Armastuse võimalikkusest (1999)

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Punakates-pruunides-beežides toonides “Armastuse võimalikkusest” värvilahendus on soe, vormid ja tüübid sama soojalt ümarad, tempod ka konfliktsituatsioonides magusalt venivad. Kuigi tegelased ei lösuta just lamamistoolil, valitseb kogu aeg siesta uimasus. Alatasa korduva muusikalise motiivi kiirenenud rütmgi ei elusta aeglast ja unist liikumist. Film jääb oma taotluslikus sentimendis staatiliseks, pole üllatavat, suhete ega karakterite (v.a. paks poeg) huvitavat lahtimängu, kuid selle peaks korvama üllas, mis siis, et miljon korda kunstides realiseeritud idee. Kokkuvõtes jäi natuke klimbine mulje.“

Arvustuse terviktekst:
Sisesta magus rasv - Sirp
Teder, T. (1999). Siesta magus rasv. Sirp, 11. juuni, lk 16.

Jaan Paavle: „Oo, tigu Fudži nõlval, roni üles tippu, aga aeglaselt, aeglaselt — meenub Basho haiku mõte. See edastab kõige selgemalt mu katarsise-elamust. Ühe välgatuse kestusel püsib film metatasandil: aeg seiskub, kõik ruumid on üks ruum, särast täidetud. Igikestev sünni hetk, kus pole ühtegi surma.

Nii kummalist tunnet pole ma veel ühtki filmianimat vaadates kogenud. Selles ongi kunsti võlu, ta zen’ilikkus — just läbi argilabasuse, kordumise võib üks žest raputada meid vabaks illusoorsuse kammitsaist. /---/

Mis on selles filmis olemuslik?  Arvan, et armu võim ja vägi, headuse lähedalolek ja kannatlikkus sünnitab uue elu. Äratab uinutatud olendi. Iga hea mõte muutub kunagi teoks. Kas miljardite valgusaastate pärast või just  s e l   hetkel, kui keegi mu ridu loeb, võib toimida s a t o r i.

Kiitvalt mainimata ei saa jätta Sven Grünbergi ainulaadset filmimuusikat.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
JAAN PAAVLE - KATARSISE VÕIMALIKKUS
Paavle, J. (2000). Katarsise võimalikkus. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 82-83.