Konnade tee (2015)

Arvamusi filmist

Aurelia Aasa: „Omanäolist ja looduslähedast maailma nägemist presenteerib ka Jaak Kilmi „Konnade tee“, mis on ood krooksuvatele kangelastele. Uudse tegelasvalikuga film kirjeldab konnade rändeaega ja kahepaikseid päästma tõtanud talgulisi. Stsenaariumi puhul on kahtlemata tegu väljakutsega. Rääkivate asemel krooksuvate tegelastega on märksa keerukam huvi äratada kui kirgi kütvate mõtteavaldustega erudiidiga. Lugu vormivad aspektid taanduvadki paarile pidepunktile: konnad, talgulised, rajatav konnatee. Ressursside piiratuse juures on kokku pandud arvestatav süžee, millest jääb kõlama südamlikke seisukohavõtte ja inimlik suurus. On kosutav näha inimesi, kes ei tunnista enese ülimuslikkust looduse suhtes, vaid mõistavad vastutust olendite ees, kelle eluruum on muutunud inimkonna kasvavate vajaduste ja võimaluste tõttu elamiskõlbmatuks. Emotsionaalsest aspektist on mugavam probleem unustada, mitte märgata asfaldil lömastatud loomakesi. Õnneks on neidki, kes hoolivad, ja mitte ainult sõnades. Konnarände tagamaade ja talguliste ponnistuste ekraanile toomine on teadlikkuse suurendamise ja ignorantsuse vähendamise mõttes kindlasti tänuväärne ettevõtmine.“
Aasa, A. (2016). Maailmaparandajad omal moel [„Eesti lood“ 2015-2016 mõjuvad sotsiaalse äratuskellana]. Sirp, 11. märts, lk 22-23.

Peeter Sauter: „Tuttav filmitegija väitis kriitiliselt, et Jaak Kilmi on pannud nõrka. Et võtab filmiraha ära ja teeb paaripäevase haltuura, et mingitki filmi teha. Ma ei ole nõus. Film on peen. Ja selge on, et kui sündmus kestabki paar päeva, siis tuleb püüda sealt kätte saada, mis on võimalik. Samas, tõsi, on oht, et kui on tegu nii õilsa sündmusega nagu üle asfalttee koelmutele liikuvate konnade päästmine, siis võib filmike muutuda halearmsaks ja läägeks. Minu meelest on Kilmi sellest lõksust osanud pääseda. Irooniat pole ta lisanud, on püüdnud olla lihtsalt adekvaatne. Kui iroonilisi või moosiseid momente ka tekib, siis need tulenevad sündmuste käigust ja tegutsevatest inimestest.

Ei ole ka hakatud juurdlema, kas konnade päästmise aktsioonil ja filmil – kui samal ajal toimuvad maailmas palju dramaatilisemad sündmused inimestega – on üldse mõtet. Aga filmi vaadates see mõte tuleb (Kilmi kasutaks nagu väljajätet või ellipsit, mis on küll kirjanduslik termin). Ja konnafilmi vaadates, kui samas keerlevad peas dramaatilised maailma uudised Süüriast ja Vahemere äärest, tuleb pähe ka vastus. Konnade päästmisel on mõte küll. /---/

Filmi tehnilist poolt palju kommenteerida ei oska. Võtted on valdavalt olnud öösiti ja teadagi pole siis lihtne kandvat pilti kätte saada, aga on saadud küll. Tänapäeval on küll võttetehnika hea, ometi on päike lagipähe või pilkane pimedus ka praegu probleemid. Tihti aitavad siis ruumikamat pilti luua peegeldused, mida Kilmi ka kasutab. Ja ojas need konnad ju on, selge, et siis tuleb voolavat vett üles võtta. Erilisi karakterileide või psühholoogilisi avanemisi ei ole ja ei ole neid mõtet konnafilmi ka juurde keevitada.“ /---/
Sauter, P. (2016). Läinud aasta eesti lood (3/3) [„Eesti lood 2015“ 3. osa: „Konnade tee“, „Terapeut“, „Viimane lend“, „Üksikud“]. Teater. Muusika. Kino, nr 7-8, lk 149-155.