Veronika joob kogu 2015.a. kevade ja suve ning jääb alkoholikeelu rikkumisega korduvalt vahele.
Kriminaalhooldaja nõuab talle reaalsetvangistust.
Veronika püsis pärast oma viimast kohtuistungit 2015.a. oktoobris peaaegu aasta aega kaine. Ta käis AA-s ning püüdis kaks korda tulutult Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuri sisse saada.
2016.a.septembris jäi Veronika jälle joomisega vahele ja veetis öö kainestusmajas. Ta arreteeriti ning nüüd ootab Tallinna vanglas kohut.
Fred on vahelduva eduga tööd teinud ning joob pidevalt. Ta viib Veronikale vanglasse pakke ja kirju.
videoteos "Pentsik merineitsi", autor Veronika Kübar.
Fredi ja Veronika lugu astub julgelt Eesti alkodokkide värvikasse seltskonda – seal on juba ees ootamas Sulev Keeduse filmid „Jonathan Austraaliast“, „Varesesaare venelased“ ja Andres Maimiku „Kuku: Mina jään ellu“. Jõgeva debüüt on empaatiline film, mis ei anna tegelastele hinnanguid, ei ütle, mis on õige, mis vale, vaid näitab inimesi, kes joovad, ropendavad, kakerdavad, kaklevad, sõimavad, nutavad ja armastavad.
Katkeid Kadri Karro intervjuust Sandra Jõgevaga:
Kuidas sa Veronikaga tuttavaks said?
Ma tunnen teda aastast 2007. Ta oli noor, andekas, atraktiivne kunstitudeng, kes kuidagi otsapidi liikus ka Non Grata seltskonnas.
2007 tegi ta koos oma sõbranna ja klassiõe Liivi Tantaaliga näituse Pärnu aguligaleriis Ville Karel Ghetto Space. Näitus sai hästi palju tähelepanu, näiteks oli Ekspressis mõlemast noorest kunstnikust portreelugu.
(„Veronika leiab, et inimestele meeldib vägivald. „Mina küll ei näe, et seda nähes eriti pea ära pööratakse. Olen ise ka vägivaldne tüüp, võin inimesi lüüa.“ Peamiselt löövat ta küll ainult oma tüdrukuks kujundatavat poiss-sõpra. Aga ühes näitusevideos peksab ta Liivit lumisel aasal külmunud haugiga,“ kirjutab Veiko Märka Eesti Ekspressis märtsis 2007 – K. K.)
Veronika tegi heal tasemel realistlikke maale, mis tegelesid sootemaatikaga. Ta maalis iseennast näiteks türgi mehena ja tegi performance’i, kus kehastus türgi meheks. See oli kümme aastat tagasi.
Ma puutusin temaga aeg-ajalt kokku, me rääkisime juttu ja mingi hetk ma sain aru, et temaga on juhtunud mingisugused pöörded. Need lood, mis ta rääkis, olid äkki seotud mingite asotsiaalide ja eksvangidega joomisega kuskil Pärnu urgastes. Tekkis selline loomulik reaktsioon, et mida teeb temasugune tüdruk sellistes kohtades.
Kuidas sa Veronika filmi-ideega nõusse said?
Nõusse saamine polnud üldse küsimus. Kogu see seltskond oli tol hetkel vaimustuses Kukumäe filmist „Kuku: Mina jään ellu“ ja nad tsiteerisid seda kõikvõimalikul viisil kõikvõimalikes kohtades. Mina isiklikult arvan, et kui keegi valitakse tõsielufilmi kangelaseks, eriti, kui see ei ole selline lühivorm nagu „Eesti lood“, vaid pikem projekt, mille puhul sa tegelikult ei tea, kuidas sellega läheb, kuidas rahastusega läheb, on ikkagi väga suur kompliment. See näitab, et pidasin neid väga erakordseteks inimesteks. Ja pean siiamaani.
Filmivõtted algasid 2013 kevadel pärast seda, kui Veronika oli oma uut elukaaslast eluohtlikult pussitanud ja saanud välja eeluurimisvanglast. Filmi tegemise mõttest olin ma talle rääkinud juba enne pussitamist. Ta tundus inimene, kes vääriks oma filmi.
Igor Ruus nõustus filmima juhul, kui ta saab valida filmi pealkirja – armastus ja kolm punkti. Ma olin selle tehinguga nõus.
Te tegite Veronikaga lepingu ja maksite talle ka tasu. Kas see ei tee temast hoopis näitlejat?
Ta ei ole kindlasti näitleja. See tasustamise teema on üldse selline teema, et... See on filosoofiline küsimus. Mina isiklikult arvan, et inimene, kes laseb enda elust filmi teha, riskib tegelikult päris paljuga ja ka avab ennast väga palju. Nii et mina arvan, et on loomulik, et see ei ole mingisugune tasuta nähtus. Lisaks lasi Veronika kasutada filmis oma loomingut, montaaži käigus jäi küll sellest väga vähe järele.
Ma arvan, et need tegelased võivad saavutada mingite kohalike staaride staatuse, kellele tehakse igas seltskonnas hea meelega välja. Ja tsiteeritakse nende endi lauseid sellest filmist. Ma ei imestaks selle üle.
Kui palju Veronika selle aja jooksul materjali kontrollis? Kas ta keelas kuskile tulla, tahtis filmitut näha vms?
Kui ta ei tahtnud, et me tuleme filmima, siis ta lihtsalt ei võtnud toru. Mõnikord võis seda olla ka kolm kuud. Aga tavaliselt ta võttis mingil hetkel ise jälle ühendust. Ideesid, mida filmida, pakkus ta küll välja, jah. Aga ma arvan, et dokfilmi puhul ongi peategelane päris palju kaaslooja, ta ju ikkagi hakkab ka kaasa mõtlema, tal tuleb pähe, mis asjad oleksid huvitavad. Ja mitmeid asju me ikkagi Igori väljendit kasutades „taasprovotseerisime“. Asjaolusid on natuke võimalik niimoodi seada, et inimesed satuvad samasugusesse olukorda ja käituvad ka samamoodi. Ja tunnevad sellest ise tegelikult lõbu, sest ma arvan, et sa saad teha dokumentaali, kus inimene avaneb, ainult inimesest, kes on oma olemuselt edev ja pigem ekstravert.
Veronika istub praegu vangis, sest rikkus katseajal reegleid, ja ei ole filmi lõplikku versiooni näinud. Millised teie suhted oleksid, kui ta väljas oleks?
Ma ei ole nendega eriti suhelnud pärast võtete lõppu. See oli mu elus üks äärmiselt emotsionaalne, väsitav, lõpuni kurnav periood. Mul on tunne, et selle jäetud jäljest toibumine kestis või kestab siiani. Nende omavahelised suhted on väga pingelised, kohati manipulatiivsed, kahtlemata kirglikud ja alkohol on selle juures oluline katalüsaator. Võib-olla joomine ongi keskendumine enda isikule ja enda emotsioonidele ühel kõige äärmuslikumal kujul. Alkoholism tõstab üles kõikvõimalikud paranoiad, kahtlused, depressiooni, kiivuse, tähelepanuvajaduse. Mõnes mõttes on see nagu inimene olemise teatud probleemide ülim kontsentraat.
/---/
Sulle filmitegijana on iseenesest hea, kui asjad kangelase elus kisuvad dramaatiliseks. Kuidas sa ennast inimlikult tundsid?
Ma nutsin hästi palju ja ma arvan, et ma olen selle võtteperioodi jooksul ka närvivapustuse saanud. Ma lootsin kõikvõimalikke positiivsemaid variante kui see, mis lõpuks sai...
Kui oled ikkagi inimestega väga lähedalt kokku puutunud... Nad elasid mitu korda minu juures, ja mul on väga väike korter.
Ma arvan, et ma olin võimeline seda filmi tegema ainult sellepärast, et mul puudub isiklik trauma seoses alkoholismiga. Mul ei ole vanematel alkoholiprobleemi. Mul ei ole enamiku elust olnud lähedasi inimesi, kellel oleks tõsine alkoholiprobleem. Ma mõnes mõttes avastasin uut maailma, avastasin, et alkohoolikutel on omamoodi subkultuur, joomaurkad üle Tallinna, isegi üle Eesti, mis võib-olla ei olegi alati klassikalised urkad, mõned olid täitsa korralikud majad. Need ei pruugi olla halvad korterid ja neil inimestel võivad olla isegi vanemad, kes neid igati toetavad, kuigi nad on alkohoolikud.
/---/
Kas sa ostsid oma tegelastele aeg-ajalt juua ka?
Jah, nad pressisid seda minult korduvalt välja. Ma tegelikult ei kujuta ette mingit koostööd sõltlasega, kes niimoodi ei käituks. Nii et selle koostöö hulka kahjuks paratamatult kuulub ka sõltuvuse rahastamine.
See on selline asi, mida ma ei kavatsegi varjata. Kui peategelased ei oleks saanud alkoholi meie käest, oleksid nad saanud seda mujalt. Võib-olla oleksid nad joonud salaviina või hoopis „kuku-rukut“ ehk suuloputusvedelikku.
Aga me maksime Veronikal kinni ka Wismarit. Ja mitte ainult meie, vaid ka tema lähedased, perekond, sõbrad, korduvalt.
Ta sai isegi juuksepikendused, kui ta tahtis. Fertilitases käimise maksime kinni, sest ta oli rasedana tsüklis ning ta ei olnud ise võimeline oma tavapärastele ämmaemanda visiitidele minema, aga tal oli vaja kohtus tõestada, et ta on rase.
Ma kokkuvõttes arvan, et tõsielufilmi ülesanne on ikkagi elu jälgida ja esitada sellest kontsentraat. Teise inimese muutmine on üldjuhul võimatu, sõltuvusest ei vabaneta ka kõige lähedasemate inimeste anumise peale, naiivne on loota seda parandavat mõju mingist kõrvalisest isikust.
Kuidas Veronika vanemad suhtusid sellesse, et sa nende tütrest filmi teed?
Nii palju kui ma aru sain, polnud neil selle vastu mitte midagi. Muidu nad ei oleks filmis osalenud (Filmis on osa nii Veronika emal, isal kui vanaemal. – K. K.). Veronika ema isegi finantseeris ühe võtte bensiiniraha.
/---/
Intervjuu terviktekst:
Joovad, ropendavad, kakerdavad, kaklevad, sõimavad, nutavad ja ...
Karro, K. (2017). Joovad, ropendavad, kakerdavad, kaklevad, sõimavad, nutavad ja armastavad. Eesti Ekspress: Areen, 18. jaan, lk 37-39.
Jaan Tootsen: „Kuna ma tahan soovitada inimestele minna kinno seda filmi vaatama, siis ütlen igaks juhuks kohe ära, et filmi treiler on väga halb. Sellest ei maksa ennast eksitada lasta. Ma ei tea, kes võiks olla sellise hauataguse krimireporteri häälega sisse loetud treileri sihtgrupp – ilmselt need, kes vaatavad telekast krimisaateid. Film ise on hoopis teine tubakas. Siin on kunstilist mõõdet ja üldistavat jõudu. Kui produtsendil on aega ja võimalust pühenduda levitamisele, siis võib soodsate asjaolude puhul loota, et selliste karakteritega üldinimlik lugu võiks väga hästi lõigata loorbereid festivalidel üle maailma. /---/
Filmi karakterid on maailmaklass. Peategelane Veronika, kes on ikka kohati üle võlli pöörane, ütleb enda kohta pärast kohtuprotsesse pisut kohmetult naeratades: „Ma ei ole selline vanglatüüp … “ Kui palju on selles eneseirooniat? Pigem täiesti siiralt mõeldud ja öeldud. Kaaslane Fred on ka siiras eesti poiss, omamoodi hoolitsev ja tähelepanelik. Samuti teine kamraad, tundeline gei Raivo, kellega Veronika jagab meikimise ajal peeglilauda. Raivo on ka see, keda Veronika usaldab kaasa võtta oma esimese lapse ja vanaema koju, samal ajal kui Fred pikutab autos. Kui dramaturg kirjutaks sellised tegelased mängufilmi stsenaariumisse, siis ei pruugita ka suurema otsimise peale nii häid osatäitjaid leida. Režissöör Jõgeva on sedavõrd kange kolmiku ühe ropsuga kübarast välja tõmmanud. Ja kolmiku, kes on juba pikema aja jooksul jõudnud väga orgaaniliselt kokku mängida. Selliseid kooslusi ja valikuid pakubki kõige suurem stsenarist – Elu.
Minuga on tihti nõnda, et kui filmi algus on hea, siis järgneb armumine esimesest silmapilgust ja hiljem on palju lihtsam andestada mõned pisemad vead. Nõnda ka „Armastuse…“ puhul: algus läheb kohe käima, filmitegijad on peategelaste suhted esimestest sekunditest alates lahti mänginud, hiljem on juba aega süveneda detailidesse. Hea kaameratöö aitab märkamatult juhtida vaataja tähelepanu. Väga hinnatav on koostöö operaatoriga, kes on ka kaasstsenarist ja tunneb n-ö lennult samu sündmusi. Operaator Igor Ruus oskab pildis edasi anda tegelaste suhteid, sündmuste keerises märkab ta ka seda, mis toimub tagaplaanil. Klassika: kui esiplaanil kaks suudlevad, siis ka kolmas tegelane, armukolmnurga valulik tipp, joonistub kompositsioonis selgelt välja. Mängufilmis saab misanstseeni korraldada, elus peab sellise hetke tabamiseks olema õnne, nõtket taipamist ja kiiret reageerimist. Üsna ootamatult saab filmis hoolimata tõsisest teemast ka üsna palju nalja. Monteerija Tambet Tasuja on meister omaette, pildirida on väga hoogne ja ladus algusest lõpuni. Film sünnib ju ikkagi montaažilaual – kes nii ütles?“ /---/
Arvustuse terviktekst:
http://sirp.ee/s1-artiklid/film/armastus-kange-kolmiku-vastu/
Tootsen, J. (2017). Armastus kange kolmiku vastu. Sirp, 10. veebr, lk 17.
Andres Maimik: „Filmi peategelane on kadestamisväärselt värvikas. Kogu oma provokatiivsuse ja roppsuuröökurluse juures on ta ootamatult artikuleeritud, eneseanalüüsivõimeline, mänguline ning kohati isegi kaunis. Oleks Veronika grammikese asotsiaalsem või ilma loomingulise väljundita, oleks ta tekitanud ainult tülgastust. Aga Sandra ja Igor on osanud publiku emotsionaalselt kaasa elama panna tõelistele antikangelastele. Ruus on kogenud kaamerasepana säilitanud külma närvi ja terava fookuse isegi olukordades, kus rusikahoobid on vaid millimeetri kaugusel. Filmile tuli kindlasti kasuks, et üksinduseperioodil liikus võttegrupp kaasas hoopis Frediga, kelle deliirse jorina alt koorusid välja hoopis empaatilisemad toonid. Väga tore tegelane on ka Veronika transseksuaalsete kalduvustega sõber, kes on peategelasele omamoodi stabiliseerivaks päästerõngaks. Monteerija Tambet Tasuja on oma tohutu mängufilmide päästmise kogemuse seekord dokumentaalfilmi teenistusse usaldanud, nii et lugu on ladus, struktureeritud ning omamoodi katartilinegi.“ /---/
Arvustuse terviktekst:
Armastuse tumedamad varjundid - Eesti Ekspress - Delfi
Maimik, A. (2017). Armastuse tumedamad varjundid [dokumentaalfilmidest "Armastus..." ja "Appi, ma vajan armastust"]. Eesti Ekspress: Areen, 15. veebr, lk 48-49.
Rein Tootmaa: „Lõpetuseks veel filmi n-ö tehnilisest teostusest. Sellest pole küll palju rääkida, sest see film on tipp-topp tehtud. Ei oska kohe kuskilt kinni hakata, kui tahakski norida. Sellele on vihjanud ka teised filmi arvustajad enne mind. Siiski üks mõte ei anna mulle rahu: monteerija Tambet Tasuja töö. Film sündivat montaažilaual, on keegi neist enne-mind-arvustajatest kirjutanud. See on heal tasemel, aga siiski ei usu, et ta selle filmi ilma lavastaja Sandra Jõgeva juuresolekuta tegi. Sest nagu filmis on tunda Jõgeva kõva kätt dokumentaalsuse kunstitaotluslikul organiseerimisel, nii on tunda sama montaažiski. Montaaži puhul võib ehk ära märkida kaadreid selgitavate tekstidega Fredi ja Veronika kohta, mis on vaataja jaoks vajalikud (kuigi see pole küll midagi uut dokfilminduses), fotosid peategelaste lapsepõlvest ja minevikust (kah dokfilmile omane nähtus). Selle filmi eripäraks montaažis on aga alguskaadri (mees ja naine, Fred ja Veronika voodil istumas) oskuslik kordamine erinevates variatsioonides. Kui filmi alguses on Fred veel riides, siis järgmiste istumiste ajal palja ülakehaga: jah, filmi alguses me ei teadnud temast midagi, ta oli kaetud, hiljem juba n-ö paljastatud. Viimasel voodisistumisel ütleb Fred: „Temaga koos elada! See oleks nii armas. [Aga] mul ei ole nii palju elusid. See inimene lööks mind lihtsalt surnuks.” — Veronika: „Jookse ära mu eest siis!” Fred ei jookse, ta armastab Veronikat.“ /---/
Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/archives/1601
Tootmaa, R. (2017). Kõverad naelad. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 110-116.
2024. aastal vastab Sandra Jõgeva Janar Alale antud intervjuus muu hulgas ka küsimusele „Mis su „Armastuse“ tegelastest saanud on?“. – „Fred elab Kanaari saartel tänaval, ta on vist ka ainus, kelle kohta ma võin avalikult öelda, mida ta teeb. See on ka kõige värvikam.“
Ala, J. (2024). Sandra Jõgeva sai uut filmi tehes teada saladusi, mis tuleb tal hauda kaasa viia [intervjuu Sandra Jõgevaga tema uue filmi „Kunst ja külm sõda“ saamisloost]. Postimees, 15. mai, lk 16–17.
Vaata lisainfot selle filmi kohta