Šuša (2016)

Filmis on kasutatud katkeid filmidest:

"Обыкновенный президент",
"Як трапіць у гісторыю".

Filmis kasutatud arhiivimaterjalide allikad:

Getty Images,
Scanpix,
Buyout Footage,
Stanislav Šuškevitši erakogu,
Juri Haštševatski erakogu.

Filmi saamisloost

Katke intervjuust filmi ühe autori Aivar Valdrega

Kuidas te „Šuša“ mõtte peale tulite? Te olete öelnud, et tundsite Šuškievičit juba veidi enne.
Sellel on tõesti väike eellugu. Aasta enne seda viis üks tuttav mind kokku Valgevene poliitpagulasega Eestis. Mul oli juba mõnda aega plaanis Valgevenesse minna. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Ta andis mulle mõned kontaktid ja nende hulgas oli ka Valgevene endine president Šuškievič.

Pärast seda võtsimegi kätte ja läksime Valgevenesse. Ajakirjaniku uudishimust helistasin talle ning Šuškievič oli lahkelt valmis kohtuma. Meil oli väga mitteametlik kohtumine. Alguses tahtsin teha intervjuud, aga välja tuli hoopis midagi muud.

Järgmisel aastal lõpetas minu kolleeg Lauri Lippmaa Šotimaal filmikooli ja tahtis oma oskusi millegi huvitava jaoks ära kasutada. Hakkasime õlleklaasi taga asja arutama. Nii pakkusingi välja Valgevene. Seal olid ka Ukraina Maidani sündmused väga aktuaalsed.

Ega me alguses arvanudki, et sellest tuleb midagi tõsist. Alguses ei olnud filmi fookuski väga selge. Oli plaanis teha midagi laiemat Valgevenest, Ukrainast ja Venemaast. Mõtlesime panna need konteksti ja analüüsida olukorda. Kõik läks väga mahukaks ja rahastamisest jäi ka puudu.

Seepeale otsustasime keskenduda ühele inimesele. Teadsime, et Nõukogude Liidu laiali saatnud Belaveža lepingu 25. aastapäev on tulemas. Šuškievič on üks kahest elus olevast riigipeast, kes sellele leppele alla kirjutas.

Alustasime poolametlike intervjuudega ja lõpuks läks asi isiklikumaks. Siis otsustasimegi teha sellise inimlikuma loo. Paraadpilte endistest ja praegustest riigipeadest on küll ja küll.

Inimlik pool ja indiviidile keskendumine oli niisiis juhuslik?
Jaa. Alguses tahtsime teha rohkem poliitilist teost. Küll mitte päris „Välisilma“ dokumentaalfilmi moodi asja. Midagi laiahaardelisemat. Aga mulle tundub, et praegune lahendus on nii meile kui ka vaatajatele parem ja huvitavam. Fakte saab alati kuskilt internetist otsida. Seda, et ajaloos etendatud rollist sõltumata on täiesti võimalik inimeseks jääda, sealt ei leia.

Kas teid üllatas Šuškieviči elu- ja tööstiil?
Muidugi üllatas. Paljud asjad üllatasid, eriti töö käigus välja tulnud detailid. Kas või see asjaolu, millest oli ka filmis juttu, et talle maksti 2016. aastani 10–15 aastat pensioni 33 eurosenti kuus. Seda pensioni defineeriti kui elatist eriliste riigiteenete eest, mis oli minu arvates ülim mõnitus.

Šuškievič kõige selle taustal – tal on küll selged hoiakud, aga ta pole kibestunud. Ta on kõigest sellest üle.

Esimene sisenemine korterisse oli muidugi väga üllatav. Tema olme on täiesti normaalne, aga jah, seda ei ootaks endiselt riigipealt. Ukraina endine president Viktor Janukovõtš ehitas endale esimese paari valitsemisaastaga miljoneid maksva villa.

Ka presidendina ei olnud Šuškievičile esmatähtis oma taskute täitmine, vaid hoopis see, mida ta Valgevene jaoks ära saab teha.

Kuidas on lugu tema poliitiliste vaadetega? Kas need olid ootuspärased?
Kuna ma tegelen välispoliitikaga, oli teatav ettekujutus Valgevene poliitilisest olukorrast olemas. Üllatas muidugi tema enda terav ja tänapäevane mõtteviis. Ta on väga tabav ja vaimukas. Seda võib inimestelt oodata, aga alati on see üllatav.
/---/
Meresma, K. (2016). Aivar Valdre üllatustega täidetud teekond „Šušani“. Postimees, 25. nov, lk 21.

Loe filmi kohta:

https://kultuur.postimees.ee/3923113/president-kes-opetas-kennedy-morvarile-vene-keelt