Avaleht » Filmiliigid

Täna mängime sõda (2016)

Dokumentaalfilm Kestus: 84:35

Huviinfo

Filmist meedias

Raimo Jõerand: „Mitte ainult poisid ei armasta sõjamänge, vaid ka tuhanded-tuhanded täiskasvanud tahavad panna selga muuseumirõivad, võtta valenime ja kellegi teise eluloo ning tappa ja surra mängult. Miks need inimesed seda teevad? Kas nad on näitlejad? Kas neil on ka mingi päriselu? Mille eest nad põgenevad? Mida nad otsivad? Miks mulle üldse seda näidatakse?

Nendele küsimustele Meelis Muhu film "Täna mängime sõda" niisama lihtsalt vastust ei anna.

See on pigem antropoloogiline vaatlus, ühe rituaalse tegevuse ettevaatlik jäädvustamine. Film võtab vaataja 80 minutiks kaasa sõjaajalooklubide maailma, asetab korraks Eestisse, siis Kiievi lähedale, siis Valgevenesse Bresti juurde. Kõikjal lavastatakse hobi korras II maailmasõja lahinguid, kus ühel pool on Saksa (korraks ka Itaalia) ja teisel pool Punaarmee mundrites võitlejad. Vahel saavad nad ka sõna, et öelda midagi oma kummalise hobi või kehastatava isiku kohta. Nad on kõik väga ohutu olekuga inimesed, heatahtlikud.

Rohkem räägib nende eest filmi püütud tegevus. Paraadid, rivistused, relvastumine, lahing ja surm. Jah, just see viimane, sest igal kompaniil või roodul näib olevat auasi jätta lahingus endast maha korrapäraselt ja küllaldaselt "laipu". Mõni mängib surnut koguni niisuguse kaasaelamisega, et ei märka tõusta ka lahingu lõppedes. Kes drillib polgupoegi, kes harjutab kukkumist, kes kõndimist kangelasena läbi väsinud lahinguvälja. Naised naeratavad kenasti, ravivad haavatuid, murravad käsi ja ahastavad.

Enne suurt ja "tõelist" lahingut, kus mehed ületavad parvedel jõge, tankid roomavad üle kaevikuliini, lennukid lendavad, tossujutt järel, maapind põleb ja õhku paugutakse kümneid tuhandeid laenguid, käib üksikasjalik stseenide harjutamine. Lavastajaid näib olevat palju, aga eelkõige hoolitseb igaüks ise selle eest, et teostada "oma" saatust "õigesti", surra kellegi teisena.

Filmitud on kannatlikult, monteeritud rahulikult. Stseenid arenevad oma loomulikus tempos, annavad aega süveneda, vaadata tegelastele silma ja mõelda. Keskkond on andnud võimaluse filmida tõeliselt suurejoonelisi lahingustseene. Mängufilmidest eristab seda üksnes osaliste pingevaba ja heatahtlik olek ja teatraalsed langemised.

Režissöör ei suuna, ei ironiseeri ega võta seisukohti. Ta ei välju oma tegelastega peaaegu kunagi klubimaailmast pärismaailma, mida laseb kinnitada ka ühel tegelasel, kes kahtleb, kas ta päris sõjas üldse hakkama saakski. Mängus ei ole kohta vihale. Seda näib juhtivat lugupidamine langenud esivanemate, aga ka nende vastaste vastu.

Ja selle tõttu hakkab teravalt silma rindejoone puudumine, seda nii lahinguväljadel kui ka kogu filmis. Nii ühe kui teise poole mehed on isiksustena eristamata, vahet teed üksnes mundri ja filmidest omandatud maneeride kaudu. Keeledki on segunenud. Režissöör näib olevat meelega vältinud igasugust mängusisest vastandamist, ehkki võimalusi pakuks materjal küll. Filmi konfliktitus on niivõrd ilmne, et muutub ise märgiks. Miks ometi?“ /---/

Loe edasi Postimehe tasuliselt digilehelt:
http://kultuur.postimees.ee/3642635/voitjate-suutud-mangud
Jõerand, R. (2016). Võitjate süütud mängud [filmist „Täna mängime sõda“]. Postimees, 5. apr, lk 22.

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm