Avaleht » Filmiliigid

Englas. Vana Soldat (2015)

Dokumentaalfilmid Kestus: 56:00

Huviinfo

Režissööri kommentaare

Peeter Simm: „Hüüdnimi jäi talle külge, kui oli 22. Vana Soldat. Miks? Aga seepärast, et selles eas ta lihtsalt juba oligi vana soldat.

Englasel on haruldane omadus rääkida kõigest mitte lihtsalt huvitavalt, vaid ootamatu nurga alt. Lisaks võtta jutuks teemasid, mida harilikult peljatakse. Kes nii väga tänapäeval kuulutaks, et tema elu kõige olulisemad olid 50-ndad aastad? Seepärast arvasin, et teha temast filmi tuleks kiirustamata,  ratsionaalses, isegi konservatiivses laadis. Loomulikult kasutasime ära küllalt mahuka A. Englast puudutava spordiarhiivi.

Meil oli kavatsus elustada mõned sündmused nii, et kangelane tuletab meelde asjaolud ja detailid ning vilunud kunstnik taastab olukorra umbes nii, nagu loodi fotorobot arvutieelsel ajal.

Tema enese jaoks on ta kodus puudu vaid üks lõhn. Olümpiamedali lõhn. Kõige ootamatum, isegi nüüd, üheksakümneselt, tunneb ta sellest puudust. Mis siis olid ENSV maadleja jaoks 1956. a. olümpiamängud? Ei  midagi, kõigest "igrõ", niisama ... mängud. Raske tänapäeval mõista, kuid  liidu meistrivõistlused, rääkimata MM-ist olid tollal kõvem sõna. Meie kodumaa oli juba kümme aastat olnud selle peeglitaguse maailma osa.

Kõigepealt on Otepää, siis Tartu, siis on kusagil Tallinn ja siis tuleb kohe maailma ots. Niisugune oli lapsepõlvemaailm.

Paljajalu jooksmine, maadlus kõrrepõllul, kordamööda suusatamine. Kõike seda tehti, kuid ei kasutatud kunagi sõna "sport".  Piim - peamine toit. Miks? Vähemalt oli seda piisavalt.

Englase sõjaskäimine on kummaline kui mitte öelda uskumatu. Just siis, kui kõigi teiste eestlaste jaoks hakkas sõda läbi saama, krahmasid sündmused Nuustaku külapoisi oma halastamatusse haardesse. Ühel ta vendadest läks õnneks saksa sõjaväest kõrvale veiderdada, teine jäigi Krivasoole. Umbes sellest ajast on esimene säilinud foto August Englasest. Meid vaatab kena, tagasihoidliku pilguga noormees. Just temale tuligi kutse komissariaati. Parasjagu oli sügis ja kogu küla oli kindel, et nii asendamatut ametimeest, nagu rehepeksu masinist, ei vii ükski vägi sõtta. Kindel oma puutumatuses, teatab külapoiss uljalt, et ei taha õppustel puupüssiga lolli mängida ja nagu oleks vanakuri sõnasabast kinni hakanud, leiab ta end verises lahingus Sõrve poolsaarel. Mürsukild peas. Ravi hospidalis ja jälle sõtta, nüüd juba Kuramaale. Punalipu orden. Seda niisama ei antud.

Sõit ema juurde ja oma sõbra poolt arreteerimine. Perspektiiv saada "kõigest" kümme aastat.

Inimene, kes ütles oma füüsilist vormi hinnates enne 1952. a. olümpiamänge: "Ärge mind Helsingisse viige". Kaks imelist süsti spordiarsti poolt, millest vaid ajutist turgutust oli. Mis see küll võis olla?

Järgmisel aastal Napolis vigade parandus hindele "viis". MM kuldmedal.

Aastal 1953, kui üle piiri käisid vaid spioonid, jättis see mees Rootsi sõitmata, sest vaja oli naist võtta. Pulma pidasid nad kahekesi ja tulemuseks oli eluaegne armastus.

Kes tunnistab, et tal on "liiga pehme närv". Totter vigastus uskumatult karmide tagajärgedega.

August Englase sportlasepõli ei olnud väga pikk. Aga see andis tähenduse kogu tema elule. Nagu ka August Englase saatus on soe, nukker, kuid lootustandev. Lühidalt, andestav pilguheit pea sajandile meie rahva kulgemises.

Täna hoiatab ta Nabit ja teisi noori maadlejaid, et tüdrukud tahavad tugevaid mehi. Oli varem ja on nüüd. Meie poolt üles võetud materjalis näitab Englas end ka kaasaegse maadluse asjadega täiesti kursis olevana.

Kui maadlus on veel vaid ühtedel olümpiamängudel ja siis oleks lõpp, ütleb Englas, et seda spordiala on pidevalt reeglitega huvitavamaks üritatud teha ja nagu ikka... Ära rikutud. Ja siis taas ellu äratatud. Mitte kuhugi maadlus ei kao olümpiamängudelt, liiga populaarne on see USA-s, Pärsias ja Venes. Ka Jaapanis, kus August Englas imperaator Hirohito vastuvõtul oli.“    


Filmist kriitiku pilguga

Kristiina Davidjants: „Filmi alguses ütleb August Englas: „Kõige magusam elu läheb nõukogude aja sisse. Mina olen selle aja inimene.“ Eks ta nii olegi, seda nii heas kui halvas. Näeme ekraanil reglementeeritud elu, kindlameelset kulgemist oma eesmärgi suunas. Kõik see on tore ja normaalne, eriti arvestades seda, et ega see nõukogude aeg olnud mingi sanatoorium – hea, et inimene sai kõnealuses süsteemis ennast teostada, maailmameistrini välja. Vähemalt Englase ametlikus eluloos pole aga palusalulikku triumfi ja traagikat või Johannes Kotkase karjääri kaksipidisust, mis filmile vunki juurde annaks. Loomulikult näitab iga dokumentaalfilmi objekt endast seda poolt, mida vajalikuks peab, ning ka režissöör teeb montaažis oma valiku, kuid August Englase karjäär näikse olevat kulgenud ilma suuremate karideta.

Küll aga tundub huvitav Englase enda isiksus: välise muheduse tagant tundub kumavat rohkem ambivalentsust, kui esimesel silmapilgul arvata võiks. Sellele mõeldes on kahju, et filmi tegemiseni jõuti alles nõks enne peategelase üheksakümnendat sünnipäeva. Vana maadleja kadestamist väärt vitaalsusele vaatamata on kõrge vanus filmitava erksust ehk veidi maha keeranud. Selles vanuses inimesel pole naljaasi käia, kaamera sabas, seega on režissööril oma kangelase n-ö lahtimuukimiseks olnud tõenäoliselt üsnagi piiratud vahendid.

/---/

Film ja tema kangelane on küll huvitavad vaadata, kuid hinges kripeldab soov näha ekraanil rohkemat, kui meile praegu seal näidatakse. Sellele soovile ei saa filmitegijad alati vastu tulla, seda tean omast kogemusest filmitegijana. Nii Englasest rääkiva filmi kui paljude teiste analoogiliste teoste häda on pildiline materjalinappus, arhiivikaadrite piiratud valik. Rääkivat pead on igavavõitu vaadata, illustreerivaid kaadreid on aga väga raske leida, eriti veel juhul, kui jutt käib nõukogude ajast, mil ametlikud kaamerad filmisid ümbritsevat valikuliselt ja eraisikutel puudus üldse selleks võimalus. Peeter Simm on appi kutsunud illustraatori Leo Lätti, kes jõudumööda Englase mälestusi üles joonistab, sest mis sa hädaga ära teed, kui lugu vajab jutustamist.

/---/

Tulles aga tagasi spordifilmide teema juurde, olen Simmi Englase filmi lõppedes endale enam-vähem vist selgeks teinud, miks pole filmid sportlastest teab mis popid. Olen ka ise teinud filmi maadlejast („Palusalu“, Kristiina Davidjants, 2009) ja saan kõnealust filmi näinuna öelda, et maadlusest võib rääkida kui millestki väga arhetüüpsest ja selgest alast par excellence. Selge on see, et võidab parim ja et üldsus on spordialast sõltumata näinud sportlastes aastakümneid kangelasi. See tendents algas ammu-ammu ja jätkus pärast eesti aja lõppu nii nõukogude võimu kestes kui lõppedes. Mingi muutus hakkas üldises retseptsioonis toimuma ajal, kui meie suusatajad olid veel küll rahva lemmikud, kuid tasapisi hakkas seesama rahvas ilmutama teist laadi nõudlikkust – kangelastest olid äkitselt saanud meelalahutajad. Meie ootused sportlastele kasvasid ja läksid samal ajal ka ebamäärasemaks. Selles kontekstis on lood endisaegsetest maadlejatest nagu mütoloogilised vanakreeka jutustused. Kusagil kunagi olid mingid mehed, kes harjutasid pingsalt, astusid üles mees mehe vastu, võitsid loorberipärja ja tulid pärast seda koju. Tõenäoliselt nautisid nad ka mingeid erialaga kaasas käinud hüvesid, kuid olid puutumatud internetikommentaaridest ja nõudmistest anda lennujaamas pressikonverentse ning avada A- ja B-proovi tagamaid. Olgu kuidas on, ajad on muutunud ja meie koos nendega. Kes aga tahab näha eilseid kangelasi, saab seda teha filme vaadates.“

Arvustuse terviktekst:
Kangelased annavad teed meelelahutajatele — Sirp

Davidjants, K. (2015). Kangelased annavad teed meelelahutajatele. Sirp, 18. sept, lk 12.

Tiit Tuumalu: „Simm laseb Englasel heatahtlikult kõik oma jutud ära rääkida ja paneb need enam-vähem kronoloogiliselt ritta. Juhuslikum, väiksema tähtsusega jutt elab nõnda kõrvuti suurema tähtsusega jutuga, miski justkui esile ei tõuse. Suureks, mõjusaks ei mängita isegi noid kõige traagilisemaid hetki, kus tõusule on järgnenud langus, näiteks 1952. aasta olümpial juhtunut, kui Englas korraga kaht sinilindu püüdma minnes jääb ilma mõlemast – asi, mis teda siiamaani närib. Või toda õnnetut vigastust, mis karjäärile enneaegu punkti paneb. See, mida Englas neil hetkil sisemiselt üle elas, päriselt ekraanile ei jõua. Jääb tunne, et ainuüksi materjali parema organiseerimise korral võinuks seda lugu jutustada hoopis huvitavamalt.

Häirima jäid ka mõned loosisesed «augud» – kui juba kronoloogilist ülesehitust kasutatakse –, näiteks mida selleks lapsepõlves ikkagi «süüa» tuleb, et nii kangeks meheks saada, või kuidas siis Englas lõpuks maadluse juurde jõudis – ka see ei tule filmist üheselt välja. Aga see selleks. Englas on. Maadlus on. Ja mõlemad on suured. Pole üldse võimatu, et maadlemas hakkab käima ka minu laps.“

Arvustuse terviktekst Postimees+ tasulisel digilehel:
http://kultuur.postimees.ee/3332967/simm-maadleb-englasega
Tuumalu, T. (2015). Simm maadleb Englasega. Postimees: AK, 19. sept, lk 10.


Sven Grünberg: „Vanameister Simm on teinud igati hea kokkuvõtte-meenutusfilmi väljapaistvast eestlasest. Ega seda tüüpi materjalist teab-mis kunstilist imelooma ju ootagi, pigem ikka võimalikult adekvaatset ja isikut avavat dokumenti, ja see on tegijatel ka õnnestunud. Pisut ootamatu tegelase - joonistaja - lisamine annab samuti lisapunkte ja värvi ning näitab, et Simmis on veel hakkamist ja värsket vaimu küll.“

Tiina Lokk: „Ma ei oska seda hinnata. Panin mõneks ajaks silmad kinni ja kuulasin nagu raadiosaadet. Huvitav jutt oli. Miks meil pildiliselt enam kujundite keeles ei mõelda?“

Olle Mirme: „Väikese poisina õnnestus mul kohata elusuuruses Kristjan Palusalu, isegi käe sain eakale legendile pihku pista. Tänini mäletan, tänini on see mulle oluline. Samavõrra vägevast Englasest tehtud film suudab samuti tekitada lähedaloleku tunde ja isikliku suhte. Kahekordne maailmameister osutub võrratuks jutuvestjaks ja filmi dünaamiline rütm ei lase neil pajatustel heietusteks manduda. Kõva keskmine portreefilm.“

Artur Talvik: „Kallis Peeter Simm, sa oled teinud filmi huvitavast inimesest ja Eesti spordiloo tähtsast tegelasest. Aga sorry, Petka: mees oli, huvitav elulugu oli, häid arhiivikaadreid oli, aga kuhu jäi film?“

Postimehe žürii hindab uusi Eesti filme: "Englas. Vana soldat" (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg, Tiina Lokk ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 19. sept, lk 10.




Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm