Kirjad Islandilt (2015)

Filmis kasutatud muusikateosed ja lavastused ning esitajad:

Gustav Mahler, 4. sümfoonia IV osa ("Das himmlische Leben"); Annika Tõnuri, Tallinna Riikliku Konservatooriumi orkester, dirigent Paul Mägi;

Gioacchino Rossini, avamäng ooperile "Sevilla habemeajaja"; Estonia teatri orkester, dirigent Jüri Alperten (1996);

Johann Sebastian Bach, kolmehäälne inventsioon f-moll; klaveril Annika Tõnuri (1976);

Franz Lehar, printsessi aaria operetist "Kaunis on maailm"; Annika Tõnuri, klaveril Ülle Rebane (1990);

Giovanni Battista Pergolesi, katkend oratooriumist "Stabat mater";

Moritz Moszkowski, etüüd "Sädemed"; klaveril Annika Tõnuri (1976);

Raimo Kangro, "Missa süütult hukkunud eestlastele"; Annika Tõnuri, Toomas Kapteni sümfoniettorkester, Eesti Raadio segakoor, dirigent Toomas Kapten (1989);

Georg Friedrich Händel, iisraellanna aaria oratooriumist "Simson"; Annika Tõnuri, trompetil Jüri Leiten, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer (1992);

Jerry Bock, katkend muusikalist "Viiuldaja katusel"; Annika Tõnuri, Helgi Sallo, Jüri Krjukov, Lydia Roos, Liina Saari, lavastaja Georg Malvius, Estonia teatri orkester, dirigent Jüri Alperten;

Paul Hindemith, stseen ooperist "Sinna ja tagasi"; Annika Tõnuri, lavastaja Arne Mikk (1992);

Mari Vihmand, stseen ooperist "Lugu klaasist"; Annika Tõnuri, lavastaja Peeter Jalakas, NYYD Ensemble, dirigent Olari Elts (1995);

Imre Kálmán, duett operetist "Silva"; Annika Tõnuri, Mati Kõrts, lavastaja Heino Aassalu (1992);

Gioacchino Rossini, Rosina kavatiin ooperist "Sevilla habemeajaja"; Annika Tõnuri, lavastaja Georg Malvius, Estonia teatri orkester, dirigent Vello Pähn (1994);

Giuseppe Verdi, avamäng ooperile "Traviata"; Rahvusooperi Estonia orkester, dirigent Jüri Alperten (2006);

Georges Bizet, Carmeni habaneera ooperist "Carmen"; Annika Tõnuri, kaastegevad Mart Sander, Mariliina Vilimaa, Pirjo Levandi, Janne Ševtšenko, klaveril Margus Kappel ja Urmas Lattikas (2000);

Mart Sander, katkendid revüüetendusest "Beau Monde"; Annika Tõnuri, Mariliina Vilimaa, Janne Ševtšenko, lavastaja Mart Sander (2000);

Claude-Michel Schönberg ja Alain Boublil, katkendid muusikalist "Miss Saigon"; lavastaja Georg Malvius, XXI sajandi orkester,dirigent Erki Pehk (2002);

Imre Kálmán, stseenid operetist "Bajadeer"; Annika Tõnuri, Ao Peep, lavastaja Arne Mikk, Vanemuise teatri orkester, dirigent Lauri Sirp (2001);

Johann Strauss, stseenid operetist "Viini veri"; Annika Tõnuri, Mati Kõrts, lavastaja Monika Wiesler, klaveril Ülla Millistfer (1994); Väino Puura, Rahvusooperi Estonia orkester, dirigent Jüri Alperten (2004);

Boris Kõrver, "Põhja valge naine"; Annika Tõnuri, klaveril Pille Saar, viiulil Merike Aedna, tšellol Ludmilla Melnik (2005);

Pal Abraham, stseen operetist "Viktoria ja tema husaar"; Annika Tõnuri, Vanemuise teatri orkester, dirigent Endel Nõgene (1995);

Skúli Sverrison, Spontaneous Kindness (2006);

Jüri Mandre, "Kodunõmm"; Annika Tõnuri, ansambel Camerata Tallinn, kitarril Heiki Mätlik, viiulil Mati Kärmas, flöödil Jaan Õun (1991);

Kuldar Sink, "Stabat mater"; Annika Tõnuri, ansambel Camerata Tallinn, kitarril Heiki Mätlik, viiulil Mati Kärmas, flöödil Jaan Õun (1991);

Richard Rodgers, abtissi laulmuusikalist "Helisev muusika"; Annika Tõnuri, Eesti Raadio estraadiorkester, dirigent Peeter Saul (1991);

Filmis kasutatud kroonikad ja filmid:

"Nõukogude Eesti nr 30", režissöör Aleksnadr Mandrõkin, Tallinna Kinostuudio (1961);

"Nõukogude Eesti nr 8", režissöör Karl Kello, Tallinnfilm (1985);

"31. osakonna hukk", režissöör Peeter Urbla, Tallinnfilm (1979);

"Missa", režissöör Irene Lään, Eesti Telefilm (1989);

"Kuhu tuul meid puhub?" ("Wohin der Wind uns weht?"), režissöör Lutz Gregor, TAG/TRAUM (2006).

Filmis on kasutatud materjale järgmistest arhiividest:

Eesti Filmiarhiiv,

Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv,

Rahvusooper Estonia arhiiv,

Vanemuise teatri arhiiv,

perekond Tõnuri arhiiv.

Filmi saamisloost

Filmi idee pärineb Annika Tõnuri sõbralt ja kaasteeliselt Peter Pedakult, kes on ka stsenaariumi autor. 2011. aastal alustatud "Kirjad Islandilt" jäi režissöör Peeter Brambati viimaseks filmiks, mille viis lõpule Ruti Murusalu. Peeter Brambat suri 16. augustil 2014.

Stsenarist ja produtsent Peter Pedak meenutab Annika Tõnurit ja koostööd Peeter Brambatiga:

DELTA VALIK. Dokumentaalfilm "Kirjad Islandilt" - ERR | Arhiiv

Peetri lõpp oli väga kiire. Kiirem, kui oleks osanud arvata ...

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Portreefilme, mis ütleks midagi olulist ühtlasi aja kohta, milles jäädvustatav inimene elab, pole paradoksaalsel kombel just ülemäära palju. Estonia teatri kunagist solisti Annika Tõnurit portreteeriv film võiks olla üks sellistest.

See pole mitte ainult ühe traagilise saatusega lauljanna lugu, mis sisaldab nii tõuse kui mõõnu, lootust ja lootusetust, algab särava astumisega Estonia teatri rambivalgusesse, jätkub häälekaotuse, siis selle vaevarikka «remondi» ja tagasitulekuga lavale, taas lahkumisega, seekord jäädavalt, et jõuda lõpule kaugel Islandil.

See on ka lugu sellest – ja võimalik, et enamgi veel –, kuidas meie, niigi väike maa, oma väheseid talente hoida ja toetada ei suuda, iseäranis siis, kui nende elus juhtub raske hetk olema. Liiga kergelt kanname maha, tähendab. Või siis too vabakutselise kunstniku valus teema – kuidas sellena Eestis üldse ellu jääda, nii et poleks vaja teha haltuurat? Et saaks keskenduda ainult loomingule?  

Tõnuri sellega hakkama ei saanud, oli selleks sunnitud, kuid vandus alla, aga siis olid ju veel ka 2000ndad, kunstnikupalgast, mille kohta mõni ütleb nüüd, et see on saatanast, võis vaid unistada. Ta küll üritas, laulis isegi Vanemuises ja Estonias mõnda rolli – muusika võlu oli vastupandamatu, et sellega veel lõpparvet teha –, aga ei midagi. Viimase etenduse andis ta 2006. aastal. See oli «Viini veri».

«Ma istusin kodus ja ootasin surma. Aga surm ei tulnud,» räägib ta oma vapustavas monoloogis, üles võetud juba Islandil, kuhu Tõnuri 2006. aastal muusikaõpetajaks läks ja kus ta 2009. aastal viimaks justkui enesele koha leidnuna haigusele alla jäi. Ühesõnaga, see on suur lugu, mille idu siit paistmas on, paraku ei realiseeri film selle täit potentsiaali kaugeltki.

Ma ei räägi siin sellest, et linateosest kumab läbi soov jumala eest mitte kedagi pahandada, mingi selline ajakirjandusliku objektiivsuse taotlus, isegi intervjueeritavate jutukatked on võimalikult ümarikud, viimse piirini kontrollitud.

Ma räägin elementaarsest jutustamisoskusest, ühe või teise teema suureksmängimisest. Laulja, kes on valitsenud lava ja publikut, kaob sealt ühtäkki. Või nagu sisututvustus kujundlikult ütleb: Tõnuri kadus Eesti publiku silme alt vaikselt nagu tolm. Miks mitte siis hakatagi sellest peale? Milline intriig ikkagi, peaaegu nagu «Searching for Sugar Man»! (Olgu, liialdan.)

Selle asemel popsutab aga Islandi kaljude vahel laev koos turistidega ja taustaks kostab mõni lause sellest, kui andekas ja abivalmis laulja, aga ka saladuseks jäänud inimene Annika Tõnuri ikkagi oli. Siis on ta juba Islandil, vaatajale loetakse ette kirju, kus ta pajatab oma eluolust, ja seejärel hakatakse kohe lapsepõlvest peale elulugu jutustama.

Sünopsisega eelnevalt tutvumata ei saaks tükk aega isegi aru, miks seda lugu üldse räägitakse. Dramaatiline element ilmub filmi alles poole pealt. Muidugi, võib ka nii, aga suurt filmi, mida see suur lugu vääriks, nõnda ei tee, keskmist eesti filmi küll.

Tunnustust väärib, et linateoses on teatav kujundlikkus, ambitsioon anda emotsioone või olukorra traagikat edasi ka pildiliselt, mitte jääda kinni üksnes sõnadesse, luua sellega kujundeid, näiteks häälekaotust peegeldab pilt sellest, kuidas laulja vaatab Islandi kinos kaadreid vulkaanipurske järel vallanduvast laavast ja varisevatest majadest. Palju kasutatakse erinevate meeleolunüansside esiletoomiseks ka Islandi maastikke.

Peeter Brambat ei jõudnud seda filmi enam ise lõpetada. Haigus sai ta enne kätte. Läks nii nagu Tõnuri endaga. Saatus võib meile mängida kummalisi vingerpusse.“

Tuumalu,T. (2015). Saatus mängib vingerpussi. Postimees: AK, 14. nov, lk 10.

Sven Grünberg: „Imeliste Islandi vaadete ja kohati hea muusikaga portreefilm tõelise ooperistaari potentsiaaliga, kuid halbade asjaolude ja raske haiguse tõttu varalahkunud lauljast Annika Tõnurist võiks olla pea iga dokumentalisti unistuste looks. Paraku on aga tegijad lasknud käest hea võimaluse. Kahju! Selle asemel, et keskenduda traagilisele eluloole, lasta rohkem kõlada (kvaliteetsel) muusikal ja vaadata Islandi imelisi maastikke on filmis ohtralt tühja loba ja mõttetut informatsiooni kõrvalistest tegelastest. Muuhulgas korrutatakse alailma, kui hea ikka Annika välja nägi (mis vastab küll tõele), kuid selles loos on märksa olulisemaid dimensioone, mis paraku jäävad pea täiesti välja joonistamata. Mitmeid huvitavaid liine võib vaid aimata. Hädasti oleks olnud vaja toimetajat.“ 

Maria Avdjuško: „Traagiline lugu säravast ja julgest naisest, mis mind vaatajana puudutas. Enam oleks tahtnud, et visuaalne ja informatiivne pool moodustanuks ühtsema terviku. Pilt töötas eraldi ja mõjus kohati häirivalt. Tundus ka, et montaažis tehtud valikud olid kohati juhuslikud. Üks samm jäi puudu.“

Olle Mirme: „Tunnistan, et minule kui muusikakaugele inimesele oli Annika Tõnuri lihtsalt «nimi, mida oled kuulnud». Seda haaravam ja samas ka kriipivam oli teda selle filmiloo kaudu avastada. See pole muidugi avastus, et elu jääb alati liiga lühikeseks, et andekus pole tingimata õnnistus ja et saatus ei ole ainult inimese enese kätes. Kogeda seda aga nii kontsentreeritud ja vahetul moel – see puhastab ja sunnib vähemalt hetkeski oma nina eest kaugemale vaatama.“

Artur Talvik: „Väga kurb film ühest traagilisest inimsaatusest. Kahjuks ei küüni film oma ülesehitusega seda lugu toetama. Esimene pool lohiseb nii, et vaataja võib kaotada huvi alles teises pooles avatud ülidramaatilise loo vastu. Kuna tundsin peategelast ja ka meie seast lahkunud filmi algset režissööri, siis on mul väga raske seda filmi filmina hinnata.“

Mida arvab Postimehe žürii filmist «Kirjad Islandilt»? (2015). [Sven Grünberg, Artur Talvik, Maria Avdjuško ja Olle Mirme ja annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 14. nov, lk 10.

Anne Prommik: „“Kirjad Islandilt“ ei paku vastuseid. See näitab Eesti lauljate ühe põlvkonna saatust. Hulk andekaid inimesi, kes kuulusid lavale, ent ei suutnud seal püsida, sest nad sündisid valel ajal. Nende karjäär algas, kui Nõukogude Liidust oli saamas Eesti Vabariik. Kauboikapitalismi tingimustes oma muusat teenida oli eriti raske just neil, kes olid harjunud teistsuguste reeglitega. Kunstnikud, kes ei osanud end turustada, jäid lihtsalt hammasrataste vahele, mõni kiskus end lahti, teine andis alla.“ /---/

Artikli terviktekst:
Lavale sündinud, hääletuna surnud — Sirp
Prommik, A. (2015). Lavale sündinud, hääletuna surnud. Sirp, 23. okt, lk 16.