Punane varietee (2016)

Manfred Vainokivi oma filmist

"Filmi pealkiri johtub ennekõike sellest, kuidas varitee meeleolu on kirgedest punane. Varietee köögipool on väga huvitav. Seda on meil filmis päris palju ja ma arvan, et see on selline atraktiivne osa. Üks asi on see, mis laval toimub. Teine asi, mis juhtub tagaruumides ja kuhu pileteid ei müüda. See on põnev, seda on põnev vaadata. Ilusad tüdrukud, ilusad kehad… Nii et silmailu on seal küll ja küll," heidab režissöör Manfred Vainokivi valgust oma uuele, homme esilinastuvale dokfilmile "Punane varietee". "Kuigi keskne tegelane on mul ikkagi Kalju Saareke, siis fooniks on varietee kogu oma kirevuses. Nii et see ei ole ülevaatlik eluloofilm, vaid selle keskmes on intriig, et Tallinna varietee ei tunnistanud Viru varieteed ja vastupidi. Ehk siis Kalju Saarekese tegemised ja programmid ei meeldinud Ago-Endrik Kergele ning vastupidi. Nad olid täiesti erineva käekirjaga loojad. Lisaks võib siia kõrvale veel panna Mait Agu, kel oli jälle oma nägu. Nad ei tunnistanud teineteist, sest olid konkurendid," ütleb Vainokivi.

Tugevamalt toob film esile Saarekese, kes polnud oma eluga rahul. Kelle elu mõte oli ikkagi ballett ja Estonia teater. Varitee oli talle justkui aseaine, kuigi paradoksaalsel kombel saavutas ta just varietees kõige enam. "Seal oli ta a ja o, kuigi ta hing jäi ikkagi balleti poole peale. Mis kokkuvõttes viis kibestumiseni. Nii et see film ongi ehk ennekõike Saarekese sisemisest rahulolematusest. Tunnustamatusest. Et ma olen aastaid millegagi tegelnud, millest pole jälgegi järel. Nagu Saareke filmis ütleb, et tantsurahvas on väga kade rahvas. See on teema, mille ta ise ikka ja jälle uuesti üles võttis. Et tüdrukud läksid tema juurest ära ja teda ei tunnustata. See võikski olla selle filmi juhtmotiiv. Aga ta tegi oma tööd elu lõpuni. Mul on filmis ka stseen, kui ta rulaatoriga jõudis oma viimasesse proovi. See oli 2015. aasta kevadel. Käisin ka teda haiglas vaatamas ja filmimas, kui ta rääkis, et sügiseks saab uuesti vormi ja siis hakkab taas tööle. Mõttega oli ta varietee juures kogu aeg kinni. Saarekese sarnased inimesed õpetavad sind. Oma olekuga. Et sa ei kaotaks oma sihti. Et elu ei lõpe sul viie-kuuekümneselt, vaid võid kõrge eani tegus olla," tõdeb režissöör.

Vainokivi sõnul oli varietee kui selline nõukogude ajal äärmiselt huvitav nähtus. Keegi selle vastu otseselt ei olnud, aga keegi ei julgenud ka ära keelata. Pealegi tekkis ta õigel ajal õigesse kohta. Kuna Viru hotell oli Inturisti hotell, kuhu ennekõike paigutati välimaalased, siis ilmselt oli vaja näidata, et ka meil on midagi sarnast ja et me oleme siin piisavalt vabameelsed. Sest koos suurte vabaduse tuultega tekkisid otsekohe postitantsijad ja striptiisiklubid. Mis varietee kui kunstiliigi välja suretasid.

Kuigi tänagi tegutseb Tallinnas paar varieteetruppi, siis 70. ja 80. aastate varieteebuumi tagasitulekut ei näe ka Vainokivi. "Sest ümberringi on lihtsalt nii palju mitmesugust meelelahutust."

Homme [27.01.2016 – toim] esilinastuv Vainokivi uus film "Punane varietee" on tänavuse dokumentaalfilmide festivali "DocPoint Tallinn 2016" avafilmiks. Kinodesse jõuab film alates 29. jaanuarist. "Dokumentalistidel kordub tihti sama muster, üks film viib teiseni. Viis aastat sai seda teemat edasi lükatud. Nüüd takkajärele selgub, et asjata. Filmi peategelane, eesti varietee grand old man Kalju Saareke lahkus meie hulgast kahjuks enne, kui film kinoekraanidele jõuab," tõdeb režissöör Vainokivi.

Manfred Vainokivi: striptiisiklubid suretasid varietee välja (2016). Õhtuleht, 26. jaan, lk 13.

Arvamusi filmist

Peeter Simm: „35 aastat tagasi tegid režissöör Heini Drui ja operaator Edvard Oja filmi «Koit ja Hämarik». Paberite järgi on tegemist ETV kontserdiprogrammiga, mis tähendas, et negatiivfilmi oli hädavaevalt 1:3 (tantsijatele: see on jube vähe!) ja tasu oli ka kääbuskaalust. Ometi sai valmis film kõige paremas mõttes nii oma vahendite kui üldistuse osas. (Vahemärkusena, ka Mark Soosaare «Kihnu naine» on paberite järgi kontserdiprogramm.)

35 aastat hiljem pakkuski «Punase varietee» autor Manfred Vainokivi meeldima hakanud teemat Druile, kuid viimane tundis, et ei ole materjaliga enam piisavalt kursis, nii et parem tehku Vainokivi ise. Nii juhtuski. «Koit ja Hämarik» sai väärika järje.

Filmide algelemendid on üsna sarnased. Näeme justkui neidsamu koridore ja treeningruume, näeme, kuidas kleebitakse sentimeetripikkusi ripsmeid ja aetakse selga ulmelisi kostüüme. Tänapäeval on need, tõsi küll, hoolikamalt valmistatud: ei näe enam värvilise hõbepaberiga ilustatud rinnahoidjaid ja purustatud kuuseehete sära põskedel. On ka üllatusi. Nõukogude ajal oli garderoob, nüüd peab pükstesse pugema lausa köögis, igavlevate ettekandjate pilgu all. Erinevusi leiab, aga see ei ole peamine, sest see maailm on jäänud põhimõtteliselt samaks.

Minu arvates ongi varieteekunsti olemuses tuua elamus küll lähedale, kuid mitte detailseks vaatamiseks. Mõlema filmi meetod on selle olemuse eiramine. Nad mitte ainult ei uudista ninapidi juures, vaid kipuvad asja lausa seestpoolt katsuma. Sarnane on ka formaalne ülesehitus, keskmise pikkusega intervjuud vahelduvad atraktiivselt ja tundlikult üles võetud revüüpaladega.

Kõige olulisem, et isegi foon, koordinaatsüsteem, see, mille taustal toimub tantsijate, aga ju siis ka kõigi meie sagimine, on Aeg. Kui «Koidus ja Hämarikus» annab ta endast märku Kivist Külalise sammudega, mis peatavad aja, purustavad selle kulgemise, siis «Punases varietees» on Aeg juba Surma rüüs. Lihtsa, möödapääsmatu, lausa igapäevasena.

Vahendite sarnasuse kiuste on üllatav kahe filmi sõnumi erinevus. Veidi lihtsustades on 35 aasta taguse loo teema unelm ja argipäev, esilinastunud filmil aga argipäev sellesama unelma sees. Vainokivi film on siiski üles ehitatud kangelasele, hiljuti meie seast lahkunud Kalju Saarekesele – see on omamoodi austusavaldus maestrole.

Tahes-tahtmata hakkab terava mõistuse ja keelega vanahärra kohe algusest peale intriigi punuma ja mõistagi ei jää see vastuseta. Korraks tekkis hirm, et lugu läheb üle piiri, veidi isegi läks, kuid sellel on õigustus. Dramaturgiaõpikus on kirjas: esiteks tees ja siis antitees. Ago-Endrik Kerge ei hakka  maadlema. Piltlikult öeldes tõstab ta Saarekese väljasirutatud kätele: nüüd on maestro küll kõrgel, kuid ikkagi tänu Kergele. Selles on nii enese jõudu kui ka vastase mõistmist ja lugupidamist tema vastu.

Kahele džentelmenile sekundeerivad Ülle Ulla ja Elonna Spriit. Daamid teevad seda väga delikaatsel ja mõistagi sentimentaalsel moel, ja et nende sõnad õhku ei jääks, on autor leidnud veenvat materjali arhiivist ja õnneks andnud ka küllaldaselt ekraaniaega, et vaataja jõuaks sisse elada nii tantsu kui ka tollaste filmimeeste tundlikku pilti ja dramaatilisse valgustusse.“ /---/

Arvustuse terviktekst Postimehe tasulisel digilehel:
http://kultuur.postimees.ee/3518217/sinine-koit-ja-punane-hamarik
Simm, P. (2016). Sinine koit ja punane hämarik. Postimees: AK, 30. jaan, lk 10.

 

Sven Grünberg: „Selle filmiga jätkab Manfred Vainokivi «Luikedeta järvega» alguse saanud filmisarja (?), mille tinglikuks pealkirjaks võiks olla «Lahkujad». Värvikas võtmes näeme meie kabareenduse kirevat, intriigiderohket ajalugu, kus peategelaseks koreograaf, grand old man Kalju Saareke – seekordne «lahkuja». Mul on hea meel, et meie nooruse ja ilu kultuse maailmas juletakse mõtiskleda vahel ka oluliste asjade, näiteks kõige kaduvuse üle. Mis siis ikkagi jääb või kaob… Taas kuuleme, et eluõhtune soov jätta võimalikult sügav jälg pole paraku liig tihti tegelikkusega kooskõlas. Fellinilik kabareemaastik annab lavastajale oivalise võimaluse mõtisklusteks surma ja noore ihu seksuaalsuse, hetkelise ja igaviku üle. Suur osa soovitust on lavastajal ka õnnestunud, kuigi alati saab… teadagi, veel paremini. Väga hea montaaž ja pilt, lühidalt: on, mida vaadata, mida mõelda.“

Artur Talvik: „Kuradi Manfred! Jälle tegi hea filmi. Kadedaks teeb! Õnneks on ta teinud ka filme, mis mulle korda pole läinud, muidu arvaks, et tegemist on ebamaise olevusega. Kaameratöö tehtud nagu geniaalse maalikunstniku pintsliga ja montaaž taob kivist samasuguse geniaalsusega sametise vormi. Lugu meelelahutusest on sügav ja mõtlemapanev. Vainokivi justkui otsib vastuseid küsimustele, miks raku elu mõte on surm ja miks looming kaob valgesse uttu. Ootan suure põnevusega ta järgmisi filme!“

Maria Avdjuško: „Manfred Vainokivi filmid lähevad kogu aeg paremaks. Eriti tundub autor olevat inspireeritud aja kulgemise jäädvustamisest. Lähenevat surma vaadeldakse nukrusega. Kaduv maailm, täpselt nagu nõukaaegne varieteekunst. Intriig, kes kellelt mis ideid varastas, oleks võinud ka olemata olla. Film töötab ka ilma selleta – aknana minevikku.“

Olle Mirme: „Haruldaselt kangetoimeline kontsentraat üldinimlikest tungidest, kirgedest ja hirmudest. Varietee kassikuldne glamuur ei lahjenda seda draamat põrmugi õhulisemaks ega pinnapealsemaks. Otse vastupidi. Eriti kiiresti kaduva (ja noorte teadvusest juba lõplikult kadunud) kunstina see hoopis võimendab filmi üdini tungivat ausust. Inimene teab, et tema elu ja töö jäävad vaid põgusaks pinnavirvenduseks. Õnneks ei suuda me selle paratamatusega aga kunagi leppida.“

Postimehe žürii hindab: „Punane varietee“ (2016). Postimees: AK, 30. jaan, lk 10.