Avaleht » Filmiliigid

Sangarid (2017)

Mängufilmid | Seiklusfilm | Komöödiafilm Kestus: 90:00

Huviinfo

Režissöör oma filmist

Katkeid intervjuust Jaak Kilmiga

Kas film tuli välja selline, nagu kavandasid ja lootsid?

Ma ei ole kunagi sada protsenti rahul. See on kõigi filmitegijatega nii, et on kolm-neli kohta, mida vaataja ei pruugi filmis tähelegi panna, aga sul on tunne, et seal oleks võinud veel natuke kruvida ja viimistleda. Kuid muidu sain kätte selle, mida tegema läksin.

Mul oli kindlus näitlejate suhtes. Need poisid, kelle valisime peaosadesse, moodustasid laheda kolmiku. Olen sügavalt seda usku, et näitleja on see, kes teeb filmist filmi. Hollywoodis ka saavad režissöörid viiendiku, võib-olla ainult kümnendiku sellest tasust, mille saavad näitlejad.
/---/

Miks on filmi pealkiri inglise keeles hoopis «The Dissidents»?

Sest filmis tahetakse poistest teha rokkbändi The Dissidents. Väliseesti kogukond võtabki neid Rootsis vastu kui teisitimõtlejaid ja kangelasi, kes põgenevad poliitilise tagakiusamise eest – niimoodi nad end müüvad.

Miks siis ei ole eestikeelne pealkiri «Dissidendid»?

Dissidendid seonduvad mulle ikkagi Lagle Pareki või Heiki Ahoneniga, kes ajasid põrandaalust vastupanu, kütsid katlamajas katelt, samal ajal tippisid trükimasinal lendlehti. Eesti keeles on dissidentidel teine konnotatsioon.

Võiks sel filmil olla välismaal šanssi?

Meie rahvusvahelisele levitajale film igatahes meeldib ja ta usub, et sellega annab teenida. See on siiski ettearvamatu. Idablokis on «Sangarid» tõenäoliselt mõistetav, sest oleme siit saatnud piiri taha kõvasti pätte, kellel on elujõudu, tahtmist ja pealehakkamist ning kes on läänes riisunud kokku väiksema või suurema varanduse. Nii et meie peategelaste kolmik esindab idaeuroopalikku läbilöögivõimet. (Naerab.)
/---/

Kas «Sangaritest» võiks saada hittfilm, mis murrab iseseisva Eesti kõige vaadatumate filmide esikümnesse?

Ma ei ole õige isik vastama. Päriselt, see on küsimus produtsendile. Mina ei tea, mis on filmi edu pant ja kui palju see võiks publikut tuua. Siin mängivad kaasa mingid faktorid, mis on minu analüüsi territooriumilt väljas. Tahtsin teha lihtsalt feel good (e.k hea tundega, mõnus – P.P.) filmi – selles mõttes on «Sangarid» kõige puhtam meelelahutus.

Miks tahtsid teha just sellist filmi?

Kerge meelelahutus on muu hulgas kino üks põhiülesandeid. Muidugi ei ole see ainuke elevant, millele filmimaailm ja -kunst tugineb. Olen varem teinud telekomöödia «Kohtumine tundmatuga», kus proovisin ka meelelahutuselevanti, ja see meeldis mulle. Mulle meeldib teha filmi, milles on hoog ja kergus, ja mulle meeldib selliseid filme ka vaadata. Ega ma stsenaariumi lugedes või filmi tehes mõtle nii palju vaataja peale kui oma lusti- ja lõbuvajaduse peale.
/---/

Kui suurt muret tekitas see, et omaaegne paadipõgenik Alex Lepajõe püüdis kamraadidega skandaali üles tõmmata, justkui oleks «Sangarid» nende pealt maha kirjutatud?

Natukene segas küll, kuigi meie lugu on üles ehitatud linnalegendidest ja ka tõesti sündinud lugudest ning kantud komöödia tegemise lustist. Vaatasime siis stsenaariumi selle pilguga üle, et seal oleks veelgi vähem kokkusattumusi nende looga. «Sangarid» on ikkagi minu ja [stsenarist] Martin Alguse ja ka [produtsent] Kris Taska fantaasia kolmikust, kes põrutab läände ja ei leia seal oodatud edulugu. Kirjutasime mõned asjad veelgi ümber, et meid ei saaks süüdistada Lepajõe neliku ärakasutamises.

Kas pole kummaline, et see film kõnetab ka nüüdisaega, mil on palju igasugu põgenikke, pagulasi ja lahkujaid?

Lugu on tõesti ootamatult aktuaalne. Kui räägitakse, et sõjapõgenikud, kes tulevad Lähis-Idast, on enamikus noored elujõus mehed, siis täpselt samasugused noored elujõus mehed põgenesid ka Nõukogude Eestist kummipaatidega.

Kas filmi kolmiku liikmed on ikkagi kangelased või on nad pigem mugavuspagulased?

Nemad on kindlasti mugavuspõgenikud. Nad ootasid, et mugavust pakutakse neile ikkagi sajaga. Seal tekibki ootuste ja reaalsuse konflikt.
/---/

Intervjuu terviktekst:
«Sangarite» looja Jaak Kilmi mõtleb filme tehes oma lõbu ja lusti peale
Pullerits, P. (2017). "Sangarite" looja Jaak Kilmi mõtleb filme tehes oma lõbu ja lusti peale. Postimees: Arter, 11. veebr, lk 2-7.

ABBA saatis eestlased pikalt

Veebruari keskel esilinastuva krimikomöödia „Sangarid“ meeskond tahtis oma helireale saada üht lugu Rootsi kultusbändilt ABBA, kuid põrkus keeldumisele juba enne hinnakõnelusi. ABBA esindajad küsisid helindajatelt, millest film räägib. Kui vastati, et räägib noortest kriminaalidest, siis järgnes kiire eitav vastus. Nimelt ei luba ABBA enda muusikat kasutada filmides, mis otsapidigi seotud kriminaalse maailma kujutamisega.
ABBA saatis eestlased pikalt (2017). Eesti Ekspress, 1. veebr, lk 6.

Filmist kriitiku pilguga

Hendrik Alla: „Levitaja reklaamib filmi kui seikluskomöödiat. Tegelikult ei ole siin eriti ei seiklust ega komöödiat. Põhimõtteliselt on paadipõgenike ja juveeliröövlite loos kõik võimalused olemas, et valmiks uus „Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne“ (Guy Ritchie, 1998). Tõsisemas plaanis oleks võinud teha filmi sellest, kuidas nõukogulikus kastis kasvanud homo soveticus’ed, kes kujutavad vaba maailma ette Soome TV reklaamide ja Ameerika sarjade järgi, turumajanduses kohaneda püüavad. Seda liini filmis paistis, aga mitte eriti sügavalt.

„Sangareid“ tutvustatakse kui „Klassikokkutuleku“ tegijate uut filmi. Ka filmi reklaamiklippi lõigati kokku jaburamad ning absurdsemad killurebimised. Kui lähete filmi vaatama lootuses näha „Klassikokkutuleku“ sarnast jalaga-persse-ja-üle-aia-stiilis, saate haledalt petta. Tuntud on tõsiasi, et komöödiafilme tuleks võimalusel ikka kinos koos teistega vaadata, sest nii naerad asjade üle, mille peale üksi ainult muigaksid, ja naer on teatavasti terviseks. Esilinastusel „Sangareid“ vaadates ei naernud ma peaaegu kordagi, aga muigasin see-eest pidevalt.

„Klassikokkutuleku“ asemel võib „Sangareid“ edukalt võrrelda Triin Ruumeti ajastufilmiga „Päevad, mis ajasid segadusse“. Aga kui Ruumet elab oma kangelastele kirglikult kaasa, siis Kilmi laseb neil rahulikult toimetada, suhtudes poiste tegemistesse heatahtliku neutraalsusega. Lavastaja positsiooni ei väljenda siin mitte möllumees Mario (Karl-Andreas Kalmet), vaid mõnus pehme väikekodanlane Ralf (Märt Pius). Filmi säravaima näitlejatöö teeb hoopis Vanemuise näitleja Veiko Porkanen Kapina. „Mustas alpinistis“ libises ta kuidagi pilgu alt läbi, aga usun, et tänu „Sangaritele“ hakatakse Porkanenile julgemalt rolle pakkuma. Mina tahaks küll teda rohkem näha.
/---/

Kõige enam võib filmile ette heita tugeva selgroo puudumist. Lugu küll on ja veel missugune, aga selle jutustamise laad jääb kuidagi juhuslikuks ning hüplikuks, eriti sellest hetkest, kui poisid lõpuks Rootsi jõuavad. Sekeldused paksu Soome produtsendiga, kes poistega glämmrokibändi või pornofilmi teha tahab, mõjuvad natuke juhuslikult.
/---/

Millest ei saa kirjutada tõsikindlalt, selle üle saab spekuleerida. Võimalik, et film pidi siiski Lepajõe ja Co lugu rääkima, aga asjaosaliste protestide tõttu tuli see käigupealt ümber teha? Kas see panigi loo terviklikkusele põntsu?

„Sangarid“ on üleni kilmilik film. Millegipärast keerleb ajus omadussõna „sametine“. Kirjutasin saalis istudes oma märkmikku ainult kaks sõna ning needki filmi esimese kaadri ajal, kui Rootsi politsei tuleb uurima koerasitahunnikut lumel. Rohkem ei näinud vajadust märkmeid teha. Aga need kaks sõna olid see-eest võimsad: Roy Andersson.“
/---/
Arvustuse terviktekst:
«Sangarite» arvustus : nagu sangarid seiklusfilmis - Kultuur - Postimees
Alla, H. (2017). Just nagu sangarid seiklusfilmis. Postimees, 17. veebr, lk 16-17.

Keiu Virro: „Õigupoolest sobib Kilmi enese pakutud žanrinimetus muheluskomöödia (loodetavasti mäletan õigesti) minu meelest eriti hästi. Rämedat nalja ja naeru, mida „Klassikokkutuleku” fännid ihaleda võiksid, ei saa. (Olen aru saanud, et praegu tuleb ükskõik millist filmi, eriti komöödiat, mingil arusaamatul põhjusel „Klassikokkutulekuga” võrrelda, nii et püüan ka panustada.) Minu suurt lemmikut ah-huumorit filmis ka ei ole. (See on see, kui nalja peale vaatad veel mõnda aega pungis silmadega ekraani poole ja mõtled: „Ah?!”) On hillitsetud, stiilne ja tundlik huumor.

1980-ndate temaatika sobib praegusesse nostalgiaihaluse voogu imetabaselt. Puhtalt ealiste iseärasuste tõttu (minu sünniaasta jääb 1980-ndate lõppu) sobis Triin Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse” selle iha leevendamiseks mulle isiklikult paremini. Aga jälgida detaile, mille hulka kuuluvad nii omaaegsed Kellukese pudelid, Volga takso kui ka näiteks filmi värvigamma, võib igal juhul olla omaette sport. Umbes nagu ühe tegelase Kapi jaoks on hantlite tõstmine.

Detailide tagaajamine võib kohati huvitavamgi olla kui stsenaarium ise. Kõike nagu oleks – seiklust, draamat, näpuotsaga romantikatki, täiskasvanuks saamise loost rääkimata –, aga karakterid ei ole lõpuni arendatud ei isiksuste ega ka sündmuste tasandil. Samal ajal kannab kolme peategelase Ralfi, Mario ja Kapi (vastavalt Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet ja Veiko Porkanen) omavaheline dünaamika mõnusalt.“
/---/
Loe edasi:
Iseenda elu sangarid - Eesti Päevaleht
Virro, K. (2017). Iseenda elu sangarid. Eesti Päevaleht, 17. veebr, lk 17.

Madis Vaikmaa: „Ühele on see seikluskomöödia, teisele meheks kasvamise lugu. Tegijad ise ütlevad, et see on muheluskomöödia, ja tõele au andes on see päris täpne määratlus – muheleda filmi ajal saab, paaris kohas ajab naerma ka.

Aga mida peale muhelemise veel saab? Kui ootate 1980ndate elust pajatavast filmist seda, mida näete ETV pealt jooksvast nostalgilisest komöödiasarjast „ENSV“, siis peate pettuma. Sangarid kehastavad Viru ärikaid ainult filmi alguses ja see tähendab, et nõukanostalgia kogemise asemel teeb vaataja kaasa lühikese ekskursi Rootsi immigrantide majutuskeskuse argipäeva. /---/

Aga kas kinno on siis mõtet minna? Kes tahab nõukaaja doosi, pöördugu režissöör Jaak Kilmi varasema filmi „Disko ja tuumasõda“ poole. Kes tahab teada, miks peategelase vanaisa Rootsis elab, vaadaku uuesti produtsent Kristian Taska „1944“. Kes tahab naerda, vaadaku „Klassikokkutulekut“. Kes tahab seiklust merel, oodaku ära „Purjetamine vabadusse“, mis räägib 1945. aastal pisikesel purjekal üle Atlandi ookeani Ameerikasse purjetanud eestlastest. Ja kui teile mingil seletamatul põhjusel on tähtis, et loos oleks esindatud kolm meest ja paat, siis… noh, kuulake ERRi arhiivist Jerome K. Jerome’i „Kolm meest paadis“ Jüri Krjukovi esituses.

Et siis möga või? Ei, no täitsa normaalne eesti film on. Näitlejad teevad head tööd ja puha. Aga kui panna ühte filmi kokku põgenemine NSVList, meheks kasvamine, immigrandi elu Rootsis, katsed läbi lüüa võililledevastases võitluses ja sõubisnises, KGB agent, seksimisest udused autoaknad, relvastatud röövid, Hispaanias kuristikku sõitmine ja hüpped oleviku-mineviku vahel, siis seda on segadusse ajavalt palju. No umbes nagu omlett, kus on pisike peotäis päikesekuivatatud tomateid, lusikatäis pestot, neli-viis muna, mõnuga hapukoort, peotäis riivjuustu, näpuotsatäis soola ja mingil arusaamatul põhjusel ka rosinaid ja karamellikastet. Kõik komponendid eraldi on ju väga head, aga…“
/---/
Arvustuse terviktekst:
Seikluskomöödia «Sangarid» – Eesti keskmine - Tänane leht
Vaikmaa, M. (2017). Seikluskomöödia "Sangarid" - Eesti keskmine. Postimees: Arter, 18. veebr, lk 18.

Andrei Liimets: „Kui praeguste pagulaste ja migratsiooniga seostub ennekõike kohutav inimlik traagika, poliitiline ebakindlus ja sisemiselt lõhki kistud ühiskond, siis on „Sangarite“ ainesmaterjalis mugav ajalise kaitsevalli tagant näha rohket absurdihuumorit. Õnneks ei mandu film aga lihtsalt iga hinna eest kildu rebida püüdvaks pilaks. Kilmi on üpris ideaalne lavastaja otsima tõsiste teemade ja meelelahutusliku käsitluse tasakaalupunkti: piisavalt intelligentne, et mitte unustada keerulisemat taustsüsteemi ning tegelaste sisepaineid, kuid seejuures elutargalt muhe leidmaks üles situatsioonikoomikat ja naiivsetes lootustes peituvat kibedat irooniat. Tema autoripositsioon on humanistlik ja soe: oma tegelasi saab armastada ka nende vigadele, puudujääkidele ja valeotsustele vaatamata.

„Sangarite“ kui puhtakoelise semukomöödia edu määrab muidugi kolme peategelase klapp ekraanil – ja näitleja­valikuga on tabatud kümnesse. Kuigi karakteriarendus pole selles tempokas filmis prioriteet, voolivad tugeva teatritaustaga noored talendid Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet ja Veiko Porka­nen Ralfist, Mariost ja Einarist välja selgelt omanäolised ja meeldejäävad tegelased, kes täiendavad erinevate isiksustena ka üksteist. Eriti mitu kihti saab Kalmeti mängitud seikluste algataja Mario, kelle vemmeldava vere ja elupõletamise tagant hakkavad paistma esmapilgul varju jäänud tumedamad hoovused. Märt Pius näitab oma ulatust eri eas ja küpsusastmes seltskonna südametunnistuse Ralfina, kes vaatab kogu tralli kestel ainsana tõtt millegi vastutuselaadsega. Porkaneni kulturismifanaatik Einar on ehk kõige selgemalt koomilise eesmärgiga ja inimlikult üheplaanilisem, kuid seda suurem on tema žanriväärtus: just kolmiku kõige juhmim liige pälvib publikult mõned kõige valjemad naerupahvakad.“ /---/
Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/pagulased-karlssoni-kulla-kannul/
Liimets, A. (2017). Pagulased Karlssoni kulla kannul. Sirp, 3. märts, lk 13.

Filmis kasutatud arhiivimaterjalid:

"Üleliiduline mälestusvalve Tallinnas" (1981); Leo Ilves (režissöör), Mihhail Dorovatovski (operaator), Vladimir Maak (operaator), Semjon Školnikov (operaator); Tallinfilm, Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv;

Eesti Telefilmi dokumentaalfilm "Kadunud asjade hulgast" (1987);

NLKP peasekretäri sm. Mihhail Gorbatšovi viibimisest ENSV-s (1987); Peeter Simm (režissöör), Hendrik Karu (operaator), T. Kusmin (operaator), Vladimir Maak (operaator), H. Roosipuu (operaator), Viktor Školnikov (operaator); Tallinnfilm, Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv;

Teleseriaal "Pippi Långstrump" (1969); © 1969 Beta Film, AB Svensk Filmindustri, Sveriges Radio. Põhineb Astrid Lindgreni kirjutatud raamatul.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm