Parvepoiste esinemine rahvale [1936]

“Hakkasin parvepoisiks pulli pärast”.

Palgiparvetaja amet on ammu unustusehõlma vajunud. Ometi leidub meie seas veel mehi, kelle töötee sai alguse just palgiparvetajana. Üks neist on pärnulane Kuno Palu (71), Pärnusse rajatud Eesti esimese parvetuskontori juhataja Voldemar Palu poeg.

Mehed võistlesid palgil lahtiriietumises

Palgiparvetamine oli osa tolleaegsest metsatööstusest. Talvel töötasid metsatöölised valdades metsa üles ja kogusid palgid kohalikesse metsapunktidesse. Sealt veeti need Pärnu ja Reiu jõe äärde laoplatsidele, kust neid kevadise suurvee ajal parvetama hakati.

Parvepoisid lükkasid palgid pootshaagiga ükshaaval vette ja jälgisid kaldalt, et need jões omavahel kokku ei jookseks. Laiematel jõgedel parvetati palke kettidega kokku tõmmatud suuremate puntidena. Kui palkidest tekkis ummik, tuli parvepoisil mööda palgiridu jõe peale minna ja tekkinud sulg pootshaagiga lahti lükata. See oli omaette kunst, kus mees pidi näitama, kas ta ikka oskab vaid 1-2 palgiga sõita. Igaühe huvides oli seda tööd võimalikult osavalt teha, kui just ei tahtnud külma suplust saada. “Kõigist meestest ei saanudki palgilsõitjat. Palgiga sõitmisel peab olema jalatunnet,” teab Kuno Palu.

Palgiparvetajad, keda kutsuti ka Põhjala kauboideks, teenisid väga hästi.

“Kui olid 60 töönormi ära täitnud, hakkasid saama topeltpalka. Sul ei tohtinud olla ühtegi luuseripäeva. Kui selline asi vahele tuli, hakati kuutkümmend töönormi jälle otsast lugema. Aga kui olid tubli mees, siis teenisid kuus mõni tuhat rubla,” räägib Kuno Palu.

Palgiparvetajad olid rikkad mehed

Palgiparvetajad olid ühtne rahvas ja nii tuli vahel ka ette, et töönormi arvestaja jättis mõne mehe töölt puudumised kirja panemata. Kui mees puudus, pandi tema nimi ikka kirja ja ta sai palgapäeval oma raha kätte, nagu oleks iga päev tööl käinud. Selle raha pidi ta andma brigaadi ühiskassasse, mille eest siis ühiselt suur pidu korraldati.
Palgiparvetajad pidasid pidu tavaliselt siis, kui tööd segas vastutuul või oli parvetamine ühel jõel lõpule jõudnud. Siis kogunesid kõik ümberkaudsetes taludes peatuvad palgiparvetajad ja neile peavarju pakkunud talude inimesed lõbutsema. Joodi õlut, naljatati, mängiti suupilli ja vallatleti külatüdrukutega.
Palgiparvetaja Kuno Palu teab rääkida, et kui tema isa Voldemar Palu veel noor mees oli, korraldati Pärnumaal ka suuri ülelinnalisi parvetuspidusid. Vanu ajalehti sirvides selgub, et üks selline pidu oli 21. juunil 1936. aastal Reiu jõel. Peo korraldas Raeküla Selts. Parvetuspeo kavast nähtub, et parvepoisid võistlesid omavahel mitmel alal: oli algajate sõit ühe või kahe palgiga, palkidel rullimine, tõkkesõit, riietest vabanemine palgil, sõit uppunud palkidel, palgiga sõit mootorpaadi järel, püramiidi püstitamine lahtistel palkidel, köievedu läbi jõe jms. Pääse palgiparvetuspeole maksis 25 senti, tantsupeol pärast parvetusvõistlust tuli jalakeerutajatel maksta 5 senti iga tantsu eest.
“Minu isa tegi palkide peal imeasju. Eriti hästi tuli tal välja palgil riietest vabanemine. Taat laulis tihti ka “Parvepoiste” laulu. Mulle endale meeldis kõige enam palgiga sõit,” kõneleb Kuno Palu.

Jõerand, R. (2002). “Hakkasin parvepoisiks pulli pärast”. Õhtuleht, 25. apr.