Gerassimovi naised (2017)

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: „Filmilooke Narva Gerassimovi pargis aega surnuks löövatest vanadest vene naistest, kelle elu sisu tundub olevat selles, et nad pole eluga rahul. Laias laastus ongi kõik, mis pinnale jäi. Tundub, et film on üles võetud paari(teise?) kohalkäimisega — au ja kiitus, et vähemalt eri aastaaegadel —, igatahes on jäädud nii delikaatsele distantsile, et naistest filmis me suurt sotti ei saagi. Mis on nende pikem lugu ja taust?

Pildipool on ilus. On keni diagonaalse lahendusega kaadrikompasid, aga sest jääb väheks. On püütud loole lisa leida vene kiriku jumalateenistustest, kus püha isa ümber on parves vaid naised, kelle mehed on paraku kõik surnud. Kes juba maailmasõjas, kes ilmselt pudelis. Näidatakse korduvalt piirirajatisi, aga miks? Seletust ei pakuta. Hakkasin hoobilt mõtlema, et püha isa kirikus ongi ehk Gerassimov ja need on tema naised? Ja ootasin kogu filmi jooksul vastust, kes võiks olla Gerassimov, kelle naised kiruvad Euroopa Liitu ja Eestit ja igatsevad taga nõukaliitu; ütlevad, et milleks on üldse poode vaja, ajavad segi rubla ja euro ja panevad möödaminnes ja põlglikult kotti linnutoiduks toodud best before ’i ületanud saia.

Kes Gerassimov võiks olla, saab aimu lõputiitritest, kus viidatakse, et üksildased ja valdavalt kibestunud vanaprouad tegid aega parajaks Narva Gerassimovi pargis. Kas Gerassimov oli ehk kosmonaut, käib mul peast läbi. Otsin netist. Hm, tõesti, kosmonaut Gerassimov oli olemas, aga filmi pealkiri on vist ikka pärit Narva Kreenholmis töötanud revolutsionäär Vassili Gerassimovilt, kelle auks on Narvas antud nimi ka tänavale. Jah, kahju, et naistelt ei küsita filmis, kes on Gerassimov. Kas nad ikka teavad, kelle naisteks filmijad neid teevad.

Dokfilmi panevad alati elama detailid. Detaile on otsitud ja leitud, iseasi, kui kõnekaid. Teise ilmasõja aegne proua nimega Berlin räägib meile südamesse minevalt, et olgu, mis on, aga sõda pole vaja (jah, andke proua sõnum edasi naaberriigi juhtkonnale). Samal ajal kostab dramaatiline jutt, kuidas Brjanski kandis rippus sakslaste pealetungi ajal metsas iga puu otsas laip. Sovetlikul tänavapeol lauldakse „Katjušat”. Isa Sergi pühitseb ja õnnistab üleni valgesse riietunud vanaprouat. Ihaletakse nõukaaegseid sanatooriumipäevi Radonis, Tskaltubos, Pärnus. Nostalgia lokkab. Kardetakse Eestisse saabuvaid ameerika sõdureid, kes söövad ära leivatüki ja arvatavasti võtavad vanaprouadel varsti käest ka korteri! Taolisele materdamisele sekundeerib aga tasakaalu otsiv poetessist vanadaam, luulendades vanaduse võlusid — skleroos lubab üht ja sama raamatut uuesti ja uuesti lugeda nagu uut, ja valud annavad märku, et sa oled veel elus. (Uhke luule!)

Liis Lepik on teinud hea operaatoritöö, lavastaja Birgit Rosenberg on igati ontlik, ometi ei ole filmi leitud suurt lugu ja detailirosina peotäiest hoolimata jääb dokk olupiltide jadaks. See pole etteheide. Taolist „näidake elu”-stiilis asja on vaja, iga dokfilm ei pea rebestama hinge ja tungima elu sügavustesse. Valusaid dokke on nii palju, et lihtsam film võib mõjuda kergendusena ja turvaliselt. Ometi, kui leitakse üles julgus lihtne olla, siis peaks välja puhastuma lihtsuse tähendusrikkus. Olgu, hakkasin vist taas otsima teiste filmist oma kujutluslikku filmi, mida keegi polnudki sinna soovinud panna.“

Sauter, P. (2017). Vahvad ja veidrad eesti naised ... hästi ja mitte nii hästi töötavates dokfilmides. Lisaks vanglalugu [„Eesti lood“: „Perpetuum mobile ja piiritud hinged“, „Burleskitarid“, “Gerassimovi naised“, „Põrgu Indias“, „Zoopark“, „Elu kombinaadi keldris“]. Teater. Muusika. Kino, nr 7–8, lk 106–117.

Filmi asukoht ETV kodulehel: