Päevad, mis ajasid segadusse (2016)

Autor Triin Ruumet oma filmist

Kõik algas aastaid tagasi tehtud maalist, mis kujutab kuusemetsa vahel seisvat musta BMW-d. „Mul oli hästi spetsiifiline emotsioon, mis kogu aeg trummeldas, ja see oli vaja kuskile ära panna,” ütleb autor. „Panin selle maali ja sealt hakkas lugu edasi arenema. Siis tuli mu ellu film ja sain aru, et on aeg see filmiks kirjutada.”

Bemaritele ja dressidele mõeldes võib tekkida hirm, et tulemas on jälle mingi Aiku ja Petsi huumor. Ent Ruumet tahab oma tegelasi näidata teistsuguse nurga alt. Kui küsin, kas ta on ise depressiivsete maapiirkondade ja jõmmikeskkonnaga kokku puutunud, korrigeerib ta küsimust. „Ma olen Jüri külast pärit, mõnes mõttes on see jah filmi keskkonnaga sarnane, kuigi mitte nii sügaval maapiirkonnas. Aga jõmmid – ma ise ei vaata neid tegelikult kui jõmme. Stereotüpiseerimine ongi asi, mille vastu ma kohati võitlen. Tahan näidata „Tulnukast” tuttavate karakterite teist külge.”

Tema veebilehele laaditud tudengifilmide ja lühifilmi „Tupsu” põhjal jääb mulje, et Ruumet armastab tempot, põnevust ja huumorit, ajab algusest peale mingit oma rida, aga ei karda olla meelelahutuslik. „Asjad on parem ikka omavahel kokku viia, millest sa seda meelt ikka ära lahutad,” täpsustab ta. „Aga sa võid muuta sügavamad filosoofilised ideed mingil määral atraktiivseks. Selle juurde käib lõbustav element ka.”

/---/

Balti filmi- ja meediakooli lõpetanud Ruumet ütleb, et sealsetest õppejõududest on talle olnud suur kasu, iseäranis kadunud Jüri Sillartist, kes oli mängufilmirežii õppetooli juhataja. „Nüüd hakkab vaikselt sisse settima, mida ta oma abstraktsete seletuste ja kujundiõpetusega tegelikult öelda tahtis.” Paljud tema kursusekaaslased osalevad ka nüüdse filmi tegemisel. „Hakkasime juba kooli ajal kokku kasvama, külgetõmbeseaduse järgi. Operaator Sten-Johan Lillega näiteks tegime koos juba esimesed tummfilmid. Produtsent Maie Rosmann-Lillega õppisime ka kiiresti koostööd tegema.”

Pildilises mõttes nendib Ruumet, et talle meeldivad puhtad ja tugevad jooned. „Ma ei ole väga impressionist, pigem meeldib konkreetsus. Mõtlesin praegu, kuidas mu enda joonistused välja näevad – mulle meeldib ikka vajutada pliiats paberile pulbriks.”

Romantika või realism? „Mulle tundub, et see, kui keegi külapoest varastab ja samal ajal on auto tagaistmele üks roos kukkunud, on tervikuna hästi poeetiline,” arvab ta. Sellised vastandid võluvad teda ka 1990-ndate puhul.

„Kogu see väljamaa asjade ihalus, teesklus ja samal ajal siiras soov päriselt olla. Nagu oleks barokk ja träna kokku pandud.”

Miks ta tahab filmi teha? „Miks inimesed vahel ütlevad, et see olukord oli nagu filmis?” küsib Ruumet. „Minu meelest sellepärast, et sellistel hetkedel on aeg nagu peatunud, sa tajud väga teravalt, et oled nüüd siin ja praegu. Film võiks tuua korraks sellesse hetke tagasi, panna sind korraks elus olema.”

Kressa, K. (2015). Režissör Triin Ruumet armastab barokki ja trance'i. Eesti Päevaleht: LP, 7. veebr, lk 24.

Filmist kriitiku pilguga

Margit Adorf: „Triin Ruumeti debüütfilm mõjub kui moodne klassika ja seda võiks vaadata iga 16–55-aastane eestlane. Noortel filmitegijatel on annet. Režissöör Triin Ruumeti esimene täispikk mängufilm „Päevad, mis ajasid segadusse” tuleb pauguga ja paneb pika puuga ära isegi mõnele kogenud tegijale. Niisama tugeva debüüdiga on oma loominguteed alustanud näiteks Rainer Sarnet ja Veiko Õunpuu. /---/

Lugu on voolav, realistlik ja rammus, aga samal ajal seisab paigal. Tegevustik ja dialoogid on väga argised. Filmi lõpu poole tuleb sekka pisut filosoofiat. Monoloogid mõjuvad loomulikult. See kõik loob filmile hea karkassi. Ruumet on osanud ka näitlejad hästi mängima panna. Nad teevad ühtlaselt tugevad rollid, mille kallal oleks narr iriseda.

Kiitmist väärib operaator Sten-Johan Lill, kellele see on samuti esimene täispikk linalugu. Ta on kitsastes oludes hästi toime tulnud, osavalt kinni püüdnud peomeeleolu, korralikult edasi andnud unenäo-stseenid ja suutnud luua vägagi 1990-ndate miljöö. Muidugi on siin oma osa ka montaažil, mis on just õiges tempos, enamasti kiire-kiire-kiire mõõdukate pingelangustega. Unenägudega pole üle pingutatud, need on selgelt markeeritud stseenid. Film ei muutu kordagi selliseks, nagu Eesti filmi pikka aega ette kujutati: viiulimuusika ja kased. Operaatorile on jäetud tänuväärselt suur ülesanne, tegelasi portreteeritakse eri kaameranurkade ja osavate montaažinippide kaudu, sõnadeta, nn Eisensteini montaaži kasutades. Tööd on tiimil jagunud ja nad on sellega hästi toime tulnud.

Omaette dimensiooni lisab filmile muusikaline kujundus: on nii originaalheliloomingut kui ka ajastutruud soundtrack’i. Ka tegelased on muusikasse sisse elama pandud. Pole küll väga uudne nipp panna tegelased kaasa laulma, kuid jupike, kus üheskoos lauldi Janika Sillamaa 1993. aastal välja tulnud „Lootust”, oli vägagi mõjus.“ /---/

Arvustuse terviktekst Eesti Päevalehe tasulisel digilehel:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/rammus-ja-realistlik-lugu-1990-aastate-eesti-elust?id=74158121
Adorf, M. (2016). Rammus ja realistlik lugu 1990. aastate Eesti elust. Eesti Päevaleht, 7. apr, lk 14.

Andres Laasik: „Omamoodi on Triin Ruumeti debüütfilm meistriteos. Olematu stsenaariumiga on vändatud ligi kahetunnine teos, mida vaadates ei pea teab mis piinlikkust tundma.

Filmis on pildikultuuri, ainuüksi äge kaader finaalist karistuseks terastorni köidetud noortest meestest on midagi väärt. Pildiga mõnuletakse täiega, isegi seal, kus montaažikäärid oleks terviku seisukohalt kõvasti kasuks tulnud. Siin tuleb mainida, et raske on määratleda, mis tervikuga ja mis filmiga tegu.

Määratlemisel saab kasutada ka eitust. «Päevad, mis ajasid segadusse» pole noortekomöödia, sest nalja saab vähe. Pole road movie, sest mõne kihutamise vahel jääb liikumine toppama. Pole ajastufilm, sest ajastu tõetruudust asendab väljamõeldud tegelikkus. Määratlemise raskustest päästab välja vana hea lahendus: «Päevad, mis ajasid segadusse» on sulaselge eesti film. Mille keskmine eestlane kinos vahele jätab, et ükskord telekast õlle kõrvale vahtida.

Seekord on esteetidest linnavurlede elutüdimuse asemel keskmes tavalise maakaagi Allari hingepiinad ja eneseleidmine. Teda esitav Hendrik Toompere jun pingutab ümber kehastuda nii palju, kui käsikirjas peituv roll seda võimaldab. Tulemus on kesine, sest Allari tühisus ühtib rolli tühisusega ja tundub, et käsikirjas puudub konks, mis selle tegelaskuju suureks ja huvitavaks teeks.“ /---/

Loe edasi Postimehe tasuliselt digilehelt:
http://kultuur.postimees.ee/3645751/metsaraiumine-1990ndatel-laastud-lendavad
Laasik, A. (2016). Metsaraiumine 1990ndatel, laastud lendavad. Postimees, 7. apr, lk 21.

Olle Mirme: „See on kõike muud kui ohutu nostalgitsemine. Valusalt rihitud rusikahoop paiskab meid hämarasse ajaauku - üheksakümnendate keskpaika, kus piinavates eneseotsingutes ei viselnud üksnes tollased noored, vaid kogu meie ühiskond. Triin Ruumet teeb vägeva debüüdi, jutustades oma loo harvanähtavalt jõulises, nii visuaalselt kui emotsionaalselt täpses pildikeeles. Jätke see nimi endale meelde - siit võib veel kõike tulla!“

Maria Avdjuško: „Triin Ruumeti film on romantiline pilguheit Põlvamaa 1990ndate jõlliellu. Noori elluastujaid vaevavad kired ja tungid, mis juhivad neid teadmatusse. Filmis on väga vaimukaid stseene ja tegelaskujusid. Ometi on režissöör ja võttemeeskond takerdunud liigselt detailidesse ja kõrvalliinidesse, nii et peategelase teekond hägustub ja suuremat üldistust ei sünni. Muidu igati meelelahutuslik vaatamine.“

Artur Talvik: „Hästi tehtud masendav lugu. Ootan huviga noorte autorite järgmist filmi.“

Mida arvab Postimehe žürii? (2016). [Olle Mirme, Maria Avdjuško ja Artur Talvik annavad hinnangu filmile „Päevad, mis ajasid segadusse“]. Postimees, 7. apr, lk 21.

Tõnu Karjatse: „Triin visandab dekaadi, kui raadio mängis Eesti esimese eurolaulu võitjat Jaanika Sillamaad ja Code One’i, Sõnajalad asutasid telejaama ja raha teeniti toore jõuga. Ruumeti esimene täispikk mängufilm on samuti ootamatult jõuline nagu lõuahaak, jättes pea huugama ja suhu kerge veremaitse. 1990ndaid pole varem Eesti filmis sedasi kujutatud. Rasmus Merivoo „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“ (2006) võttis jõmmid ette tragikoomilises võtmes, Ruumet läheneb neile empaatiaga, pealegi iseloomustab ta filmi Eesti peavoolukinole isegi harjumuspäratu dünaamilisus ja elulisus, mis ilmneb nii filmi tempos, karakterites kui ka osaliselt improviseeritud dialoogides. Võib-olla tuleb siit otsida ka põhjusi, miks on „Päevad...“ tekitanud vastakaid arvamusi – Ruumet toob tagasi maailma, mida paljud ehk sooviksid unustada, kuid mis istub veel vägagi värskelt kollektiivses mälus. /---/

Ruumeti filmi üks trumpidest selle sisulise haaratavuse kõrval on ülihästi klappiv karakterite ja näitlejate valik. Hendrik Toompere jr Allar on heasüdamlik, natuke rumalavõitu uljaspea, kellele sõbrad, kiired autod ja peopanemine tähendavad rohkem kui võimalikud tulevikuperspektiivid. Toompere Allar on üks selliseid õnnestunud osatäitmisi, mis võibki näitlejat saatma jääda. Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa katavad justkui hommage’ina Veiko Õunpuule samasuguseid rolle nagu „Püha Tõnu kiusamises“ (Ulfsak) ja „Rouklis“ (Eelmaa). Ruumeti filmis on neil tegelastel kesksem osa, karakterid on sügavamad ja näitlejad on saanud neisse ka rohkem panustada. Meeldejääva kõrvalosa teeb Hendrik Toompere Allari isana – lihtne ja tagasihoidlik saekaatrimees, kes hädas oma poja kasvatamisega. Omaette kombo moodustavad Allari sõbrad, dresside ja plätudega rullnokad (Kait Kall, Reimo Sagor, Juss Haasma, ­Kristjan Lüüs), igaüks neist omaette isiksus, kes saab filmis ka oma stseeni. „Päevad…“ ongi tugeva režissööritöö kõrval märkimisväärne ansamblitöö. Kunstnik Matis Mäesalu ja kostüümikunstnik Liis Plato aitavad taasluua juba paljuski unustatud, kuid mõnes Eestimaa paigas veel väga elusat maailma. Täispika mängufilmidebüüdi teeb operaator Sten-Johan Lill, näidates, kuidas kujundada õhustikku nii pimedas metsas kui ka siseruumis. Hendrik Mägar kinnitab end võimeka monteerijana, varieerides filmi rütmi ja meeleolu.

„Päevad…“ on kasvamise ja eneseotsimise lugu, mis töötab sümbolina ka ühiskondlik-ajaloolisel tasandil. Ruumetil on õnnestunud luua vana maailma sisse uus, kasutades vanast tuntud elemente ja andes neile uue väärtuse. Ta rehabiliteerib ülbed 90ndad koos päkapikudisko ja rullnoklusega, mis pole ka praegu kuhugi kadunud, kuid Ruumet suudab anda sellele usutava ning sümpaatse sisu. Isegi BMW muutub omamoodi armsaks. Allar, Pets ja teised sõbrad on justkui oma klemmid, kooliaja sõbrad, kellega vutti taotud ning esimesed õlled ära proovitud, juuratudengitest linnavurled pole aga muud kui kõrgid tõusikud, kes harjunud maakatele vaid ülalt alla vaatama. Ruumet kirjutab 90ndad üle, labane saab vabaduseks ja rõve muutub õrnuseks. Nostalgiline prisma annab minevikule uued värvid, kehtestades uue kristalliseerunud meenutusmudeli.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
„Päevad, mis ajasid segadusse“ – jõuline nagu lõuahaak
Karjatse, T. (2016). „Päevad, mis ajasid segadusse“ - jõuline nagu lõuahaak. Eesti Ekspress, 13. apr, lk 53-54.

Janno Zõbin: „Lisaks mustale bemarile – Ruumeti maalist, kus kujutatud seda autot kuusemetsa vahel, sai alguse filmi idee – on režissöör sisse toonud teisigi ootuspäraseid ajastu sümboleid: veri dressipluusil, aegluubis puuoksi laasiv mootorsaag, liivas ketsi panev auto, juuraeriala absoluutne kultusstaatus jne. Loetletud sümbolid retrofilmis on osalt möödapääsmatus, kuid siiski näib olevat filmis neile liialt rõhutud ja nii on loole endale vähem ruumi jäänud. Narratiivis on venitusi, pilt annab küll hästi edasi jõmmkärakate mõttetut oleskelu, kuid muutub pikapeale üksluiseks. Ajastu laul, Jaanika Sillamaa „Lootus“ „reklaamipausina“ mõjub kui režissööri kummaline ja lõbus kiiks, kuid lõhestab filmi ja toob sisse midagi seriaalilikku. Seevastu kiire ja testosterooni täis lõppmäng on üsna efektne ja igav juba ei hakka!“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/sumbolistlik-nostalgiline-kurbmang/
Zõbin, J. (2016). Sümbolistlik-nostalgiline kurbmäng. Sirp, 15. apr, lk 25.

Filmi levist

Äsja kinodesse jõudnud Triin Ruumeti film «Päevad, mis ajasid segadusse» kogus avanädalavahetusel suurepärase vaatajate arvu – 15 698.

Taasiseseisvusaja eesti filmide kinolevi avanädalavahetuste edetabelis tähendab see koguni neljandat kohta selliste löökfilmide nagu «Klassikokkutulek» (33 828 vaatajat), «1944» (19 030) ja «Supilinna salaselts» (17 722) järel.

Tulemus oli väike üllatus ka filmi produtsendile Maie Rosmann-Lillele. «Lootsime vargsi 10 000 vaatajat – tuli peaaegu 16 000,» ütles ta.

Tragikomöödiaks nimetatud film tuli välja korraga 17 ekraanil, alates 15. aprillist laieneb levi ka väikestesse kinopunktidesse.

Selline avanädalavahetus lubab levi lõpuks ennustada üle 50 000 vaataja, mis oleks väga hea tulemus. Kui palju üle, on juba raskem öelda. Samuti eelkõige noortele mõeldud «Must alpinist» kogus näiteks 55 262 ja «Nullpunkt» 54 013 vaatajat. Lastefilm «Supilinna salaselts», mida käis avanädalavahetusel vaatamas 17 722 inimest, lõpetas aga 90 746 vaataja juures.
Tuumalu, T. (2016). 1990ndad tegid võimsa tagasituleku. Postimees, 13. apr, lk 20.