Film esitab läbilõikeid snoobidest kodu- ja välismaa asjatundjatest ja professionaalsetest õllejoojatest kohalike lihtsalt joogi nautijate ja odava plastpudeliõlle sõpradeni, hobipruulijatest eduka turundustööga läbilöögivõimeliste ametlike väiketootjateni, suurtest unistajatest tõsise töö tegijateni ja poeetidest maameesteni. Nad avavad oma õlle- ja pruulimisfilosoofiaid degustatsioonilaua ääres, tootmisliini ees, koduköögis, sauna eesruumis, poe taga tühermaal jm.
Õllejoojad ja -degusteerijad demonstreerivad erinevaid maitse ja lõhna nautimise viise. Väikesaare pruulmeister teab, et tasakaalus õlle saavutamiseks peavad õlletabureti jalad - mõrudus, magusus, alkohol - olema ühepikkused. Poodnik hindab, et teadlikke õlletarbijaid on väga vähe ja keskmine ostja juhindub joogi valikul rahakotist, mitte maitsest. Rikkalikuma maitsega õlut kulub samas tunduvalt vähem kui odavamat massitoodet, väidab degustaator. "Inimene, olenemata enda staatusest, peab ikka saama õlut juua. Ja nii, et kohe otsa ei lõpeks," väljendab oma veendumusi pealinna jooginautija.
Kokkuvõtvalt märgivad asjatundjad, et Eesti väikepruulikojad on viimaste aastatega saavutanud revolutsioonilise läbimurde heleda laagriõlle aastakümneid kestnud ülemvõimust. Uute käsitööõllede juurdevool on pidev ja pakub põnevust, kuid see saab kesta vaid nii kaua, kuni ei muutu liiga massiliseks, et mitte jääda silma suurtootjatele, kes need ära võiksid osta.
Vaata lisainfot selle filmi kohta