Viimane lend (2016)

Arvamusi filmist

Aurelia Aasa: „Kooselu küsimus pole ainus valdkond, kus poliitilised otsused mõjutavad inimeste elu. Samaaegselt täiskasvanud inimeste eraelu probleemiga helistas viimast koolikella järjekordne maakool. Liis Lepiku „Viimane lend“, lapse vaatevinklist lähtuv ja armsusele rõhuv dokumentaal, ei anna edasi teema täit tõsidust. Kriitilise lähenemise asemel on valitud poeesia – sulgemise piiril vinduvat maakooli kujutatakse idülliliste olustikuvaadete ja inimestevahelise läheduse abil. Maakooli viimased päevad, õpetajate teadmatus ja maal elav suurpere. Kõige enam jääb siiski kumama laste naer ja nende hetkeline muretus. Ehk on näiline poliitikast kaugenemine taktikaline samm? Tegelikkuses on ju kõik inimese valikute küsimus. Ebasoodsate olude kõrval tuleb tunnistada inimeste maailmavaate muutumist. Individualism ja materiaalsed püüdlused annavad inimestele tiivad lahkumiseks. Mõnel õpilasel võiks ehk kunagi tekkida sünnipaigaga seotud visioon ja missioonitunne, ent seda teada me ei saa. Kool suletakse ja õpilased peavad keskustes kohanema. Ääremaad hääbuvad, nagu ka filmi viimastel minutitel eemalduvas kaameras tühjusesse vajuv koolimaja, mesilasepesa seinal sumisemas.“
Aasa, A. (2016). Maailmaparandajad omal moel [„Eesti lood“ 2015-2016 mõjuvad sotsiaalse äratuskellana]. Sirp, 11. märts, lk 22-23.