Lõuendilinn (2015)

Filmi saamisloost

[Filmi autor Aleksandr] Heifets kasvas üles suurlinnades nagu Moskva ja Chicago, kus tänavakunst on rangelt ebaseaduslik. Ta kolis Tartusse ja tutvus sealse tänavakunstiskeenega, mis oli tema jaoks fenomen. „Mulle meeldib tänavakunst. Ma naudin põnevat ja mängulist linnaruumi, kus perega elada. Mulle meeldib pungilik kunstiavaldus, mis on vaba ja natuke ohtliku maiguga,” selgitab režissöör filmi tegemise ajendeid. Filmi sõnumiks peab Heifets vabadust. „Vabadus on märksõna, mis mind tänavakunstis paelub ja mis inspireeris sellest filmi tegema.”

Ühelt poolt on indiviidi vabadus ümbritsevat keskkonda kujundada tervitatav. Teisalt, kui see „ära kujundatakse” – olgu siis reklaamplakatite või tänavakunsti teostega –, pole indiviidil võimalik valida, millist infot ta oma vaateväljas näeb. Kontroll on kellegi teise käes. Heifetsi sõnul on tänavakunsti puhul oluline kaine mõistus ja kunstnikud tajuvad oma vastutust avaliku ruumi ees. Nad valivad hoolikalt, et teos ja koht oleksid kooskõlas. „Eesmärk on osaleda linnaruumi kujunemises, mitte seda risustada. Mõte on pakkuda alternatiivi meid ümbritsevale visuaalsele kommertsmürale. Ideaalmaailma reklaamivad ja tarbimist õhutavad sõnumid ja kujundid on lubatud, kunst aga jäägu lukustatud muuseumiseinte vahele,” imestab Heifets.

Üks dokumentaalfilmide keerukamaid nüansse on portreteeritava(te) usalduse võitmine. Tänavakunstnike puhul, kes armastavad tegutseda anonüüselt, on see veelgi keerukam. Heifets nendib, et filmi peategelaste Edward von Lõnguse ja MinaJaLydiaga tutvudes ei teadnud ta kohe, millist filmi tegema hakkab, kuid kahe kunstniku tegevus tundus põnev. Seetõttu käis režissöör öösiti neil kaameraga kaasas. Konkreetse filmini jõuti aastaid hiljem. „Kuigi peategelased eelistaksid varju jääda, võitsin tänu ühistele öistele aktsioonidele nende usalduse. Sain nad nõusse, kuid nende esitatud tingimustel,” selgitab Heifets. Üks tingimus oli, et kumbki tänavakunstnik ei näita filmis oma nägu, et pimedatel tänavatel tegutsevate kunstnike ümber säiliks anonüümsus ja müstiline aura.

Peategelaste varjujäämine oli autori sõnul filmi suurim proovikivi. Kuidas anda nägusid näitamata emotsioone edasi? „Emotsioon peitub inimese silmades ja miimikas, mina aga olin sunnitud keskenduma pisiasjadele, žestidele. See sundis otsima huvitavamaid kaameranurki,” kirjeldab Heifets.

Nime- ja nägupidi on filmis esitatud teisi tänavakunstnikke. Millest siis ikkagi nii tungiv soov anonüümseks jääda? „Tegemist on siiski illegaalse tegevusega, mis on trahvidega karistatav. Teisalt on anonüümsus tänavakunsti kultuuri osa. „Lõuendilinna” peategelastele on ehk olulisemgi anonüümse identiteedi mängulisus,” selgitab Heifets. /---/

Artikli terviktekst Eesti Päevalehe tasulisel digilehel:
Dokumentaalfilm näitab müstilisi tänavakunstnikke - Eesti ...
Rebane, K. (2016). Dokumentaalfilm näitab müstilisi tänavakunstnikke. Eesti Päevaleht, 3. veebr, lk 11.

Arvamusi filmist

Aurelia Aasa: „Topeltstandard on tajutav ka inimeste kunstitajus. Tänavakunst ei võrdu enam ammu kritseldustega garaažiseintel. Sotsiaalset tunnetust ning kriitika- ja diskussioonivõimet võib tänavakunstis olla rohkemgi kui galerii väljapanekutes. Sellest hoolimata ei tunnustata tänavaid kaunistavaid teoseid sama entusiasmiga. Aleksandr Heifetsi „Lõuendilinn“ on valinud kunsti definitsiooniga mängimiseks Tallinna ja Tartu võrdluse. Võimu tasandil ongi Tartu tänavakunsti vastu sõbralikum. Ammendavaid vastuseid või lahendusi selle põhjustele siiski ei anta. Tervikuna on tegu pigem portreelooga kahest tuntud tänavakunstnikust. Vähemalt saavad Edward von Lõngus ning Mina Ja Lydia väljateenitud kõlapinda. Iga kunstilemb peaks filmi igal juhul nautima. Jääb siiski küsitavaks, kas tänavakunsti suhtes skeptilisi enda poole kallutada suudetakse. Igal juhul annavad põiked kunstnike eraellu mingigi diskussioonivõimaluse ning mõttekoha neile, kes öö varjus loodud ühiskonnakriitilistes kunstiteostes esteetilist väärtust ei leia.“

Aasa, A. (2016). Maailmaparandajad omal moel [„Eesti lood“ 2015-2016 mõjuvad sotsiaalse äratuskellana]. Sirp, 11. märts, lk 22-23.

Filmis kasutatud arhiivimaterjalid Eesti Rahvusringhäälingult

Aktuaalne Kaamera, 7. nov 2013
Ringvaade, 7. aprill 2015
Aktuaalne Kaamera, 21. aprill 2015
Pealtnägija, 12. november 2014