Piano (2015)

Režissööri kommentaar

Kaspar Jancis: „Film räägib inimese suutmatusest toime tulla otsustavatel hetkedel oma sisemiste barjääridega, kiusatusest langeda mugavustsooni.
Film on lakoonilise animatsiooniga ja pausiderohke. Väga hoolikalt on keskendutud detailidele.
Kergelt pidurdatud, kuid sisemise intensiivsuga kaadriterida hoiab vaatajat pisut ebamugavas pingeseisundis. Läbi selle tunde saab vaataja samastuda filmi tegelastega. Filmi heliriba on väga realistlik, peaaegu ilma muusikata. Dialoog on minimaalne.
Sihtgrupp on eripärasest animafilmist lugupidavad peamiselt täiskasvanud inimesed.“

Filmist ajakirjanduses

Kadri Rood: „“Piano“ kujutab ühes kortermajas ja selle ümber lahti rulluvat kokkusattumiste ahelat, kus võõraste inimeste teed ristuvad ning nende teod ja valikud teisi mõjutama hakkavad. Leidlikult on kommenteeritud linnaelu, kus kõik anonüümseks jäädes kõrvuti elavad, kuid õhk on igal hetkel siiski võimalustest ja potentsiaalsetest kokkusattumistest paks. Anonüümse kokkusattumuste ruumi tunnet tugevdab visuaalne pool, kus poesildid, plakatid ja kirjad taustal annavad asukoha kohta vastuolulisi vihjeid. Tulemuseks on linna kui sellise koondpilt.“

Rood, K. (2015). Urbaansus ja eksperimentaalsus [uued Eesti animafilmid „Animated Dreams’il“]. Sirp, 13. nov, lk 22.