Seltsimees laps (2018)

Filmis kasutatud arhiivimaterjalid:

fotod Leelo Tungla erakogust, Tallinna Linnaarhiivist ja Eesti Ajaloomuuseumist;

J. V. Stalini 70. sünnipäevale pühendatud ülelinnaline pidulik koosolek "Estonia" kontserdisaalis. © 1949 Eesti Raadio;

J. V. Stalini surmauudis raadios Moskva 1953. aastal, esitaja J. Levitan.

Filmis kasutatud kunstiteosed:

maal "Olgu tervitatud eimene mai!", autorid Olev Soans, Asta Vender; © 1952 Eesti Kunstimuuseum;

luuletus ”Ballaad Laarist” (katkend), autor: Ilja Selvinski, tõlkija Paul Viiding.

Filmi saamisloost

Katkeid Tristan Priimäe intervjuust režissöör Moonika Siimetsa, operaator Rein Kotovi ja näitleja Tambet Tuisuga:

Kas „Seltsimees lapsele“ tehakse liiga, kui seda peetakse lastefilmiks?

Moonika Siimets: Arvan küll, sest ma tegin ikka täiskasvanute filmi, kus laps on peaosas. Mulle tuli natuke üllatusena selle nimetamine koguperefilmiks, aga eks see ole võib-olla turunduse seisukohalt vajalik. Ma sain alguses lausa šoki, et see on selline „Lassie’ tagasitulek“. See pole ju see! See on pigem koos perega vaatamise film ja selle vaatamisest võiks välja kasvada põnevaid dialooge laste ja täiskasvanute vahel. Usun, et kuni umbes 13aastase vanuseni vajab see film mingit lisakommentaari.
/---/
Kas seda teemat pole olnud juba päris palju? Pakun peast, et Eesti viimaste aastate mängufilmidest umbes pooles on tegu lähiajaloo kannatustega.

Kotov: Jah, aga sellisest vaatevinklist – lapse silmade kaudu – räägitakse sellest küll esimest korda. „Seltsimees laps“ näitab, et lapsepõlv on lapsepõlv, ning keegi pole süüdi selles, et on sündinud oma aega. Reeglina on lapsepõlv väga ilus aeg, mis annab nendele sündmustele uue valguse.

Tuisk: Kui mind filmi kutsuti, polnud ma Tungla raamatuid lugenud. Esimene reaktsioon oligi ohe, et mis nurka on veel võimalik välja mõelda, et see teema värskena mõjuks. Lugema hakates on kohe selge, et see nurk erineb senistest totaalselt. Seda lugu kannab lapse lootus, mis muudab kõik sündmused tragikoomiliseks.
/---/
Stalinismi teema on nii magus, et seda on korduvalt hammustama tulnud ka soomlased: „Vehkleja“, „Puhastus“ ja „Igitee“. Nende käsitlus on aga tihti väga vägivaldne. „Seltsimees lapses“ on vägivald pigem vaimne.

Kotov: See tuleneb ka ikkagi Leelo raamatutest. Ta on kirjutanud need ju väga täiskasvanuna ja oleks ka võinud asju kirjeldada sellisena, nagu need olid, aga valis teadlikult selle tee, et läks tagasi lapse maailma. Tema oskus minna tagasi enda sisse lapsena on erakordne.

Siimets: Mõtteid küll oli, aga viskasime sellised stseenid välja – tundus, et ei sobi.
Me nägime ikka dialoogiga ka palju vaeva, sest tekst on üsna kirjanduslik. Tegime jutu palju suupärasemaks, kohandasime näitlejate järgi.
/---/
Intervjuu täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/vikat-sudamest-labi-naljaga-pooleks/
Priimägi, T. (2018). Vikat südamest läbi, naljaga pooleks. Sirp, 23. märts, lk 4–6.

Katke intervjuust Leelo Tunglaga

Kuidas olete rahul sellega, kuidas teie elu ja kirja pandu filmis ellu ärkab?

Mind vaimustas Tambet Tuisk minu isa rollis. Kui alguses saadeti nimekiri võimalikest isa osatäitjatest, olid kaalumisel ka Juhan Ulfsak ja Priit Võigemast. Tambet ei paistnud mulle üldse selline pikk ja sportlik sitke kuju nagu mu isa. Aga sinder, filmis on ta väga hea! Ideaalne! Poleks osanud paremat tahta. Ja väga huvitav on vene näitleja Julia Aug, kes mängib Venemaa eestlasest kooliõpetajat, kes mu ema asemele kooli juhatama pandi ja kes kolis meie koduks olnud korterisse. Julia on sellesse väikesesse rolli nii sisse elanud. Sa ei vihka teda, sa saad aru, et ta on oma aja produkt.

Natuke häiris ja häirib mind siiamaani üks asi, aga see on mu oma süü, sest kolmas raamat polnud õigel ajal valmis. Ema kojutulek oleks võinud veidi teistmoodi olla. Mulle pakuti, et teen ka stsenaariumi ise, aga ma poleks osanud midagi võtta ega jätta. See on nagu oma lapsega – ei oska ju öelda, mis tal teisiti peaks olema, silmad või suu.

Üks väike pettumus oli mul ka: koer! Meil oli eesti hagijas, aga filmis on kolli. Tuli välja, et hagijas on niivõrd inimese koer, et teda ei saa käsu peale kedagi hammustama panna. Stsenaarium nägi aga ette, et ta nähvab hammastega vaest Juhan Ulfsakit.

Teine aps oli veel. Filmi läbi vaadates selgus, et väike Leelo vaatab valet aabitsat. Tal pole üldse see leninlik aabits, mis oli mul ning kus on sees väike Volodja ja Stalin. Filmimine oli juba tehtud, aga lastekirjanduse keskusest otsiti õige aabits ja kujutage ette, selle sai digitaalselt asendada! Väike Leelo vaatab filmis ikkagi õiget raamatut.

Tagel, L. (2018). Leelo Tungal: loodan, et mu lapselapsed ei pea kunagi kogema midagi sellist nagu mina lapsepõlves. Eesti Päevaleht: LP, 17. märts, lk 8-11.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Draamakunst tähendab esmalt vastandamist ning seda on teoses parasjagu. Näeme kollisiooni (põhikonflikti) rahva ja võimu vahel ning selle sees konflikte õpetaja Tungla ja koolidirektori (Julia Aug), kahe klassivenna, NKVD-lase (Juhan Ulfsak) ja sellesama õpetaja vahel, ent filmisõnumile annab erilise kvaliteedi sisekonflikt, ja seda näidatakse veel plikatirtsu meeles.

Kuueaastane Leelo kannatab armsa ema äraoleku pärast (talle ei räägita vangistamisest), teda käib hirmutamas üpris freudistlik must mees (kelle taga on seesama NKVD-lane), ent samas tahab tüdruk kangesti pioneeriks saada. Väljapoole paistavad pioneeride tegemised ju kaunis kütkestavad. Sisekonflikte suudetakse veenvalt kujutada harva ning need on väärtfilmimaailmas alati kõrgelt hinnatud. Toimib ju draama tegevuse kaudu, sõna ise tähendab kreeka keeles tegevust.

Sisekonflikt toimub tegelase hinges. Stsenaristilt nõuab selle väljendamine erilist oskust (antud juhul on alus olemas ekraniseeritud romaanis), lavastajalt režiimeisterlikkust, näitlejalt selle pildiline väljamängimine professionaalset asjatundlikkust. Filmis on sellega toime tulnud allakümnene tüdruk. Mõistagi, suuresti režissööri ja tugeva algteksti toel.

Niisiis, vastandatud on helgus ja soojus perekonnas ning stalinistliku ühiskonna kalkus ja jõhkrus. Siiski on suudetud vältida stereotüüpe, seda isegi NKVD-lase, umbvenelannast koolijuhi kui ka ainukesena perekonda hoidma jääva isa puhul. Kõigile on antud mingi individuaalne nüanss, mis vaid suurendab usutavust. NKVD-lane ei ole maha sülgav ja käisega huuli puhastav koletis, vaid üpris viisakas härrasmees. Koolijuht pole mingi kurjuse kehastus, temagi armastab lapsi, ainult et ta on oma ideoloogia ori.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/4447995/armastust-ei-murra-ka-stalinistlikud-koledused
Remsu, O. (2018). Armastust ei murra ka stalinistlikud koledused. Postimees, 23. märts, lk 20–21.

Eneken Laanes: „Tundub, et sellele maastikule on julgustanud rändama minema ikkagi Tungla tugev tekst, mis pakub nii värvikaid stseene kui ka võimsaid kujundeid. Siimets on teinud oma elu raskeks, kuna on jäänud Tungla tekstile suuresti truuks – ja mitte ainult süžeekäikude ja sümbolite, vaid ka lapse psühholoogia kujutamise osas – ning püüdnud tõlkida sisekõne filmikeelde. Sellest raskest valikust on saanud aga linateose tugevus.

Meile näidatakse sõjajärgseid repressioone ja väljapääsmatut hirmuõhkkonda nii, nagu seda näeb laps: söögilaua alt täiskasvanute jalgade vahelt, läbi kardinapitsi ja vestlust summutava klaasukse ruutude. Operaator Rein Kotov paneb meid tihti vaatama peategelast Leelot kehastava Helena Maria Reisneri sügavatesse ja väljendusrikastesse silmadesse, justkui öeldes, et need on need silmad, millega filmis sõjajärgseid aastaid piieldakse. Nende silmade kaudu näeme võõraid inimesi, kes ema ära viivad, vanaema ja tädide raskesti adutavat reaktsiooni (on selge, et miski on väga halvasti, aga pole kindel, mis täpselt), inimesi, kelle puhul on Leelol raske otsustada, kas neid saab usaldada või mitte. Meie pilk juhitakse ka mänguasjadele, kingadele ja käekottidele, millel peatudes püüab kaamera tüdruklapse vaatepunkti edasi anda. On Leelo telefonikõned, mille vestluspartnerit vaataja kuuleb, ja on Leelo pealt kuuldud täiskasvanute kõned, kus teise poole öeldu jääb vaatajale nagu Leelolegi teadmata. Me ei näe räiget vägivalda (sellesse ämbrisse on nii mõnegi möödunud aegade vägivalda kujutava eesti filmi ja seriaaliga astutud), aga seda meisterlikumalt on Siimets kujutanud psühholoogilist vägivalda. Filmi ühes keskses stseenis tuleb peategelasel Leelol otsustada, kas usaldada ema ja isa koolikaaslast, kes on ema ära viinud ja tuleb nüüd Leelo käest isa vabariigiaegsete aurahade kohta pärima.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/lapse-silmadega-2/
Laanes, E. (2018). Lapse silmadega. Sirp, 23. märts, lk 8.