Naine ja liustik (2016)

Filmi algustiitrid

Kasahstan. Tjan Šani mäestik. Glatsioloogiajaam.

Tuyuk-Su liustik. 3500 m.

Filmi lõputiitrid

Leedu glatsioloog Aušra Revutaite läks 1982. aastal Kasahstani Tjan Šani mägedesse.

32 aastat hiljem andis Kasahhi Vabariigi Geograafiainstituut Tjan Šani liustikule nr 97 tema nime.

Autor oma filmist

Katke intervjuust Audrius Stonysega:

Sinu praegu töös dokumentaalfilmi „Naine ja liustik“ tegevus toimub Kasahstanis, kuid filmil on side nii Leedu kui Eestiga. Kuidas see film sündis?

Üks minu Kasahstanis elav leedu sõber rääkis mulle, kuidas ta matkas kord Tian Shani mäestikus ühe liustiku poole. Teel sinna nägi ta umbes 3500 meetri kõrgusel maja, kus elas naine, kes rääkis vene keelt imeliku, ent tuttava aktsendiga. Tegu oli leedu naisega, kes on elanud seal 30 aastat üksi koos oma kassi ja koeraga. Ta on glatsioloog, uurib liustikke, kliima soojenemist ja jää sulamist. Selle paiga peaaegu täielik kättesaamatus tekitas mus kohe mõtte sinna minna ja kohtuda selle naisega. Viis või seitse aastat hiljem tunduski, et õige aeg on käes.

Pildi võttis üles leedu operaator Audrius Kemėžys, aga filmile loob muusika Robert Jürjendal ja monteerija on Mirjam Jegorov, kes oli meeldiv leid. Ta on väga andekas, väga tundlik ja samal ajal professionaalne. Tema loominguline panus on selle filmi juures väga suur.

Minu meelest on see film igavikust ja ajalikkusest ning valikutest, mida tehakse, kui ollakse sellest duaalsusest teravalt teadlikud. Karakteri arengut siin ei ole. Film on üles ehitatud naise ja liustiku kujundlikule sümbolsuhtele. Räägi sellest naisest natuke lähemalt.

Ükskord ütles ta mulle: „Ma olen jää ja kivi.“ Ja nii see oligi. On vaja palju sisemist jõudu, et sealsetes väga rasketes tingimustes ellu jääda. Seal võib olla miinus 40 kraadi külma, tormid, rajud ja äike. See paik on väga lähedal surmatsoonile, kus ei jää miski ellu. Tema loomusest oli saanud osa sellest karmist keskkonnast, kus ta elas. Nii on ka liustikuga: sellele ei saa minna väga lähedale ega seda puudutada. Tehniliselt saaks küll, aga mida lähemale lähed, seda hullemad on tingimused. Isegi pinnas on külm ja terav nagu nugade väli. Jalgealune on libe, puhas jää, ja ei kao teadmine, et kukkudes lõikad ennast täiesti katki. Selle naisega on sama lugu: kui liiga lähedale lähed, saad haiget. Ta ei lase sind liiga lähedale.

Intervjuu terviktekst:
Üksinduse maastikud ja loomade tõde — Sirp
Kiibus, K. (2016). Üksinduse maastikud ja loomade tõde. Sirp, 1 juuli, lk 12.

Telesaade:

Intervjuu filmi monteerija Mirjam Jegoroviga ja ETV2-e programmijuhi Marje Jurtšenkoga IDFA dokumentaalfilmide festivalile valitud Eesti filmidest "Naine ja liustik" ja "Tule tagasi vabana". ETV, OP, 15. nov 2016.

http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/op/saated/f03d8bb6-af9f-45dd-a341-4dee330ba043/op