Tuhamäed (2017)

Filmist meedias

Hendrik Alla: „„Ma olen ise sellest maailmast pärit. Sellest sain filmiainestikku ja võimaluse tegeleda oma juurtega,“ ütles Murd. „Tohutult inspireeriv keskkond.“ Ida-Virumaa kaevanduslinnade juures inspireerivad Murdi mitmesugused ideed, mõtted ja maailmad, mis moodustavad just seal uue ja huvitava supi.

Murd on sündinud 1990. aastal Ida-Virumaal ja seal seitse aastat kasvanud. Hiljem elanud mitmes Euroopa riigis ja lõpetanud New Jersey Fairleigh Dickinsoni ülikooli Ameerikas, nüüd tuli ta Eestisse tagasi ja tegi sünnikohast filmi. „Tuhamägede nostalgia tegeleb kunagise hiilgeajaga, kus seda piirkonda tuntud kui Eldoradot, mis suudab maapõuest anda kõike, mida moodsaks eluks vaja,“ rääkis autor. „See nostalgia aga ei puuduta tolleaegset riigivõimu.“

Toimumiskohast hoolimata ei mainita „Tuhamägedes“ kordagi kohanime Ida-Virumaa. „Kui me räägime Teisest Eestist, siis minu meelest oleks tore tõsta see konteksti, kus ta ongi täiesti isesugune koht, ja rääkida Tuhamäegedest kui maagilisest paigast kuskil kaugel-kaugel,“ ütles Murd.

„Tuhamäede“ elanike jaoks on Eesti võõras maa, kus linad on valged, muru roheline ja inimesed elavad eramajades. Aga seal elavad mäetippudel päkapikud ja kui öösel on näha hõõguvaid tulesid, siis valvavad nad, kas lapsed käituvad ikka ilusti. „Kui oled Ida-Virumaalt pärit, siis tunned vahet kahe Eesti vahel selgelt. Aga see vahe jääb järjest väiksemaks.“ Mäetippudel valavate päkapikkude kujund tuleb soovist anda aherainetemägedele poeetiline tõlgendus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://kultuur.postimees.ee/4246379/pilk-nostalgilisse-teise-eestisse
Alla, H. (2017). Pilk nostalgilisse ja samas maagilisse Teise Eestisse. Postimees, 18. sept, lk 22.

Videointervjuu autoriga:
http://kultuur.postimees.ee/4245925/liikuvate-piltide-erisaade-tuhamagede-elanike-jaoks-on-eesti-vooras-maailm

Teet Korsten: „Tuleb kohe mainida, et tegu on filmiga, mida peab vaatama järjest algusest lõpuni ja ei maksa käia vähepeal köögis võikusid tegemas. Kinosaal aitab muidugi sellistele tingimustele kaasa.

Ehkki „Tuhamäed“ ei lõhna autoripoolse hirmsa ponnistuse, higi vere ja pisarate järele, saab filmile mõeldes kahtlusteta aru, et tööd on selle kallal kõvasti tehtud ning eriti filigraansena paistab silma montaaž. Samas võib – suuremal või väiksemal poeesia astmel – öelda, et autoril kulus selleni jõudmiseks kogu senine elu. Et teksti ei loe filmile peale mõni koolitet häälega palgatud näitleja, vaid autor ise, on ka mu meelest märk Murdi isiklikust, lausa intiimsest sidemest. Samuti julgen kahelda, kas Eesti filmi ajaloos on keegi varem nii noorena nõnda küpse filmi loonud, kui „Tuhamäed“ seda on. /---/

Kes on filmi „Tuhamäed“ peategelane? 1941. aastal Leningradis sündinud atleedi vaimuga õigeusklik Boris Klubov võib väita, et film on muulastest, kes sattusid Eestisse üleliidulise tähtsusega põlevkivitööstust rajama ja üleval hoidma. Nooruke Julian Vassiljev võib öelda, et film räägib sellest, kui raske on olla juurteta lastekodulaps maal, kus sind ei mõisteta ja mida sul endalgi on raske aduda. Vapper Maret Käiss ei eksi, kui mõtleks, et hoopis tema on filmi üks eredamaid päikesekiiri (aga ta ei mõtle nii). Mina põlise kohtlajärvelasena, kes on küll eri aegadel ka teistes paigus elanud, tahaks öelda, et „Tuhamägede“ peategelane on müstiline kaevurilinn nimega Kohtla-Järve. Ilmselt on kõigil õigus.

„Tuhamäed“ ei vaja mingit õigustust oma eksistentsile, aga loodetavasti sünnitab film omakorda arutelusid, mis puudutavad kolonialismi taagast vabanemisega kaasnevaid probleeme; suhet tänapäevase globalismi ja kodukoha patriotismi vahel; endistele tööstusaladele uue sisu andmist; seda, kuidas emakene loodus tasub kätte, kui teda on vägistatud jne.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Magusnukker armastuslaul müstilisele Kohtla-Järvele
Korsten, T. (2017). Armastuslaul müstilisele Kohtla-Järvele. Postimees, 18. sept, lk 22.

Vaata ka:
"Kohtla-Järve poiss tuli Ameerikast väntama sünnilinnast filmi - mis ta eest leidis?"