhetele naistega ja tema läbisaamisele NKVD agendi Kallo­sega (Hannu-Pekka Björkman). Ehkki naised mängivad Ketola elus olulist rolli ja Sofia (Irina Björklund) on Jussi tagasipöördumise peamine motivaator, on siiski põnevam Ketola suhe NKVD agendi Kallosega, kelle taga kõrgub kurjus ise ehk Novikov, keda kehastab Lembit Ulfsak. Kallonen kujutab Ketolale vanatestamentlikku silm silma, hammas hamba vastu ellusuhtumist. Päästab ju Kallonen Ketola elu, mispeale viimane jätab jälle ellu Kallose. Kuivõrd spontaanne oli ikkagi Kallose otsus Ketola päästa ilma Novikovi heakskiiduta, on iseküsimus. Juba sel ajal võis Nõukogude Liit mõelda eelseisvale Talvesõjale: oli vaja inimesi, kes Soomet tunnevad. Esitas ju NKVD agent Boriss Jartsev juba 1938. aastal Soomele konkreetsed nõudmised võimalikule Saksamaa-ohule viidates. Huvitav, mida tegi Ketola Talve- ja Jätkusõja ajal?

Muidugi tundub veidi imelik – on ju teada, et 1937. ja 1938. aasta repressioonid tabasid ka julgeolekutöötajaid endid –, et Kallonen ja Novikov ikka vabadusse jäid, aga ju see oli selline lugu. „Igitee“ põhineb Antti Tuuri romaanil, see omakorda tõestisündinud lool.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/inimlikkuse-tee-igiteel/
Bahovski, E. (2017). Inimlikkuse tee „Igiteel“. Sirp, 1. dets, lk 7.

Peeter Helme: „Rääkides mustadest varjudest, siis siin on eriline koht Lembit Ulfsakil, kelle viimaseks rolliks jäigi NKVD majori Novikovi osatäitmine „Igitees“. Kuigi Eesti näitlejaid on selles Eestis vändatud filmis palju, on nad valdavalt taustal või episoodilistes osades. Ka Ulfsak on taustal. Kuid seda mõjusam. Sõnatult, veidi kühmus ja morni näoga jälgib Novikov silmanurgast oma käpiknuku, joviaalse ja nilbelt omameheliku Karjala julgeolekumehe Kalloneni (Hannu-Pekka Björkman) käitumist. Algusest peale on selge, kelle käes on võim. Novikovi ilmumine on kui külm hingus, ta esindab ürgkurjust ning suu teeb ta lahti vaid korra, et käratada tõrksust näitavale Ketolale: „Заткнись, блять!“ Sellest piisab täiesti. Võimas.
/---/

„Igitee“ on muidugi isikulugu. See pole kangelase lugu. Ketola ei ole kangelane. Teda võiks ehk nimetada ellujääjaks, kuid siinses kontekstis oleks sellel sõnal halb maik. Ei, ta ei reeda kedagi. Kuid ta on ka jõuetu midagi muutma. Kes tol ajal poleks olnud? Võib-olla see kahjuks ongi ajaloo suurim õppetund – seda ei saa muuta. Ning ellujäämine on samuti juhuse asi.

Ega palju polegi filme, kus sääraseid asju „Igiteega“ võrreldava vahetusega oleks näidatud. 1992. aastal valmis Venemaal Aleksandr Rogožskini film „Tšekist“, kus on üsna naturalistlikud stseenid Tšekaa tegevusest ja massihukkamistest 20ndate N Venemaal. Samas mõjuvad nad Annila filmi kõrval oma väljapeetuses suisa koomiliselt, sest „Igitee“ mõned karmimad lõigud on oma armutuses üsna võrreldamatud. „Igiteest“ saab ühel hetkel vaat et õudusfilm.

Vahest see ja filmi üleüldine paatosevaene, registreeriv hoiak ongi need, mille tõttu ei mõju lõpplahenduse ettearvatavus igavalt. „Igitee“ polegi seiklusfilm. Kindlasti tuleb seda vaadates arvestada tõika, et see on valminud Soome Vabariigi 100. aastapäeva puhul, mistõttu tuleb filmi kahtlemata vaadelda ka soomlaste enesemõtestamise valguses. Nõnda saab vaid nõustuda Soomes kõlanud arvamusega, et on hea, kui riigi juubeli puhul ei nähta ajalukku vaadates ainult talvesõda, sest soomlaste lugu on viimase sajandi jooksul olnud tunduvalt keerukam.“

Arvustuse täisversioon:
http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-film-igitee?id=80331118
Helme, P. (2017). "Igitee". Eesti Ekspress: Areen, 6. dets, lk 57.

Tõnu Karjatse: „Annila „Igitee“ toob kinolinale väikese, aga kõneka peatüki ajalooraamatust, mida saabki esile tõsta kunstiliste vahendite abil, olgu see siis kirjandus, teater või film. Ka „Igitee“ lavastaja Annila jääb halastamatule loole alla.

Autoripositsiooni võtab siin pigem peategelane ise, Tommi Korpela meeldejäävas kehastuses. Korpela Jussi on mehine kannataja, sümboolne ohver ja ettur inimvaenulike režiimide mängudes. Korpela näitab füüsiliselt, kus läheb inimese sisemise murdumise piir, isegi kui lavastus seda niivõrd üksikasjaliselt välja ei too.

Annila toetub lavastajana pigem tuttavatele ja ka töötavatele kunstilistele võtetele teistest ajaloofilmidest, kui et teeb Jussi loost oma filmi. Aeglased kaamerasõidud, päikeseloojangud, lapse silmad suures plaanis ja emotsioone rõhutav lakkamatu muusikaline saade tekitavad romantilis-pateetilise õhustiku, mille eesmärk on ilmestada Jussi ja ta lähedaste vapustavaid üleelamisi. Samas aga jääb puudu sellest, mis Jussi loo vaatajale kuidagi eristuvaks, meeldejäävaks teeks. /---/

Filmis on palju vapustavaid hetki, mille emotsionaalset võimsust lisab teadmine, et see on juhtunud ka päriselt. Ilma selle teadmiseta võib Jussi lugu paigutuda paljude teiste juba nähtud sõja- ja ajaloofilmide ritta, sest loo vapustused ei pääse kunstilises mõttes niivõrd esile.

Mitte kuidagi ei saa Annila filmi hinnates mööda Martti Helde täispika mängufilmi edukast debüüdist „Risttuules“ (2014), mis sööbis oma tardunud tableaux vivant kaadritega mällu paremini kui mõnigi teine Teise maailmasõja sündmusi ja küüditamise tragöödiat käsitlenud linatöö. Mõlemas filmis on tugevad filmikunstnike tööd, kuid Helde eksperimentaalne valik samuti tõestisündinud loo lavastamisel õigustab end just emotsionaalse mõju poolest rohkem.“ /---/

Arvustuse täisversioon:
https://kultuur.postimees.ee/4324921/igitee-arvustus-lihtsa-filmitegija-rasked-valikud
Karjatse, T. (2017). Lihtsa filmitegija rasked valikud. Postimees, 28. nov, lk 25.