Hei, Rasma! (2015)

Baltimaade ühistöö

Eesti-Läti-Leedu ühistööna valminud dokfilmi "Hei, Rasma!" peatootjaks on Acuba Film Eestist. Film on üles võetud Mohni saarel, Viinistul, Pärispeal ning Turbuneemel Harjumaal 2013. aasta suvel. "Hei, Rasma!" maailmaesilinastus toimus 23. aprillil 2015 Nyonis, Šveitsis, maineka rahvusvahelise filmifestivali Visions du Réel konkursiprogrammis.

Filmi režissöör on lätlanna Laila Pakalnina - Läänemere piirkonna tuntuim ja maailmas enim kuulsust võitnud dokumentalist, kes on võitnud Cannes’i filmifestivalil FIPRESCI auhinna dokumentaalfilmide "Praam" ja "Post" eest. Seoses selle filmiga ütleb ta: "Minu jaoks on selle filmi inimlik ja kunstiline väljakutse lisaks asjaolus, et ma olen läti režissöör, kes tahab teha filmi Eestis. Ja seda mitte ainult lätlastele ja/või eestlastele." 
Kino Artis filmitutvustus

„Hei, Rasmat!“ on arendatud Euroopa Dokumentaalfilmi Võrgustiku (EDN) LisbonDocs’i pitchingufoorumil. Filmi arendust toetas Eesti Kultuurkapital 4000 euroga ja Eesti Rahvusringhääling 1000 euroga ning selle rahvusvahelise koopia valmimist Eesti Filmi Instituut 600 euroga. Filmi tootmist on toetanud Läti Kultuurkapital ja Läti Rahvuslik Filmifond.
Filmi FB leht: https://www.facebook.com/HeiRasma

Arvamusi filmist

Eva Kübar: "Tegu on mingi veidra tunnetusega kogutud külapärimusega, kus loost suuremat rolli mängib inimeste seisund, see, kuidas nad ennast filmigrupi saabudes üleval peavad ja millest nende kehakeel ja žestid räägivad. 

Stiililiselt on "Hei, Rasma!" külm põhjamaine draama, kus üksteise järele on pikitud üldplaanid seisva kaameraga, mis fikseerib väikese, kuid täpse episoodi koduõuel. Lühikese hetke kellegi elust, kes elab või suvitab seal lähedal, kus kunagi sõitis miini otsa Rasma.

Tegelikult on külaelanikudmuidugi täiesti tavalised inimesed, kuid see, kuidas monteerija Kaspar Kallas ilmselt koos režissööriga nende üksikud lausekatked kokku on pannud, loob äraspidise atmosfääri. Mingi lõpetamatuse ja igavikulisuse tunde. /---/

Laiemas filosoofilises plaanis võib Rasma olla mis iganes - miski, mis on kusagil mere põhjas, kuid mille asukoha iga kohalik veidi erinevalt kätte juhatab. Miski, mille kohta kõigil oleks nagu midagi rääkida. Ja mida tehes öeldakse lõpuks midagi hoopis iseenda kohta."

Artikli terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/3389711/loputu-singer-ja-jalgrattad
Kübar, E. (2015). Lõputu Singer ja jalgrattad. Postimees AK, 7. nov, lk 10.

Sven Grünberg: "Ega neid lugusid, mis meid Lätiga seoksid, just üleliia ole ja selles mõttes on see film kindlasti tervitatav. Rasma-nimelise Läti laeva huku lugu 1941. aastal Viinistu kandis on üks neist. Visuaalselt kena, Viinistu ümbrust näitav film jääb aga pigem kodulooliseks dokumendiks, mille põhivaataja ja huviline võiks olla eeskätt selle kandiga seotud inimene või keegi, keda üldisemalt huvitab, kuidas ühes Eestimaa nurgas ka elatakse. Lisaks õdusatele majakestele ja hoovidele lisab dünaamikat kohalike askeldamine küll õmblusmasinate, küll jalgratastega… No mis seal ikka, võib ka nii."  

Olle Mirme: "Tore idee on sipsti filmijupikeseks visandatud. Võib-olla seepärast, et tegelikult ongi siin pigem hea teleformaadi tunnused – universaalsus ja korratavus. Mistahes asustatud punktist võiks leida vana loo, millest enamus kohalikke on miskit kuulnud. See uduseks unustatud legend on aga pelgalt ettekääne: õhinas jutustajad-vahendajad ei märkagi, et tegelikult on see lugu neist endist. Trikk toimib, sest juba ammu pole ekraanil nii toredaid ja avatud eestlasi nähtud."

Artur Talvik: "Paneb õlgu kehitama. Kogu aeg on tunne, no kuhu see nüüd välja jõuab, et kaua neid jalgrattaid ja õmblusmasinaid meile ikka näidatakse, et kohe peab tulema mingi pööre, aga ... ei tulegi! Lootus, et välja koorub mingi kaval üldistus eestlaste rehepapliku iseloomu kohta, kustub samuti. Olen nõutu, ausalt!"

Postimehe žürii hindab uusi Eesti filme: "Hei, Rasma!" (2015). Postimees: AK, 7. nov, lk 10.