Suguvõsa (2016)

Autor oma filmist

Katke intervjuust Vitali Manskiga

Vitali Manski, te olete oma sugulasi filminud üle kogu Ukraina, aga ise elate hoopis Moskvas. Filmi lõpus te küll tunnistate, et olete nüüdseks sealt lahkunud.

Jah, ma elan praegu Riias. Tegemist oli praktilise lahendusega, kuna Läti elamisloa saamine ei nõudnud peale investeeringute mingit erilist lisategevust ja seda ma siis kasutasingi ära.

Ma eeldasin üldiselt, et ei lahku mitte kunagi Venemaalt. Usalduslikel jutuajamistel sõpradega arvati alati, et mina olen viimane, kelle järel võib tule kinni keerata. Ma ise uskusin samuti nii. Ma ei osanud tõesti mitte kuidagi eeldada, et algab sõda. Mitte kuidagi. Aga sellel faktil oli mulle suur emotsionaalne mõju.

Täpsustan: ma elan kaasa ühiskondlikele muutustele, olen neile avatud, ning mingil hetkel tundsin, et see tuli seal põletab mu maatasa. Sõitsin ära lihtsalt enesekaitseks. Ei, keegi ei jälitanud mind, ma ei taha luua endast kannataja kuvandit. Ma lihtsalt tundsin, et ei saa Venemaal enam hingata.
/---/

Kui juba reageeringutest räägime, siis kas teie sugulased – filmi peategelased – on filmi näinud?

Suurem osa on ja kuigi nad ei olnud eriti õnnelikud, et sõitsin neid filmima – mitte keegi neist ei mõelnud kunagi, et neist saavad mõne minu filmi kangelased, seda enam Ukraina sündmuste valguses –, olid nad „Suguvõsa“ näinuna nõus, et see on tähtis film.

Kas nad pole vahepeal oma veendumusi muutnud?

Isegi filmi tehes, st sündmuste arengus, muutus suhtumine ja muutub praegugi, aga pean ütlema, et pigem kinnistuvad kõik arusaamad nüüd veel rohkem ja suguvõsa omavahelised lahkhelid on ainult suurenenud. See tähendab, et mingit tagasipöördumist sõjaeelsesse maailma ei saa tulla. Ja ma muide ei arva, et peakski tulema.

Säärases olukorras lähisugulastest filmi teha võib olla üsna keeruline.

Jah. Ütleme nii, et nende sugulaste kohta, kellega suhtlesin niigi tihedalt, ei saanud ma midagi uut teada. Aga näiteks kui filmisin küllaltki lähedast sugulast, kes elab Sevastoopolis ja kellega ma polnud ammu kohtunud, kogesin lõhet. Olin just saabunud ning tema naine, kes vilksatab filmis korra ja töötab sealses vene lehes, tahtis alguses minuga väga intervjuud teha. Möödus kaks päeva ja tundsin, et huvi on kadunud. Nägin, et nad elavadki juba Venemaal. Muudatused on olnud esmapilgul vähemärgatavad, aga kindlad. Kuid neid reaktsioone ongi huvitav jälgida.

No ja muidugi ei suuda ma unustada hetke, kui avastasin ennast suurepärasest Donetski rahvavabariigist.

See tähendab…

…ennekõike seda, et oled 21. sajandil sattunud äkitselt saja aasta tagusesse aega. Oled sõjaväljal, aegades, kus komandörid vallutavad territooriume või pigem isegi lihtsalt mingeid maatükke ja tunnevad ennast siis neil jumalana. Sõitsime seal pidevalt bussiga kahe koha vahel ringi ja kaassõitjad rääkisid lugusid, kuidas öösel toimusid kontrollpunktide – suurepärased Donetski rahvavabariigi sünnitised – vahel lahingud. See tähendab, et separatistid sõdisid omavahel territooriumi laiendamiseks.

Kogu see kontrollpunktindus kõlab sõjaväelaslikult, et mitte öelda romantiliselt, aga tegelikult tegutsevad seal ehtsad röövelööbikud, kes koguvad möödasõitvatelt inimestelt andamit, ja nende bandede ainus eesmärk on oma mõjuala laiendada. Ning istud siis seal bussis ja taipad neid sisenemas nähes, et võid oma habemega lihtsalt mitte meeldida ja…
/---/

Eesti on filmi üks kaastootjatest.

Oleme Marianna Kaadiga kolleegid, ta on osalenud ArtDocFestil, tunneme teineteist juba ammu. Kui oli selge, et Venemaal ma filmi tegemiseks enam raha ei saa, hakkasin seda mujalt otsima ning Marianna oli esimene, kes ütles, et osaleb projektis. Kui olla täpsem, siis oli Eesti Filmi Instituut esimene, kes de jure „Suguvõsa“ tootmist toetas.

Küsiksin veel lõpuks: millest teie enda arvates „Suguvõsa“ räägib?

Film räägib vundamendist, sõja alustest. Millest film räägib, on tegelikult säärane telelik küsimus. Mina küsiksin pigem, mille jaoks on film tehtud. See on tehtud selleks, et me teaksime-tunneksime, mis meie kõrval toimub. Et teaksime, millises maailmas me elame, millised on meile selle ohud ja võimalused vältida globaalseid konflikte.
/---/

Intervjuu terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/3930271/venemaal-ei-saanud-enam-hingata
Davidjants, K. (2016). "Venemaal ei saanud enam hingata." Postimees, 1. dets, lk 22.

Filmist meedias

Kristiina Davidjants: „Sugulasi valida ei saa, kodumaad aga küll. Umbes taoline mõte jääb õhku hõljuma, olles ära vaadanud Vitali Manski dokumentaalfilmi „Suguvõsa“.

Lvivist pärit režissöör portreteerib Ukraina aladel elavaid sugulasi, kellest pea keegi ei osanud veel mõni aeg tagasi ettegi kujutada, et Krimm eraldatakse Ukrainast, et puhkeb sõda. Tavalised inimesed on elanud oma rahulikku elu, sõjajutt on neist enamiku jaoks tähendanud vaid lapsepõlvest pärit retoorikat. Isegi konflikti alguses püsib õhus arvamus, et mõne kuu pärast on see jant läbi. Paraku jääb seda filmi vaadates üle vaid nentida, kui õrn on see rahuillusioon, milles suurem osas inimkonnast elab.

Manski on mitmekordselt pärjatud, suurte kogemustega autor ning pole siis ime, et see, mis mõne teise käes võinuks välja kukkuda koduvideona, on siin üldistusjõuline portree ajaloo hammasrataste vahele jääma kippuvatest inimestest.

Operaator Aleksandra Ivanova pilt on kõnekas ja ilus ilma ilutsemata. Manski kaadritagune tekst on kantud vene dokumentaalfilmi parimate traditsioonide vaimust, andes verbaalselt edasi autoripositsiooni seal, kus see visuaalselt võimatu on.

See on film, milles näidatud sündmused võivad halbade asjaolude kokkulangemisel juhtuda igal maal. Kunagi ei tea, kes millise arusaamaga sind järgmisel päeval üllatada võib või millise poole valib.“

Davidjants, K. (2016). Sugulasi enesele valida ei saa. Postimees, 1. dets, lk 22.

Carmen Grey: „Vitali Manskile ei sümpatiseeri propaganda, mis õigustab end jõuga kehtestavaid riike. Ukrainas sündinud dokumentalist on ennast aja jooksul tõestanud ka tõelise asjatundjana sellise propaganda paljastamisel ja laiali lammutamisel. Nende meetoditega võib kaasneda risk heaolule, kui mitte elule. Näiteks läks ta Põhja-Koreasse valitsuse heakskiidul lubadusega võtta üles üks päev „ideaalse“ perekonna elus, aga pettis filmimise käigus ära oma määratud järelevaatajad, lisades filmi lõppversiooni salaja maalt välja smugeldatud materjali sellest, kuidas fabritseeriti, lavastati ja harjutati loomulikke stseene. Tulemuseks oli eelmise aasta film „Päikese all“,¹ kus tiritakse päevavalguse kätte valitsuse viis kasutada filmikunsti tööriistana tugevdamaks võltsmüüti heroilisest elust kurikuulsas suletud erakriigis. See oli virtuooslik meeldetuletus, miks on parimad poliitilised filmitegijad nii austatud ja kardetud: mänguga ohu piiril pannakse toime kõige jultunum protestiakt ja läbistatakse tõega valede loor. Vältimatult kaasnes sellega poliitiline vihahoog. Manski kodumaa Venemaa tühistas oma rahalise toetuse filmile, pidades sellist teguviisi Põhja-Korea reetmiseks, millega rikutakse diplomaatilisi suhteid. Alati end patsifistiks pidanud Manski (nooruses keeldus ta Nõukogude sõjaväest ja osalemisest Afganistani sõjas) avalik hukkamõist Venemaa sõjategevusele Ukrainas on ta jäistele suhetele Kremliga mõjunud kõike muud kui turgutavalt.“ /---/                                 

Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/need-tuutud-pooltoonid/
Grey, C. (2016). Need tüütud pooltoonid. Sirp, 9. dets, lk 10-11.