Polaarpoiss (2016)

Filmi saamisloost

„Polaarpoisi” lool on Anu jaoks isiklik mõõde. Esiteks seetõttu, et ta tutvusringkonnas on bipolaarse isiksusehäirega inimene, kellega juhtub uskumatuid seiklusi ja sekeldusi. Teiseks on Anu pärinud fotoaparaatide kollektsionäärist isalt fotograafiahuvi. Kolmandaks on Anu – nagu ilmselt paljud teisedki loomeinimesed – kogenud südamevalu põhjustanud eluhetki, kus tuleb valida armastuse ja kutsumuse vahel.

Anu saatis stsenaariumi proovitööna Torinosse ühte Euroopa paremasse stsenaristikatöötuppa. Stsenaarium räägib loo bipolaarsest tüdrukust Hannast, kes tõmbab oma fotograafihakatisest poisi Mattiase säärastesse sekeldustesse, et poiss peab puhtana pääsemiseks psühhiaatriahaiglas sedasama bipolaarsust teesklema. Anu sõnul rääkis stsenaarium esialgu hoopis bipolaarsest noormehest. Ent õpitoa meister soovitas tal teemale loomingulisemalt läheneda, sest vaimuhaigusi põdevatest inimestest on kirjutatud väga palju stsenaariumeid. (Bipolaarsust iseloomustab põdeja kalduvus langeda erakordsesse kurvameelsusse ja järgmisel hetkel tõusta eufooriasse.)

/---/

Mis film sellest siis tuleb? Festivaliteos, rahvalemmik või midagi noortele? Anu loodab, et tänu filmi stilistikale tuleb sellest miski, mis võiks festivale huvitada, kuid mille teema – inimese eneseotsing – kõnetab pigem noori. „Polaarpoisi” kohta võib öelda, et see on Eesti esimene fotograafiafilm, kus lugu aitavad rääkida ka peategelase pildid. Need fotod teeb peategelase eest auhinnatud fotograaf Renee Altrov, kelle panus loodetakse nüüd Hooandja abiga ka näituse ja fotoraamatuna vaatajate ette tuua.

Niineste, M. (2015). Isiksusehäire kinolinal. Anu Auna "Polaarpoiss" tuli isiklike kogemuste najal. Eesti Päevaleht: LP, 17. okt, lk 32-33.

Katke intervjuust Anu Aunaga:

«Polaarpoisil» on olnud erakordselt pikk valmimistsükkel, vist üheksa aastat. Juba 2008. aastal sai see filmiinstituudilt stsenaariumi kirjutamise toetust.
See on tõesti väga pikk aeg. Uue tulijana on ikkagi päris raske saavutada seda, et sinusse usutaks. Pealegi polnud ma veel selleks hetkeks teinud oma esimest korralikku lühimängufilmigi. 2010. aastal valmis «Vahetus» (film räägib koduseinte vahel toimuvast naiste vastu suunatud psühholoogilisest vägivallast – T. T.), ja just selleks, et tõestada: ma olen valmis tegema ka pikka filmi.

Kui «Vahetusel» läks nii hästi, nagu läks – üle 70 festivali ja 17 auhinda –, mõtlesin, et oh, nüüd ma tegin selle ära, laske mind nüüd pika juurde, aga siis oled sa ikkagi kõrvuti kõikide nende teistega, kes ootavad samuti rahastust, ja mõned on ees juba mitu aastat oodanud… Valik ongi keeruline, mitmed asjaolud peavad kokku klappima.

Ma võin lohutada: 2008. aastal sai stsenaariumitoetust üheksa filmi, neist ainult kaks on realiseerunud – peale «Polaarpoisi» veel «Punane elavhõbe».
Ahah. No siis on tõesti hästi läinud. (Naerab.)

Kas selline tohutult pikk arendusperiood ei võta tegija puhul ära värskust, vahetust? Kas «Polaarpoisi» puhul on aeg töötanud kasuks või kahjuks?
Jah, ma olen nõus, et võtab ära, aga selle filmi puhul on pigem kasuks tulnud. Kunstnikuna arened ju päris kiiresti, kui sa vähegi silmi lahti hoiad. See, mida tahad täna öelda, ei pruugi olla nõnda kolme aasta pärast, ammugi mitte kaheksa pärast. Selle filmi puhul pole aga tegemist sellega, kes ma olen täna, vaid sellega, kes ma olin siis, kui ma alustasin oma kunstnikuteed. Minevik ei ole minu jaoks muutunud, võib-olla ainult selle mõtestamine. Veel selgemaks. Ei ole palju muutunud ka poisi lugu sellest ajast, kui see kirjutatud on.

Küll on see, et aja jooksul võivad muutuda kokkulepped, võttekohad, mille suhtes on juba kokku lepitud, vahetavad omanikke, tuleb uued otsida. Näitlejatega oli kogu aeg see hirm, et nad kasvavad rollist välja.

Roland Laos ja Jaanika Arum olid teie valikus algusest peale?
Peaaegu, 2010. aastast vähemalt.

Nii et vähemalt see hirm pole tõeks saanud?
Õnneks mitte. Aga me nägime Rolandi habemega ikka väga palju vaeva. (Naerab.) Õigemini nägi Liisi Roht, meie grimmikunstnik. Roland ajas küll iga päev habet, aga ikka oli vaja seda peita.

Teine asi oli see, et Roland mängis just enne võttesse minekut «Seymouri» (Andreas Merz-Raykovi lavastus tuli 2015. aasta alguses välja Vabal Laval – T. T.) lavastuses, kus ta kehastas ülekaalulist noorukit ja tal tuli laval tonnide viisi krõpse süüa. Enese vormi ajamine oli paras vaev. Ta võttis vist kaheksa kilo alla, leidsime talle koguni personaaltreeneri, ta jooksis, toitus erikava järgi, ühesõnaga tõsine ettevalmistus.

Kui põhjalik oli «Polaarpoisi» puhul teemasse sisseminek – peale suhtlemise prototüübiga?
Umbes 15 aastat tagasi, kui me lavastasime koolis etüüde, kirjutasin ma ühe, mille tegevus toimub psühhiaatriahaiglas. Ma ei teadnud suurt midagi, kuidas seal asjad käivad. Mind lubati tutvuma meeste-, naiste- ja noorteosakonnaga. Kolm päeva, igaühes üks päev. Rääkisin töötajatega, patsientidega. See mälestus on siiamaani nii terav, et mul pruugib ainult meenutada ja ma tunnen ainuüksi seda, kuidas seal lõhnas. Patsientide lood, nende luulud – need on erksalt meeles. Ja seal oli ikka tõesti karme lugusid, mis jäid aastateks kummitama. Tegin väga palju märkmeid.

Nüüd otsisin need üles, kui hakkasin kirjutama seda osa, kus Mattias satub psühhiaatriahaiglasse, hiljem käisin ka haiglas rääkimas, et olla kindel, kas näiteks rohud, nende mõju on õige, kas nii ja naa ka praegu tehakse – kõik muutub ju ajas nii kiiresti. Sa ei jõua lihtsalt stsenaariumit muuta selle järgi.

Nii on seal selliseid asju, mis on loo seisukohalt olulised ja vastasid tõele siis, kui minu prototüüp haiglas oli, aga mis enam võib-olla ei ole täpselt nii. Mul oli politseikonsultant, arstlik konsultant. Lisaks prototüübile on stsenaariumit lugenud ka teised bipolaarsed inimesed ja kinnitanud, et jah, just nii see võibki olla ja miski pole vastuolus.

Kui palju üldse võivad erineda elu- ja filmitõde, et tulemus veel usutav tunduks?
Ma olen neid püüdnud kokku viia nii palju, kui ma olen osanud, ja nii palju, kui mulle on tundunud hädavajalik. Aeg-ajalt tuleb lihtsalt näidata mingeid asju nii, et need tekitaksid vaatajas vajaliku tunde. Ja selle tunde saavutamiseks võib kasutada seda, mis ei ole üks-ühele elust pärit.

Minu meelest ei ole mõtet ajada näpuga taga, kuidas täpselt peaks olema, näiteks osutada, et tänapäeva psühhiaatriahaiglas ei kooru enam seinalt suurte laikudena värvi nagu «Polaarpoisis» ja meil pole üldse enam ammu selline vana nõukaaegne sisustus. See ei ole absoluutselt oluline. Oluline sel on see, mismoodi keskkond vaatajale ja ka tegelastele mõjub.
/---/

Intervjuu täisversioon:
http://kultuur.postimees.ee/3689049/polaarpoiss-voitleb-pimeda-hukkamoistuga
Tuumalu, T. (2016). „Polaarpoiss“ võitleb pimeda hukkamõistuga. Postimees, 11. mai, lk 20-21.

Fotograafiafilm

Anu Auna debüütmängufilmis „Polaarpoiss” oli Renee Altrovil võttefotograafist kandvam roll, sest osa filmist jäädvustubki läbi tema kaamerasilma. „Mul oli filmis mitu rolli. Põhiliseks rolliks pean peaosatäitja Roland Laose koolitamist,” selgitab Altrov. Laos mängib filmis noort fotograafi ja Altrov abistas teda, et ta oskaks käituda ja kaamerat käsitseda nagu professionaal, ning vaatas, et kõik näeks ehe välja. Peale selle pildistas fotograaf kõik fotod, mida Laose karakter filmis pildistas, ja tegi ka operaatoritööd. „Filmis on vahepeal kaadrid, mida näidatakse läbi fotokaamera silma – seal käsitsen mina kaamerat,” selgitab Altrov. „Polaarpoisi” võtete kõige põnevam osa oli fotograafi jaoks fiktiivse fotograafi näituse loomine. „Ühes stseenis murravad tegelased Lennusadamasse sisse ja seal on ühe kuulsa Saksa fotograafi näitus. See on väljamõeldud fotograaf ja väljamõeldud näitus. See on täiesti teine kategooria sellest, mida Mattias [Roland Laose kehastatav tegelane] pildistas. Anul oli väga selge visioon, mis pilte Mattias teeb. Mina lihtsalt aitasin kaasa, aga selles paneksin au ja kuulsuse Anu kaela,” räägib Altrov.

Intervjuu Renee Altroviga Eesti Päevalehe tasulisel digilehel:
Fotograaf Renee Altrov: ootused peavad olema kõrgemad kui tul
Rebane, K. (2016). Fotograaf Renee Altrov: ootused peavad olema kõrgemad kui tulemus. Eesti Päevaleht: LP, 30. apr, lk 30.

Filmist kriitiku pilguga

Ulla Kattai: „Kui Ernest Hemingway ja Virginia Woolfi bipolaarsus oli sosin kuluaarides, raske maniakaal-depressiivne häire, mis neid pikkadeks perioodideks teovõimetuks jättis, siis tänapäevane bipolaarsus on transformeerunud tõeliseks farmaatsiaettevõtete kasumimaiuspalaks: Russell Brandi ja Britney Spearsi puhul räägib peavoolumeedia bipolaarsusest kõneledes lihtsatest loomeinimestele omastest meeleolukõikumistest, mida tabletikrõbistamisega kontrolli all hoida ning millega õnnestub välja vabandada nii ebaõnnestunud selfisid kui ka alkoholiuimas säutsutud lapsusi.

Haige olemine on põnev. See kõik on mõistagi muutnud bipolaarsuse läänemaailmas lihtsalt ja sagedasti diagnoositavaks moehaiguseks. Kui sa pole bipolaarne, pole sind olemas. Ja kui ka juhuslikult oled siiski olemas, oled sa igal juhul igav.

Auna filmi bipolaarsus pole vahva moesõna, eristades teismelisespliinis vaevleva loomingulise noore meeleolukõikumised teadlikult raskest mentaalsest häirest. Diagnoositud haigusega Hanna ei kirjelda bipolaarsust kelmika vahepala, vaid raske haigusena, mille ravil on rängad kõrvalmõjud.

Auna loodud hipster-superstaar Mattias kasutab enda huvides haiguse lihtsustatud kuvandit, tõmmates loodetavasti noorte vaatajate tähelepanu peavoolumeedia abil loodud väärale bipolaarsuse kujutamisele ning mõistmisele.

Lisaks on noorfotograaf Mattiasel peen vintage-kaamera. Sestap on ta Eesti filmi superstaar ka ilma haiguseta: visuaalkultuuri vaikiv triumf on nii Y- kui Z-põlvkonnas kõigeülene, moodustades tõsisele teemale tugevast tainast põhja. Pilt pildis on alati kindla peale minek, jättes kõigile vaatajatele piisavalt tõlgendusvõimalusi.

Mattias on võluvalt isekas kunstnikuhing, kes kasutab kriitikakomisjonilt negatiivse hinnangu saanud loomingu võimendamiseks teda ümbritsevat maailma. Keerulisest Hannast ja tema maailmast saab detailselt jäädvustatud kunstiprojekt, mille Mattias alla neelab, ära kasutab ning võiduka lõpu korral vaid mõningate süümepiinadega välja sülitab.

Just eduka isekuse ja inimlikkuse ühte karakterisse põimimine on «Polaarpoisi» kõige suurem võit. Hästi kirjutatud mitmedimensioonilisi tegelasi, keda ühtaegu põlata ning austada ning kes kõigi stsenaariumireeglite järgi küll transformeeruvad, ent jäävad seda tehes inimlikult usutavatesse piiridesse, on raske leida ka oluliselt pikemate traditsioonidega riikide filmikunstist. Kaasa aitab õnnestunud peategelaste valik: superstaarid Jaanika Arum ja Roland Laos on pildis sügaval sees ega mängi kordagi üle.

Polaarsust näeb peale Hanna päris- ja Mattiase pseudobipolaarsuse veel mitmel tasandil: haigus ja tervis, teesklemine ja olemine, elu ja surm, lapsed ja lapsevanemad, armastus ja põlgus, muusika ja vaikus. Superstaariväärilistele moeröögatustele ja semiootilistele konstruktsioonidele lisandub terve hulk tinglikke polaarsusi. Kusjuures helikeele duaalse kasutamise üle saavad rõõmustada kõik hingelt märgitõlgendajad: muidu pigem tagasihoidlik muusikaline taust saab eriti raju hoo sisse kõigi seksistseenide ajal, mis paneb tähelepanelikuma vaataja uusi noote kuuldes Pavlovi koera kombel järjekordseid paljastusi ootama.

Igal juhul näib «Polaarpoisis» pealtnäha kõik paigas olevat. On superstaarid, moodne teema, piisavalt tähenduslikud alltekstid ja täiesti talutav pildikeel, mis pole küll ülearu isikupärane, ent ei jää millegi poolest omaaegsetele alla. Urbanistlikud taustad lisavad värskust, puudub kriipiv klišeehuumor.
/---/

Seda kurvastavam on tõdeda, et «Polaarpoiss» on kõigest hoolimata hea näide sellest, kuidas Eesti filmi rängaks komistuskiviks ei saa teema, näitlejameisterlikkus ega operaatoritöö, vaid loo jutustamise detailid. Kogu filmielamus hakkab kiirendatud tempos allamäge veerema hetkest, mil Mattias satub psühhiaatriahaiglasse.

Esiteks panevad kulme kergitama jõuga sisse toodud ebavajalikud lisategelased Mirtel Pohla ja Henrik Kalmeti kehastuses. See, et tegu on heade näitlejatega, ei tähenda veel, et ükski Eestis toodetud film nendeta hakkama ei peaks saama.

Kogu haiglaloost oleks võinud teha täiesti eraldiseisva linateose, sest Mattiase ja Hanna eneseotsingud tegi heaks just ühes urbanistlikus ja usutavas žanris püsimine. Meelevaldne hargnemine võttis seni hästi välja mängitud linnaloolt hoo maha.

Teiseks on suurem osa järgnevaid sündmusi ja dialooge nii ebausutavalt ülekonstrueeritud, et hävitavad mängeldes kogu filmi esimese poole võlu.

Usutava loo jutustamine tundub olevat tõeline kübaratrikk. Kui peategelane annab suvalisele arstile, keda ta teist korda elus näeb, avatud ümbrikusse pistetud hunniku sularaha, hakkavad tigedad ahvid vaatajate peas taldrikuid kokku lööma ega lõpeta enne tiitreid. Detailidesse laskumata – õigustatult.

Ehk on hoopis tegu nii vägeva metatekstiga, et filmi kvaliteedi polaarsus peitub samuti täiskasvanuks saamises – teismeliseeas, mil andekus vaheldub paratamatute valede valikutega, ent kus võib hea õnne ja suure töö juures võitjana väljuda andekus.

Kehv lugu ei ole kuritegu, filmipolitsei vangi ei pane. Superstaarid peavad olema tugevad, nõrgad langevad juba eos võistlustulest välja. Kui neil pole just tugev turunduskampaania. Nagu näiteks «Polaarpoisil».
Kattai, U. (2016). Staarbipolaar [filmist „Polaarpoiss“]. Postimees, 11. mai, lk 21.

Sven Grünberg: „Ütlen ausalt, et on ikka pagana hea tunne, kui sinu kunagised tudengid juba suuri filme teevad. Muidugi, kõik käivad oma teed erinevalt, aga rehale… astutakse paraku ikka samamoodi. Nõrk stsenaarium on ka seekord peamise probleemi nimi, mis omakorda kisub kraavi muidu seksika, kuid ebaprofessionaalse temakese rollitäitmise. Mõneti paneb mind imestama seegi, et praegustel tegijatel jääb liiga tihti puudu julgusest olla uut, ootamatut otsiv ja soovist pööraseid teid (vajadusel) käia. Liiga tihti näeb tiki-taki tehtud viielise koolitöid, mille süžeepöörded on juba mitu käiku ette teada. Nii kahjuks ka siin (kuigi lugu ise on huvitav). Ja veel… Ootaksin rohkem meeleselgeid, mitte meelesegadusele keskendunud lugusid, sest segadust on meietagi liiga palju.“

Maria Avdjuško: „Sümpaatne ja dünaamiline debüütfilm Anu Aunalt. Ilusad rollisooritused, eriti tooks esile Jaanika Arumi. Teemat on käsitletud tõsiduse ja põhjalikkusega. Love story liin igati liigutav. Kõnetab kindlasti praeguseid noori.“

Olle Mirme: „Naerdes nügime, selg on prügine – suurde ellu sisse trügime. Mõnda matetud, pruute petetud, padjapüüre nätskeks nutetud. «Päevad, mis ajasid segadusse» kriipis pinnale ehk liigagi elusaid hetki arutust noorusest, mil isegi sai ilmlõpmatult nügitud ja trügitud. Anu Auna elluastujate lugu nii naha vahele ei pugenud, kõnetas pigem mõistust kui tundeid. Aga tore oli märgata, et mitmed mu tollased lemmikud – näiteks Formani «Lendas üle käopesa» ja Antonioni «Blow-Up» – on ka Auna varjamatult kummitama jäänud. Kokkuvõttes täiesti arvestatav debüüt.“

Artur Talvik: „Korralikult tehtud keskpärane film. Lugu tundus natuke pliiatsist välja imetuna. Kunstlikuna mõjunud dramaturgilised paisutused ei olnud veenvad. Väga sümpaatne oli peaosaline.“
Mida arvab filmist „Polaarpoiss“ Postimehe žürii? (2016). [Sven Grünberg, Olle Mirme, Maria Avdjuško ja Artur Talvik annavad hinnangu]. Postimees, 11. mai, lk 21.

Katariina Rebane: „Üldiselt ei ole millegi kallal viriseda. Stsenaarium on väga hästi kirjutatud. Tugev struktuur ja ülesehitus hoiab loo juures ja paneb kaasa elama. Piisavalt on pöördepunkte ning peategelaste karakterid ja nende suhe on hästi ülesehitatud, sest läbib eri faase. Peategelane Mattias on mitmekülgne. Ta pole lihtsalt paipoiss, kes armub hullumeelsesse tüdrukusse – see oleks olnud lihtne klišeelik valik. Kui alguses veab tüdruk poissi alla, siis mingil hetkel olukord muutub ja pigem tüdrukust saab ohver. Suhtes ja tegelastes on dünaamikat ja mõlemad näitlejad mängivad hästi.

Filmis on mingil määral ettearvatavat, aga see ei ole otseselt häiriv. Lõpusirge kumab, aga film laseb siiski omajagu arvata, kuidas kõik viimaks lõppeb. Peale hea stsenaariumi on pluss ka Heiko Sikka operaatoritöö ning helirežissöör Horret Kuusi ja helilooja Sten Šeripovi koostöös sündinud helidemaastik. Ühtlasi on selgelt näha, et režissööril oli kindel visioon, mida ta soovib, ja ta on selle edukalt ellu viinud. Film on terviklik ja selles ei ole midagi ülearust. Kuigi suured plusspunktid lähevad just loo stsenaariumile, mis on muu vundament, ei ole vähem olulised kindel lavastaja käsi ja montaaž, mis loovad mõnusa tempo. Film ei veni ega liigu ka liiga kiiresti, et tegelastesse ei jõuaks süveneda.“ /---/
Rebane, K. (2016). „Polaarpoiss“, kvaliteetne noortedraama. Eesti Päevaleht, 16. mai, lk 11.

Margit Tõnson: „Filmi pealkiri oleks vabalt võinud olla ka „Lõksus”. Sest kohe avaminutitel annab kursusejuhendaja Mattiasele Berliinis ülesande pildistada seeria teemal „Lõksus” ja näidata piltidel lisaks tehnilisele täiusele ka oma hinge. Mattias langeb lõpueksamite keerises ootamatult esimese armastuse lõksu, seejärel sooritab teo, mille tõttu on tal reaalne oht sattuda vanglasse, vanglast pääsemiseks teeskleb ta psühhiaatriahaiglas bipolaarsust, tüdruksõbra haigust, ja seal haiglas on ta tõeliselt lõksus ning tunneb esimest korda elus hirmu oma elu pärast. Hanna aga on oma haiguse lõksus, oma kodu lõksus, oma käitumise lõksus, ravimite lõksus, oma paranoiade ja usaldamatuse lõksus. Selleks, et lavakooli sisse saada, palutakse temalgi „näitlemine” lõpetada ja iseennast ja oma hinge avada. Hanna ja Mattiase suhe tuletab meelde Leida Laiuse August Kitzbergi „Libahundi” (1968) ekraniseeringust Tiina ja Marguse liini — ühel pool metsik vaba hing, keda umbusaldatakse, kes on liiga teistmoodi, kelles nähakse ohtu, keda ei saa kontrollida, vaos hoida, keda Margus küll imetleb ja ihaldab, aga kellega ta siiski kokku jääda ei julge. See nõuaks liiga palju ohvreid, eeldaks liiga suuri elumuutusi, liiga suuri riske. Ainult et kui keevaline Tiina heidab Tammaru perele kõige muu hulgas ette orjameelsust ja sallimatust, siis Hanna etteheited on üsna napid — ta saadab kõik lihtsalt kuradile.“
Tõnson, M. (2016). Esteetika ja eetika vahekorrad. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 103-108.