Avaleht » Filmiliigid

Täismaja (2016)

Animafilm Kestus: 17:00

Huviinfo

Režissöör Kristjan Holm oma filmist

Hooandja 2014:

„Kuus aastat tagasi, 2008. aastal sai ootamatult valmis minu esimene joonisfilm Väike maja. Jantlik lugu mehest, kes ei suuda millegipärast uinuda, ning keerab sellega kokku suure segaduse. Veel ootamatum oli asja juures see, et filmi hakati vabatahtlikult näitama erinevatel filmifestivalidel.

Asjad arenesid edasi loomulikult ebaloomulikke radu pidi, ning 2011. aastal ilmus valitud kinodesse uus film nimega “Suur maja”. Seekord lugu tervest majatäiest inimestest, kes ei suuda mingil arusaamatul põhjusel sugugi uinuda. Peale internetis filmi avalikustamist tundis ennast häirituna ka Vimeo personal ja reageeris viivitamatult.

Kõiki eelmisi filme ja muid vahepeal tehtud vigureid on võimalik pikemalt vaadata Karabana kodulehelt http://www.karabana.com/

Hetkel on tekkinud huvitav olukord, kus koos minu filmide kõige õelama kriitiku Peeter Luigega on kirjutatud valmis majade-triloogia viimase osa stsenaarium, pealkirjaga Täismaja”. Lugu räägib kohusetundlikust postiljonist, kes peale tööülessannete eeskujulikku täitmist kohtub oma tulevase abikaasaga. Filmi pikkuseks on planeeritud orienteeruvalt 12 minutit, mis statistiliselt tähendab ligi kümmet tuhandet käsitsi joonistatud kaadrit ja ligi pooleteiseaastast armutut sodimist, ajastamist, skänneerimist, digitaalset töötlemist ning monteerimist. Pärast musta töö tegemist sekkuvad paariks kuuks sündmustesse tippklassi spetsialistid: helilooja Kaspar Jancis ja helirežissöör Horret Kuus, ning ongi film põhimõtteliselt valmis.“ /---/
Joonisfilm "Täismaja" / Hooandja, http://www.hooandja.ee/projekt/joonisfilm-taismaja (25.08.2014).

Katkeid intervjuust enne esilinastust 2016:

„Väike maja”(2008), „Suur maja”(2011) ja „Täis maja”(2016) - kui terviklikud nad triloogiana on?
Esimene ja teine film olid suhteliselt juhuslikult seotud, järjekord ja seos majadega olid puhtjuhuslikud. Kolmas on juba natuke taotluslikum – ega kaks kolmandata ei jää. Aga vaatajal ei ole vaja nende eelnevatega kursis olla, need on kõik iseseisvad filmid.

Nii et esimest maja-filmi tehes ei olnud plaan triloogiat luua?
Ei, jumal-jumal, siis ma ei teadnud üldse, mis see filmitegemine on, või mis toimub maailmas.

Vaatajana tekkis selline küsimus – miks kõik need inimesed sinna majja sisse tahavad pääseda?
Oi, aga see on küll sotsiaalne küsimus nüüd! Inimesed ju ikka, sageli endale aru andmata, püüdlevad millegi poole. Ükskõik, kas see on siis materiaalne või vaimne, selline kollektiivne tung on meis. Tõenäoliselt on mul ka mingid kinnisideed, mille poole, hambad ristis, või ka meeldiva meloodia saatel kulgeda.
/---/
Aga teostus – kas see läks ootuspäraselt? Või läks midagi ka paremini või halvemini, kui oodatud?
Tavaliselt tootmisprotsessis on väga hea, kui storyboard´is on juba selge, millised saavad olema taustad ja stilistika. Aga selle filmi tootmine venis üsna pikalt. /---/
See oli ka Joonisfilmi esimene film, mis teostati üleni elektrooniliselt, nii et eks seal seda graafilisust läks kaduma. See on puhas digitaalne joon, mis seal filmis näha on... aga grafiidi heli on ju selline, omalaadne.

Kas see oli ka sinu enda jaoks esimene digitaalne film?
Ei, ma ei ole seda veel käppa saanud. Ma oma kunstniku osa tegin ikka valguslaua ja grafiidiga. Aga elektrooniline maailm lihtsustab kuidagi joone ära.

Esimesed filmid tegid sa iseseisvalt ja selle filmi stuudio juures, kas see stuudiosüsteemiga kohanemine annab ka tunda kuidagi?
See on teine film [stuudio juures]. Ma arvan, et on hea teha üks film üksi ja üks film stuudioga. Tegelikult kumbki ei ole ideaalne. Aga üksi tehes tekib mingi sotsiaalne puudujääk. Ja heli olen ma alati koostöös teinud, Horret Kuusiga. Kui siin rääkida pildi ja heli suhtest, siis heli on kuskil 80% filmist. Pildi sa võid teha väga lihtsalt või väga keeruliselt, aga no heli – heli ei anna andeks. Heliga saab nii palju seda, mida sa tahtsid öelda, muuta. Selles suhtes on Horret ikka supertegija.

Aga veel filmi stilistika osas – mis värk selle tualettpaberiga on? Kust see tuli?
Mina ei taha seda üldse fetišeerida kuidagi. Aga see oli jälle nende uitmõtetega seoses. Film oli juba tootmises, oli vaja neid jooni elama panna, aga mis seal joonte sees või ümber toimub, oli kõik veel väga lahtine. No ei olnud mingit selget nägemust veel. Ja siis Slovakkias ühel festivalil olles, potil istudes, sattus minu kätte üks huvitav faktuur. Ja sellega seoses, ma pean tunnistama, et ma ei ole kunagi midagi varastanud, aga sel hetkel ma varastasin sealt seina äärest ühe vetsupaberi rulli. /---/

Need paljad inimesed seal filmis on väga nunnud. Kuidas see otsus tuli – kas lihtsalt selleks, et peategelasi kuidagi eristada?
Ma alguses toppisin nad küll riidesse, kurgust saadik, aga see riiete valik on minu puhul alati olnud problemaatiline. Hea on lahendada mingeid selliseid tülpinud kontorirotte – sa tead, millised nad on, ja üldiselt sisu ja vorm vastab nende omadustele. Aga kui sul on nii öelda positiivne kangelane, siis no katsu teda riidesse panna kuidagi nii, et ta ka välja mängiks selle kostüümi!

Paarkümmend stseeni olid juba animeeritud, riietatud inimestega. Ja siis ma näitasin üht pilti, kus nad veel paljad olid, Priidule, ja Pärn küsis, et kas filmis on ka ilma riieteta inimesed? Ja mina muidugi lõin endale rusikaga otsa ette, et no nii, on seljatatud jälle üks probleem!

Ja mis puutub postiljonidesse, siis mul on hästi isiklik suhe nendega. Ma olen fanaatiline rämpsust postisaadetiste tegija. Ja mulle meeldib mõelda nende postiljonide peale, kes veavad tänapäeval mõttetut saasta laiali – vahest ka mõned arved – nende inimeste käest käivad läbi sellised kummalised veidrate sõnumitega saadetised. Ma mõtlen sageli, et kas nad tajuvad seda, et nende olemasolu ei ole unustatud?

Postiljon on ju ühiskonnas suhteliselt kadunud inimene juba. Kas keegi märkaks postiljoni, kui ta oleks näiteks alasti? No tõenäoliselt märkaks, aga siis see tema postiljoni olemus unustatakse sootuks, siis on ta lihtsalt üks paljas inimene. Ja seda on huvitav jälgida, kas keegi publikust märkab seda probleemipüstitust, et inimesed isegi ei pane tähele, kas postiljon on riides või alasti.
/---/
Kui sa paneksid oma filmile 3 hashtag´i, siis millised need 3 märksõna võiksid olla?
#tühjus #progress ... ja võibolla selle vetsupaberi intsidendiga seoses ka #interpol.
Intervjuu täisversioon:
http://poff.postimees.ee/3910571/kristjan-holm-au-kuulsus-postiljonidele
Kristjan Holm: "Au & kuulsus postiljonidele!", Postimees: PÖFF, 15.11.2016
.

Filmist meedias

Aurelia Aasa: „Kristjan Holmi „Täismaja“ on kolmas film majade („Väike maja“, 2008; „Suur maja“, 2011) seerias. Seekord on fookuses postiljoni argipäev. Alasti postiljonihärra vurab rattaga ringi ja kannab truult kirju kohale. Film mõjub humoorika järelehüüdena postiljoniametile. Üksikud kirjakandjad küll veel sahmerdavad, kuid enamasti teeb töö ära meiliboks. Ehk ongi postiljon filmis just seetõttu alasti. Et oma olemasolule suuremat tähelepanu tõmmata? Kuigi eks ta või olla ka lihtsalt nudist.

Postiljoni kõrval raamistavad filmi uksetagused maailmad. Iga korter, kuhu ümbrikusse mässitud kiri potsatab, on koduks omanäolistele tegelastele – olgu need siis gangsterid või lumememmed. Sõbralikule karakterite paraadile lisab stilistilist lihvi joonisfilmi taustatekstuuriks valitud tualettpaber. Ühelt poolt võib WC-paberit vaadata täpilise lõuendina. Teiselt poolt lisab tualettpaberi domestiline kasutustähendus joonisfilmile värskendavalt mõjuva veidruse mõõtme.“

Artikli täisversioon:
http://kultuur.postimees.ee/3916015/uus-eesti-anima-alasti-postiljonid-fat-burner-ja-eksistentsiaalne-kriis

Aasa, A. (2016). Vampiirid ja mineviku pained [uued Eesti animafilmid festivalil Animated Dreams: Kristjan Holmi „Täismaja“, Rao Heidmetsa „Elu enne elu“, Martinus Daane Klemeti „Fatcula“, Ülo Pikkovi „Tühi ruum“, Juan Pablo Libossarti „Amalimbo“]. Postimees, 22. nov, lk 19.

Eva Liisa Sepp: „Kristjan Holmi "Täismaja" toob meid tagasi noortele animategijatele, eelkõige tudengitele, tehtud etteheidete juurde priitpärnaliku käsituse ja stiili eest. Holm on oma kuue lühifilmiga hea näide sellest, kuidas luua oma käekiri. Kohati võib "Täismajast" leida tuttavat kordamistaktikat ja teistele animarežissööridele omaseid väikesi kiireid nalju, aga filmi puhul on näha, et tegijatel on olnud lõbus. Juba ainuüksi see on pool võitu valdkonnas, kus kõik kaklevad rahajagamise pärast.“

Artikli täisversioon:
Eva Liisa Sepp: mis toimub eesti animatsioonis? | Kultuur | ERR
Sepp, E. L. (2016). Mis toimub eesti animatsioonis? [PÖFFi alafestival Animated Dreams: Priit Tenderi "Linnugripp", Kristjan Holmi „Täismaja“, Rao Heidmetsa „Elu enne elu“, Ülo Pikkovi „Tühi ruum“, Juan Pablo Libossarti „Amalimbo“, Helen Undi "Siseilmadest väljas"]. Sirp, 25. nov, lk 24-25.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm