Avaleht » Filmiliigid

Ahviaasta (2003)

Animafilmid Kestus: 11:51

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Peep Pedmanson: „Pole ekraanil ammu näinud nii selgepiirilist sotsiaalset seisukohavõttu nagu Ülo Pikkovi “Ahvi aasta”, multikatest meenub samavõrdsena ehk vaid Priit Pärna “Eine murul”. Pärn näitas, et meid ümbritsev elu oli 80-ndatel košmaar. Tal oli õigus. Pikkov väidab sama oleviku kohta. Õigus temalgi.

Tavaliselt jaguneb multikate teema kolmeks: mehe ja naise vaheline ängipung, peategelase minapildi kallal nokitsemine või siis lihtsalt mingi lugu. “Ahvi aastas” on ka lugu olemas, seda ei saa salata, ja veel suhteliselt arusaadav selline. Kuid siiski pole tegu looga loo pärast, Pikkov ekraniseerub valehäbita nagu küps mõtleja, kel ümbritseva maailma kohta miskit väita. /---/

Nojah, geniaalsemat töötuse sümbolit kui jõuluvana annab tõesti välja nuputada, mees on ju 364 päeva aastast sotsiaalameti armul. Mõni ime siis, et sellise sotsiaalse hüljatuse meelevallas maks läbi ja ajud sassi lähevad.

Kuid Pikkov ei oleks Pikkov, kui lõpp ei tooks kaasa tasumise tundi. Nimelt pole ahvis kunagi uinunud iidsed kaemused, mida inimese puhul nimetaksime arhetüüpideks. Üks neist on oma ürgvaenlase lõvi läbipeksmine, millest ahv igal vabal hetkel uneleb ja und näeb, unenäo sisust endale aru andmata.

Ent kui ta kord jälle lähenevate jõulude tõttu jõuluvana kujutavat plakatit juhtub nägema, naaseb mällu ka mälestus filmi käivitanud sündmustest. Tagasi juurte juurde — ja ahvi teekond viibki tagasi samasse loomaaeda, kust tema odüsseiake aasta eest algas. Kuid mitte karvakasvanud jõuluvana puur pole ta siht, vaid lõvi oma! Inimmaailmas (ja inimese rollis) jumala staatust nautinud ahvi enesehinnang pole muidugi mõista ammu enam adekvaatne, sestap ei tõestagi tema letaalse lõpuga viimseks jääv trikk suurt muud kui et üks ühe vastu on loomade kuningas looduse kroonist tugevam. Olgu muld viimasele kerge.

Nõndaks. Kokkuvõtlikult väidan mina, et Pikkov väidab, et moodne maailm on ennekõike äärmiselt paslik paik ahvimisele — aegruum, kus ahvi ja inimese erinevust tavavaatlusega ei tuvasta.

Täiesti aktsepteeritav väide, millega võib nõustuda või mitte, kuid igal vastuargumenteerijal tuleks oma vastuväidet ka tõestada. Kel julgust, võib ju proovida, pannes Pikkovi süžeesse ahvi asemele sebra, iguaani, leevikese, säga, känguru, ondatra või kasvõi hülge — ometi võib kihla vedada, et loetletud fauna esindajad ei hakka nautima pooltki seda edu, mis Pikkovi ahv. Seega on Pikkovil õigus — meie kaasaegses maailmas edukalt-valutult hakkama saamiseks tasub olla ikka (ja ennekõike) paras ahv.“
Pedmanson, P. (2003). Ahv, inimese parim teine mina ehk tagasi juurte juurde. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 91-94.

Jan Kaus: „On raske kirjutada üks-kõik millisest Ülo Pikkovi või Priit Pärna filmist, kui seda on nähtud vaid korra. Kogu see metamorfooside, kujundite kuhjamise ja laialilaotamise ning ohtrate seoste sipelgapesa ning trimmis ja napsakate kaadrite ilutulestik võib esimesel vaatamisel silmi pimestada, kuid mitte neid uue olukorraga ära harjutada.

Pikkovi ja Pärna irooniline sürrealism nõuab pingutust. /---/ Vanameister ja noormeister lubavad väikseid tsitaate ka teineteise või oma kolleegide aadressil – näiteks jällegi on näha firma “Solk & Co” tooteid (sedakorda “Karlis ja Marilynis”). Pikkovi puhul polegi see niivõrd üllatav. Kuid eriti rõõmustav oli kohata Pärna uudisteose ühe kaadri nurgas Pikkovi uudisteose ahvi! Plakat “Timeless Clas-sics” kujutab ahvi poptähena (Paul Anka meets Marilyn Manson?). See plakat figureerib seega nii “Ahviaastas” kui ka “Karlis ja Marilynis”. /---/

Nii Pikkov kui ka Pärn samaaegselt ehitavad ja lõhuvad narratiivi, nii et lõpuks ei peagi enam selge olema, kas ja kuhu see lugu vaatajat viis või mis oli loo point või äkki oli neid mitu – näiteks “Ahviaasta” peakangelane ronib lõpuks puuris istuva lõvi suhu. Loo suundumine lõvi lõugade vahele mõjus samalaadse ootamatusena kui “Peata ratsaniku” Kuumehe suu, mis sülgas välja ilutulestiku.

Tahan öelda, et oleks lihtsustav näha “Ahviaastas” pelgalt kriitikatuld meediaühiskonnale – kuigi omal uperpallitaval moel Pikkovi film kuulsuse olemusega ju tegeleb.“ /---/
Kaus, J. (2003). Eesti filmid silmale, mõttele, suunurgale ja põselohule ["Karl ja Marilyn", "Instinkt", "Ahviaasta"]. Eesti Päevaleht, 2. juuni, lk 16-17.

Mart Rummo: „Priit Pärna õpilane, verise animavesterniga «Peata ratsanik» loorbereid lõiganud «noorem poeg» Ülo jutustab seekord loo loomaaia kasvandikust, kes läheb inimolendiga vahetusse ja lööb seejärel hiilgavalt läbi tsiviliseeritud ühiskonnas. Kõnevõimetust pärdikust saab ühekorraga maailma parim suusahüppaja, filmistaar, lotomiljonär, elupäästja jne, kusjuures kõik need saavutused sünnivad pürgimusest kahe eesmärgi poole: paarituda Miss Maailmaga ja anda kere peale Lõvile. Taibukas mõistulugu on vähemalt samavõrd nauditav puhta ja lopsaka huumorina.“
Rummo, M. (2003). Pidu kogu pere auks ["Karl ja Marilyn", "Instinkt", "Ahviaasta"]. Eesti Päevaleht, 2. juuni, lk 12.

Mari Laaniste: „Ladusat, Kaspar Jancise nakkavast muusikast saadetud “Ahviaastat” veab omaenese loogikat pidi täiesti jälgitav, vaimukas ja tempokalt esitatud lugu. Kohalikus ja kahtlemata ka kaugemas kunstanimatsioonis vohava krüptilisuse taustal mõjub see võrdlemisi värskendavana. “Ahviaastas” aimdub lausa mõningast publikule mõtlemist, mida paljud autorianimatsiooni tegijad vististi tabuks peavad (see on enese ja kommertsanimatsiooni vastandamiseks muidugi lihtne ja loogiline, kuid vähemalt allakirjutanu hinnangul mitte parim meetod). /---/

Tormilisele sissejuhatusele järgneva absurd-koomilise sündmuste jada varjus jõutakse ka sügavama teemaarenduseni. Inimeste maailma lansseeritud ahv alustab “ahvides”, imiteerides mujal nähtut, ent osutub sel teel ootamatult edukaks ning veelgi ootamatumalt võtavad inimesed teda kui kaaskodanikku täie tõsidusega. Kaootiliselt sekeldav loom paistab ühiskonna vaatepunktist vaid mõnevõrra hajevil multitalendina, kes teostab end mängeldes, või täpsemalt, poolkogemata pea kõigil inimlikult ihaldusväärsetel viisidel. Ahv inimlikkuse normidele vastavaks tunnistatud kesta sees aga unistab endiselt vaid troopikast ja lõviga võitlemisega ega oska saavutatut millekski oluliseks hinnata. Tema seisukohalt osutub monkey business’iks, pärdiklikult mõttetuks sekeldamiseks kogu inimeste maailm, nende tegevused ja väärtushinnangud. Süvenev identiteedikonflikt kulmineerub ahvi tagasipöördumisega loomaaeda, lõvi juurde: ta valib otsustavaks eneseteadvustamiseks üsna valusa viisi, määratledes enese olemuse suhte kaudu ahvi vaenlasega.

Omaette teemaks seda filmi analüüsides on võrdlus õpetaja Priit Pärnaga, paratamatu taak, mis käib Pikkovi, nagu ka enamiku teiste eesti noorema põlvkonna joonisfilmitegijate loominguga tõenäoliselt veel kaua kaasas. Nimede seostamisest on noortele vähemalt nooruse kestel ja rahvusvahelises plaanis vist pigem kasu kui kahju, ent oleks kurb, kui seda seltskonda tagantjärele vaid pisikeste Pärnade plejaadina tuntaks. Selle ärahoidmine sõltub neist endist ning see on ehk üks raskemaid ülesandeid nende loomingus. Sisulise analoogia ilmingud nagu rafineeritud absurditaju, sürrealistlikud alltoonid, teatava negativismi ja literatuursuse saab juba mingil määral kirjutada kogu kohaliku koolkonna eripära arvele. Ka vormilisest küljest vaadates leiab otseselt Pärna kaubamärklikku käekirja imiteerivaid joonisfilme tõenäoliselt kusagilt kaugemalt enam kui Eestist. Keegi kohalikust põlvkonnast pole õnneks nii isetu, et end vaid mentori suunas koogutamisega teostada, ent Pärna mõjukus on siiski piisavalt ilmne ja kestev, et olla tajutav probleemina.

Pikkovil paistab olevat vähemalt eeldusi eeskuju varjust pääsemiseks. “Ahviaasta” on märksa väledam, kerglasem ja lobisevam, kui sellega kõrvuti linastunud Pärna uudisteos “Karl ja Marilyn”. Ometi puudub ka “Ahviaastas” see kvalitatiivne hüpe, mis võimaldaks Pikkovi nime Pärnast lahti rebida, arvustada tema tööd Pärna hoopiski mainimata. Jääb üle oodata, mida toovad järgmised.“
Laaniste, M. (2003). Ahviäri [joonisfilm "Ahviaasta"]. Sirp, 6. juuni, lk 12.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm