Avaleht » Filmiliigid

Teesklejad (2016)

Mängufilmid | Draama | Suhtedraama Kestus: 102:00

Huviinfo

Režissöör Vallo Toomla oma filmist

„Teesklejad” on režissöör Vallo Toomla esimene täispikk mängufilm. Tuntust kogunud on ta aga  juba varem oma tudengifilmidega (Toomla esimene lühifilm "Morbius" valiti PÖFF'i lühifilmide festivali "Sleepwalkers" parimaks filmiks).

Katkeid intervjuudest Vallo Toomlaga:

Mis sind stsenaariumit lugedes kõnetas? Mis teemadega sa filmitegemise jooksul tegelesid?
Ilmselt esimene asi, mis mind selle loo juures köitis, oli teatav müsteerium või müstiline aspekt. Peegelduste maailm või sümbolistlik maailm, mis kuidagi avab inimese olemust, mis puudutab inimese pealispinda, tema maske ja sisemisi jõude, mida ta alati ei suuda kontrollida. Meis on olemas jõud või nii-öelda karakteristikad, mida me alati endale ei teadvusta. See hoidis mind selle loo juures. Inimene peaks tundma iseennast. Et teada, kes ta on ja millised on tema potentsiaalid ning selle kaudu leidma iseendaga rahu.

„Teesklejates” on olemas see eesti filmide ühisosa – müstiline aspekt või küsimus, kuhu kadus? mis juhtus? Mis sa arvad, kuhu „Teesklejad” paigutub eesti filmi maastikul?
Seda on küsitud varem ka paar korda ja ma ei ole andnud head vastust. Ma üritan ennast praegu parandada. Kindlasti selles mõttes on sul õigus, et seal on jah mingid tugevad eesti filmi jooned, seal on see irratsionaalne mõtlemine sees, mis paljudes eesti filmides kajab vastu ja ajab vaatajat ka vahetevahel segadusse või paneb lausa nördima. See aspekt on sinna sisse kodeeritud. Ta võib-olla eristub paljudest eesti filmidest mingivisuaalse tunnetuse mõttes.

Kui ma seda stsenaariumit lugesin, siis ta mõjus kuidagi prantslaslikult, mul oli kahju, et lugu ei ole prantsuse keeles. See tundmus oli üks tugitala või jõujoon, mis mul filmi tegemise juures oli. Mis on segatud põhjamaise eestiliku mõtlemise ja maailmatunnetusega.

Arhitekti Emil Urbeli kohta, kelle projekteeritud majas filmitegevus toimub, on öeldud, et ta on tuntud ülimalt ratsionaalsete neofunktsionalistlike eramute poolest. Kas loo ja tegevuskeskkonna vahel kontrasti loomine oli teadlik valik?
Loomulikult. Filmitegemise juures on sellised mõtted kohustuslikud. Väga paljud asjad toimivad filmis kontrastide ja vastanduste peal, eriti selle loo puhul, mis on väga paljuski dualismile üles ehitatud. Ratsionaalne maja versus palju irratsionaalsem loodus, mis seal ümber on, peegeldab ka karaktereid ning nende maailmapilti ja mingit olemist või vähemalt seda, mida nad taotlevad ja kuhu see siis lõpuks jõuab.

See maja tundub olevat ka ise üks loo karaktereid. Kelle maja see oli ja kuidas see filmi jõudis?
Maja kuulub perekond Mangidele, Tiina Mang on ise ka maja sisearhitekt. Filmikunstnik Eva-Maria Gramakovski leidis maja kinnisvaraportaalist ning näitas mulle ja operaatorile Erik Põllumaale. Meil oli enne välja valitud üks teine maja ning tegime sinna juba režiistsenaariumit, aga Mangide maja tundus palju õigem ja täpsem. Nagu sa ütlesid – oma ranguse, minimalismi ja funktsionaalsuse poolest sobitus sellesse loosse kuidagi täpsemini. Pererahvas oli väga lahke ja vastutulelik, nii et me saime sinna majja. Kui ma õigesti mäletan, oli see ainult kaks-pool kuud enne võtteid.

Intervjuu terviktekst:
Inimene peab õppima ennast tundma. Intervjuu Vallo Toomlaga ...
Karro, P. (2016). Inimene peab õppima ennast tundma. Müürileht, 29. sept.

Mis oli esimest täispikka mängufilmi tehes ootamatu?
Üks lisapingeallikas oli kahtlemata see, et stsenaarium oli kellegi teise kirjutatud. Sellist kogemust mul varem polnud. Olen alati ise midagi kokku klopsinud. Peale selle koosnes suurem osa meeskonda inimestest, kellega ma polnud varem koostööd teinud. See kõik oli nõks hirmutav, aga äge väljakutse.

Mis on sulle võtteperioodist kõige rohkem meelde jäänud?
Tagasi vaadates tundub see kõik nagu unenägu, mälestused on fragmentaarsed. Võttepäevi oli 20, pidime tõsiselt pingutama, suuri eksimusi ei saanud lubada, nii et võtteperiood oli väga pingeline.
/---/

Üks tegevust käivitavaid impulsse näib „Teesklejates” olevat inimeste varanduslik olukord. Peategelased valetavad end rikkuriteks. Selle rolli võtmine annaks justkui mingi teistlaadi vabaduse.
Minu jaoks ei olnud majanduslik kihistumine kindlasti kõige olulisem teema ja film ei räägi sellest, aga allhoovusena on see kohal. Teatavas mõttes annab rikas olemine inimesele elus mänguruumi juurde. Enese teistega võrdlemine on pidev motiiv, mis tegelasi veab.

Intervjuu terviktekst:
Vallo Toomla: filmi teemad olen isiklikult läbi põdenud - Eesti Päevaleht
Virro, K. (2016). Vallo Toomla: filmi teemad olen isiklikult läbi põdenud. Eesti Päevaleht, 3. okt, lk 12-13.

Stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis stsenaariumi saamisloost

Katke intervjuust:

Missugune oli „Teesklejate“ stsenaariumi sünnilugu? Kust tekkis esimene impulss, kuidas ja kui kaua te seda arendasite? Ja kui palju erineb valmis film sellest, millisena te seda oma vaimusilmas ette kujutasite?       

A.F.: See oli vist neli-viis aastat tagasi, kui olime Liviaga Saaremaal ühe tuttava majas ja üritasime mingit näidendit kirjutada. Elasime võõraste asjade keskel ja idee, et kui keegi sinna majja satuks, siis ilmselt moodustaks ta meie kohta oma arvamuse esimesena nende asjade järgi, tundus intrigeeriv. Alguses mõtlesime teha sellest lühifilmi, aga produtsent Riina Sildos arvas, et see võiks ikkagi täispikk film olla. Produtsentidel üldjuhul pole lühifilmide vastu eriti huvi. See oli ­millalgi kevadel, aasta lõpuks oli meil stsenaariumi esimene versioon valmis. Pärast seda oleme stsenaariumi mõned korrad läbi kirjutanud, koos Valloga (Teesklejate“ režissöör Vallo Toomla – M. U.) stseene üle käinud, näitlejatega teksti läbi lugenud ja lõpuks eelarvest lähtuvalt parandusi teinud.

L.U.: Eks ta erineb ikka. Tekstina asub tema visuaalsus ainult fantaasia vallas, aga film on valmis visuaalne teos, mis mingis mõttes ei jäta enam fantaasiale ruumi. Üllatud niikuinii, aga parimal juhul positiivselt. Me polegi päris lõplikku versiooni kinos näinud, aga see, mida viimati nägime, mõjus mulle enam-vähem nii, nagu olin kirjutades tahtnud, et ta vaatajale mõjuks. Kõige parem on, kui oma asja vaadates tekib eraldustunne – sa unustad end filmi vaatama, mõtlemata endale. Unustad oma küüsi närida.

Intervjuu terviktekst:
„Oma loost lahti laskmine on emotsionaalselt raske“ - Eesti Ekspress
Ulfsak, M. (2016). "Oma loost lahti laskmine on emotsionaalselt raske". Eesti Ekspress: Areen, 5. okt, lk 40-41.

Filmist kriitiku pilguga

Katariina Rebane: „Temaatiliselt räägib film peale teesklemise ja soovi olla keegi teine – keegi parem kui see, kes sa parasjagu oled – suhtekriisist ja valikutest. Kõige rohkem jääb ehk kõlama küsimus, kas koos hoiab armastus või hoopis harjumus ja hirm üksi jäämise ees. Teesklemise teine pool on karakterite enda probleemid ja sisemine kartus, et ei olda piisavad. Õnneks on teemad filmis pigem läbikumavad, mitte läbinämmutatud, kuigi esineb hetki, kui „Ära ütle, vaid näita!” oleks asjakohane märkus.

Kuigi samalaadset ülesehitust – eraldatud koht, psühholoogilised suhtemängud ja ootamatud külalised – on kasutatud paljudes filmides (meenus näiteks 2011. aastal tehtud „Retreat”, kus saarekesele lähevad suhteprobleeme lahendama Cillian Murphy ja Thandie Newton ning mis samuti muutub lõpuks põnevikuks, kui saabub ootamatu külaline), töötab „Teesklejad” siiski hästi ja vaadates ei ole tunda, et see on midagi, mida on juba liiga palju nähtud. Film oskab olla värske ja veetlev. Selles on nii eestipärast tumedust kui ka väikseid humoorikaid torkeid.

Filmi teine pool on kindlasti tugevam kui algus, kuigi mulle on sümpaatne ka vaikne start ja mõneti tühjad pikad mõtlikud kaadrid, kui tajume pigem maja ja koha hingust, aga ka peategelastevahelist dissonantsi. Peale hea näitlejatöö (eriti peaosaliste puhul) teeb filmi nauditavaks ka operaator Erik Põllumaa hea kaameratöö ja terviklik tunnetus, mis kujuneb nii visuaalsest kui ka helilisest poolest. Kuigi üldiselt mulle filmi helikujundus meeldib, mõtisklen, kas elitaarsust ja rikkust peab alati edasi andma klassikaline muusika (filmis kõlab näiteks Mozart). Kindlasti sobib see sinna, aga on üks laialt levinud kujundeid, et rikkus käib kokku klassikalise muusikaga.

Peale selle on tore näha, et põnevikuline lõpuosa on kenasti õnnestunud, sest kui draamas oleme kobedad käed, siis põnevusstseenid ei kuku Eesti filmides tihti hästi välja. /---/

Kui midagi, siis lõpuga oleks võinud rohkem pead murda: lahendus on mingist hetkest alates oodatav. Lõppkokkuvõttes on aga tegemist hästi orkestreeritud ja nauditava filmiga. Nagu Triin Ruumeti ja Anu Auna, saab ka Vallo Toomla panna noorte filmitegijate ritta, kelle debüüdid on näidanud väga head taset.“

Arvustuse terviktekst:
Teesklus ja suhtemängud - Eesti Päevaleht
Rebane, K. (2016). Teesklus ja suhtemängud. Eesti Päevaleht, 10. okt, lk 12.

 

Ulla Kattai: „„Teesklejad“ on Baltikumile omaselt karge ja tinglikkust tulvil film, kus on tunda nii Ingmar Bergmanit kui Michael Haneket. See on põhjamaine Roberto Rossellini „Reis Itaaliasse“, mässitud modernsesse rätsepatööna valminud kuube. Film räägib tundlikult kulgeva irreaalse loo suhtesegaduses paarist, kes avab suvemaja uksed kahele kehva ilma meelevalda jäänud telkijale.

Nelja põhitegelasega loo narratiiv ei rullu selge vaibana lahti, vaid mässib end iga uue sündmusega järjest suuremasse indiviidide siseheitlustest moodustuvasse ämblikuvõrku, mille struktuuri raputavad inimlikult ebaõnnestunud kommunikatsioonivalikud. Filmi pildikeel on detailideni komponeeritud, muutes „Teesklejad“ iga algaja semiootiku maiuspalaks, mida käsi plaksutades võõrsõnadega kaunistatud tähendusi omistades tükkideks võtta, grupeerida ja uuesti kokku panna.

Vaatajat ootab arhitektuuriline elamus - seda nii loos kui loo jutustamises. Film on rannastseenide kõrval üles võetud majas, mille on projekteerinud ratsionaalsete neofunktsionalistlike eramutega tuntuks saanud arhitekt Emil Urbel. Kuigi maja värvimata betoonseinad ja rabedad nurgad peegeldavad tegelaste iseloomu, võtab imposantne ehitis kohati loo üle, süües ära kõik dialoogidega kaasnevad murtud toonid. Seetõttu on just rannastseenid filmi parim osa. Meri ei võta, vaid annab.

Maja struktuursust toetab pasolinilik filmikeel, mis raamib kinematograafia ühtlaselt infoküllaseks tervikuks. Filmis klõpsab majaperemees Juhan oma telefoniga pildi seinal rippuvast kunstfotost, saates seeläbi ühe pildi teise. Ent pildi pilti surumine lahjendab originaali elusad omadused. Just see on ka „Teesklejate“ pildikeele suurim miinus.

Kõik kaadrid on liiga komponeeritud – perfektsed, ent hingeta ja selle tõttu igavad. Toomla on ühes intervjuus öelnud, et püüdis filmis luua tunnetuslikku tervikkujundit või kujundite jada, ent seda tehes on ära võetud avatus interpretatsioonidele ja fantaasiale. Täiuslikkus on paraku igav. Pole tähtis, mis on selle sees või taga. /---/

„Teesklejate“ dialoogid ongi üheaegselt kogu filmi parim ja halvim osa. Uskumatult täiuslikud, nauditavat äratundmisrõõmu pakkuvad vestlused vahelduvad idiootlikult ebausutavate teemaarenduste ja vahemärkustega. Lääneeuroopalikku mittesekkumist ja tühiste asjade elumuutvaks mängimist võiks võrrelda Sean Penni filmiga „Tagasi looduse rüppe“, kui küündimatust vähemalt mingilgi määral varjata püütaks ja üle lainemüha hevimussi kuulates otsesõnu loodusega üheks saamisest ei räägitaks. Vaataja peas tekib kujunditest lugu. Aga see lugu pole tähendustest tiine, vaid tummalt tühi.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Mirtel Pohla uues filmis: teesklemise talumatu tühjus - Kultuur
Kattai, U. (2016). Teesklemise talumatu tühjus [filmist „Teesklejad“]. Postimees, 10. okt, lk 22.

Jan Kaus: „„Teesklejate“ põnevaim tasand on juhtmotiivi väljendumine detailides. Selle poolest pakub Toomla film tõepoolest pinget. Alustagem tegevuskohast, Emil Urbeli projekteeritud moodsast majast. Mäletate repliiki Õunpuu „Sügisballist“: „Vot nii palju arvan ma su puhastest pindadest“? „Teesklejate“ tegevuskoht on puhaste pindade maja, koht, kus kujutlus heast elust on hoolikalt muundatud füüsiliseks ümbruseks. Iseenesest on Toomla valik triviaalne: „Teesklejad“ pole esimene film, kus tegevuskoha esteetiline puhtus muundub kahetähenduslikuks, ja puhtad pinnad moodustavad dissonantsi nendes tegutsevate inimeste sisemise desorienteerituse, hämaruse või kalestumisega – viimasest ajast meenub veel üks debüüt, Alex Garlandi „Ex machina“ (2015). Moodne ja avar hoone mõjub nagu üleelusuurune katseklaas, mis võimaldab jälgida ruume täitvate inimsuhete ülekuumenemist ja lagunemist. Võimaldab näha, kuidas vastastikustest kujutlusest saavad nende kandjaid füüsiliselt eraldavad klaaspinnad.

Jah, võiks isegi väita, et „Teesklejates“ ei mängi olulist rolli ainult maja pinnad, vaid ka ruum seinte vahel. Otsekui liikumatu õhk. Filmi alguses jõuavad Juhan (Priit Võigemast) ja Anna (Mirtel Pohla) magamistuppa ja heidavad voodile. Siis tõuseb Anna istukile ja ütleb: „Siin on nii vaikne.“ Sellele järgneb viis minutit stseene, kus ei vahetata ühtegi sõna ning mis on täidetud maja vaikusega. Seegi verbaalne paus on mitmes mõttes tähenduslik. Esiteks määratakse siin ära filmi üldjoontes aeglane tempo. See võib meeldida või mitte, aga igal juhul võimendab see tegevuskoha atmosfääri ning annab võimaluse märgata olulisi sümboleid ning muuta tegelaste iga samm tähenduslikuks. Teiseks juhatatakse siin vaataja justkui mõtteni, et palju asju selles loos öeldakse ilma sõnadeta – „Teesklejad“ on näitlejatele tänuväärne materjal, tegelaskujude muundumis- või murdumiskohti esitatakse filmis mitteverbaalselt. Kolmandaks tasub mõelda, miks ütleb üks ootamatutest külalistest, Triinu (Mari Abel), samad sõnad: „Teil on siin nii vaikne“?“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/mang-mitmetahenduslikel-panustel/
Kaus, J. (2016). Mäng mitmetähenduslikel panustel. Sirp, 28. okt, lk 18-19.

Vaata ka:
http://variety.com/2016/film/reviews/pretenders-review-1201868543/

Edukas stsenaarium

Eesti Filmi- ja teleauhinna (EFTA) parima stsenaariumi kategoorias võitnud „Teesklejad“ on esimene Eesti film, mille uusversiooni tootmise õigused müüakse välismaale.

„Teesklejate“ remake’i tegemise õigused müüdi Prantsusmaa ühele suuremale rahvusvahelise levitamise ja tootmisega tegelevale filmiettevõttele Bac Films. Selgelt eristuva käekirjaga autorifilmidele keskenduva ettevõtte portfoolios on üle poole tuhande mängufilmi, millest kaheksa on võitnud Kuldse Palmioksa Cannes’i filmifestivalil. Ettevõte on vastutanud järgmiste nimekate filmide rahvusvahelise levi eest nagu „Pärast Lucíat“ („Después de Lucía“, rež Michel Franco; Prix Un Certain Regard, Cannes 2012), „Armastus esimest hoobist“ („Les Combattants“, rež Thomas Cailley; 5 preemiat Cannes’is 2014), „Inimkapital“ („Il capitale umano“, rež Paolo Virzi, parima võõrkeelse Oscari nominent 2014) ja „Süütuse mägi“ („Fúsi“, rež Dagur Kári, 3 preemiat Tribeca filmifestivalil 2015)

Feldmanise sõnul tähendab filmi õiguste müük neile eelkõige seda, et „Teesklejate” stsenaariumi järgi tehakse veel üks film. Käsikirja rahvusvaheline edu pole aga juhuslik. „Kui stsenaariumi kirjutasime, ei teadnud me veel, kes seda tegema hakkab, aga mõtlesime küll, et see võiks olla lugu, mis võiks pakkuda huvi ka väljaspool Eestit. „Teesklejad” pole ekspordiks kirjutatud, aga see mõte käis peast läbi,” kommenteeris Feldmanis.

Filmi produtsendi Riina Sildose sõnul tekkis prantslastega kontakt, kui üks Bac Filmsi partnereid nägi „Teesklejaid” San Sebastiáni filmifestivalil, kus toimus filmi maailma esilinastus. „Osalesime seal uute režissööride võistlusprogrammis ja nad võtsid meiega ühendust,” selgitas Sildos. „Septembris alustasime läbirääkimisi ja lepingu sõlmisime paar nädalat tagasi. Läbirääkimised võtavad üldjuhul väga palju aega, sest kaasatud on juristid ja teised tegelased. Kõikide detailide läbirääkimine ja tehingud on erinevad: mis õigused, kuidas kajastatakse, kes teeb jne.”

„Lepingud tehakse mitmes osas: alguses broneeritakse õigused mingi väikese summa eest ja kui läheb tootmisse, siis on väike protsent, mida nad maksavad oma tootmiseelarvest meile. Tavaliselt makstakse remake’i õiguste eest umbes nii palju, kui Euroopas makstakse uue stsenaariumi õiguste eest,” rääkis Sildos tehingu õiguslikust poolest.

Produtsendi sõnul on Bac Filmsil praegu kaks plaani: kas „Teesklejate” ainetel tuleb Luksemburgi-Prantsusmaa film, sest neil on ka Luksemburgis firma, või ainult Prantsusmaa film, kus on Prantsusmaa staarid. Samuti pole veel selge, kas film tuleb prantsus- või ingliskeelne. /---/

„Teesklejate” uusversioonist tõuseb Sildose sõnul tulu eelkõige stsenaristidele. „Kui suudame neile nii tugeva rahvusvahelise nime teha, siis kindlasti vaadatakse valmivat teost kui nende kirjutatud filmi. See aitab kaasa nende järgmisele filmile, aga ka Eesti filmide rahastusele. See on ikka päris suur asi. Mul on hea meel, et see teoks sai,” kinnitas ta. /---/
Allikad:
Rebane, K. (2017). Prantslased teevad Eesti filmist "Teesklejad" uusversiooni. Eesti Päevaleht, 30. märts, lk 16.
„Teesklejatest“ tehakse Prantsusmaal uusversioon (2017). Postimees, 30. märts, lk 21.


Filmis on näha järgmisi teoseid:

maalid "Agrod", "Skeem", "Järgmine kaader", "Tähelepanu" - autor Alar Tuul;

maal "Danae" - autor Jaak Arro;

maal "Nurk või kaar II?" - autor Rein Kelpman;

Maarit Murka aktimaal;

Stina Kase pulmafotod.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm