Avaleht » Filmiliigid

Damaskus (2017)

Dokumentaalfilm Kestus: 76:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Brigitta Davidjants: „Filmi avastseenis kõlab muusikaline rituaal, mis meenutab natuke kodukootud „Raua needmist“. Sellega on ka filmi üks juhtmotiiv kätte antud, nimelt peategelase esoteeriline maailmakäsitlus, mis väljendub väidetavalt maausus. Ent maausk pole ainus, mis juhib filmi peategelast tema teel. See pannakse ühte patta muu esoteerikaga ja ameerika popkultuuri kultusega, alustades Cadillacidest ja lõpetades baikerite ja rokkaritega. Ja loomulikult käib selle kõige juurde määratu võõravaenulikkus. Seejuures ei näi asjaosalised kõigi nende elementide vahel mingit vastuolu nägevat. Võib-olla on see ka kivi tegijate kapsaaeda: nood pole suutnud seoseid selgemalt esile tuua ja on jätnud need kaadri taha.

Nii ongi see film mingis mõttes nagu pseudorahvuslikkuse õpikunäide, mis mõjub oma ebajärjepideva veendumuste kompoti tõttu mõneti naiivselt. /---/

Üldse, kui peategelane vahepeal midagi oma ameti kohta ütleb, rabab ta vaatajat pädevuse, süvenemisvõime ja põhjalikkusega. Need vähesed kontrastid annavadki filmile nii vajalikud aktsendid.

Muide, selles filmis on muusika tähendusrikas. Vaese mehe „Raua needmisele“ sekundeerivad „Kevade“ kandlemotiivid, mis sobivad oma „mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema“ konnotatsiooniga väga hästi kokku. Rääkimata rootsi bändist Ultima Thule, mida ikka ja jälle tahetakse seostada skinhead’ide liikumisega.

Struktuuris vahelduvad filmis peategelase monoloogid elust ja tööst tema seltsielu ning sõprade ja lähedaste kommentaaridega, aga neid pole piisavalt. Mida edasi, seda rohkem võtab maad monoloog, mis teeb filmi jälgimise keeruliseks. Isegi kui tegijatele tundub, et selle mehe iga sõna on kuld, siis toimetajapilk kulub alati ära, aitab luua narratiivi, edastada selgema sõnumi. Tundub, nagu poleks sellist pilku olnudki. Praegu lihtsalt üks mees seletabki tund aega järjest ja meisterdab samal ajal mõõka. Ja seletada jõuab ta palju, sest tegemist on küll rahuliku jutuga, ent rikkaliku sõnavooluga mehega.

Ühesõnaga, film tõstatab justkui palju küsimusi, aga vastuseid paraku ei anna. Üldse on film jäänud ühetooniliseks. Sellest on kahju, sest põnevaid nurki, mida avada, olnuks küllaga. Kuulates neid väheseid inimesi (sõpru, õpilasi, tuttavaid), kes peategelase kõrval filmis sõna saavad, võib ju aimata paljut. Näiteks, et peategelase ümber on päris elus koondunud jumaldavad fännid, kes annavad vaata et minikultuse välja. Oleks olnud ju huvitav avada tema isikut kas või selle kogukonna kaudu, sest tegelane ise on ju markantne.

Õigupoolest ongi „Damaskuse terasest“ kirjutamisel kõige suurem riskikoht, et arvustada tuleb filmi, aga hirmsasti tahaks arvustada subjekti. Võib-olla on see nii seetõttu, et tegijate taotlus on jäänud ähmaseks. On see austusavaldus? Või satiir? Kas peategelane on neile sümpaatne? Või on just vastupidi? Ei teagi, mis on ühetoonilisuse põhjus, kas liiga kirglik või just nimelt liialt kiretu suhtumine oma subjekti. Nii jääbki valitsema tunne, et filmitegijad pole materjali päriselt läbi hammustanud.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/veendumuste-kompott/
Davidjants, B. (2017). Veendumuste kompott. Sirp, 28. apr, lk 23.

Janar Ala: „Elame ajal, mil räägitakse, et tõelist, tahkest materjalist inimest enam ei ole, ta on asendunud posthumaansete konstruktidega, lödipükste ja mahlamütsidega. Režissöör Jaan Kolberg tegi 1990ndate alguses filmi poolmütoloogilisest, kuid ühtlasi arhetüüpsest seiklejast ja röövlist Rummu Jürist, kes varastas rikastelt ja jagas ümber vaestele.

Dokumentaalfilmi „Damaskus“ peategelane Sepa-Tom ehk Taimo Kõrvemaa on mingis mõttes Rummu Jüriga sarnanev outlaw. Teda teiste seadused ei koti, ta toimetab oma seaduste järgi. Aga kindlasti seaduste järgi. Ta on Kohila lähedal elav sepp, kes on mõnedes ringkondades pälvinud suuremat tähelepanu oma radikaalsete seisukohtadega rahvusluse ja rassi teemal. Ka meeldivad talle suured Ameerika autod ja rokkmuusika. Ühesõnaga, ta mõtleb suurelt, mitte nagu päkapikk. /---/

Sepatöö ja sepandusfilosoofia on palju huvitavamad osad. Rassi- ja natsikütet kohtab igal pool, aga seppa tegutsemas nii tihti ei näe. Ütleme nii, et see osa filmist on Sepa-Tom light. Sepa suhe oma õpetaja ja õpilastega tundub olevat selline klassikalise zen-masterʼi suhe, õpetus on karm, ent armastav, või vastupidi. Õpilaste hulgas kohtame ka legendaarset mõtlejat Einar Laignat, kelle puhul peale muude nimetuste (kolonelleitnant, teoloog, ajaloofilosoof) kasutatakse ka „mõõgameistrit“. Einar Laigna õpib filmis Sepa-Tomi juures mõõga tegemist ja see mõõka taguv vasar tundub tema käes olema küll mitte nii otsusekindel kui meistri enda käes.

N-ö kergemale poolele filmist läheb ka Tomi suhe maausuga, pärineb ju sepagi materjal ehk metall maa seest. Ikka on sümpaatne ,kui inimene usub millessegi mis on suurem kui tema. Alandlikkus on väärtus, ehkki Sepa-Tom on küll enamikus kõike muud kui alandlik. Filmis viidatakse ka sepa haigusele ja näeme stseene, milles peategelane tõepoolest on väsinud, aga sellest kõigest rääkides on ta nagu Damaskuse teras. Ei pilguta silmagi.

Sepatöö tundub olevat selline pigem minevikuamet. Film algabki kujundiks tõusva stseeniga, kuidas Tom teeb Damaskuse terasest mõõka. Ta räägib selle juurde, et tänapäeval võetakse mõõka nagu iluasja, ehkki tuleks võtta suurima vastutusega, sest mõõk on tapariist. Ometi teeb ka tema seda nagu iluasja, sest võitlusesse ilmselt keegi filmis valmiva mõõgaga tormama ei hakka. Selle pärast kapo teda läbi ei otsi.

Film tervikuna jätab endast natuke põlve otsas tehtu mulje ja suuremaid auhindu see ilmselt saama ei hakka. Võimalusi filmis kedagi portreteerida on tuhandeid, režissöörid Jaanus Kulli ja Jaan Kolberg on valinud sellise empaatilise tee. Vaatasin sellele võrdlusena otsa samalaadse teemaga Andres Maimiku ja Rain Tolgi dokfilmi Margus Lepast pealkirjaga „Radikaal“, mis kasutas tundlikule objektile või subjektile pealtnäha hoopis subjektiivsemat ja agressiivsemat lähenemist. Sepa-Tom on intrigeeriv ning vastuolulisi mõtteid ja tundeid tekitav karakter, kuid „Damaskuse“ fookus jääb selle edastamise juures natuke hajusaks.“

Arvustuse terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/4100103/sepa-tom-radikaalne-sepp-otse-maa-seest
Ala, J. (2017). Radikaalne sepp otse maa seest. Postimees, 4. mai, lk 22.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm