Avaleht » Filmiliigid

Kohtumine võõras linnas (2003)

Filmi originaalpealkiri: Broidit

Mängufilmid | Draama Kestus: 78:00

Huviinfo

Filmitegijate sünopsis

Lugu kahest vennast, kel on suur erinevus nii vanuses kui ka elujärjes. Noorem vend Joni on surmavalt haige, kuid Eestist on ta leidnud suure armastuse ja eluiha.  Vanem vend Sami on edukas fotograaf, kes on aga kaotanud võime armastada ning on seetõttu oma eluga ummikus. Sami läheb Jonile Eestisse järgi, et ta Soome ravile tuua. Vendade kohtumise käigus, nähes Joni ja Rimma paradiislikku elu, hakkab Sami ka oma elu peale mõtlema. Tema esialgne plaan päästa kohusetundlikult oma noorem vend kindlast surmast, hakkab murenema, kuid just selleks hetkeks on ta viinud Joni niikaugele, et noorem vend otsustab minna tagasi Soome surema. Aeg Pärnus on Sami muutnud sedavõrd, et ta on valmis muutma oma elu ja jätkama juba katkenud suhet tüdruksõbra Sannaga.
F-Seitse

Broidit on elokuva kahdesta veljeksestä, joilla on 15 vuoden ikäero ja täysin erilaiset elämäntilanteet. Nuorempi veli Joni on kuolemansairas, mutta on löytänyt Pärnusta rakkauden ja elämänhalun. Isoveli Sami on menestyvä valokuvaaja, joka on hukannut kykynsä rakastaa ja siksi henkilökohtaisessa umpikujassa. Elokuvassa Sami lähtee hakemaan Jonia Suomeen hoitoon. Sami alkaa uudelleen ajatella omaa elämäänsä, kun hän näkee Jonin ja tyttöystävä Rimman paratiisimaisen elon. Hänen alkuperäinen ajatuksensa pelastaa velvollisuudentuntoisesti pikkuveli varmalta kuolemalta alkaa väistyä, mutta juuri silloin hän on saanut Jonin mielen muuttumaan.
http://www.kinotar.com/index.php (6.03.2012).

Filmi tootmine

Ettevalmistusperiood juuni-juuli 2002 (60 päeva)

Võtteperiood juuli-detsember 2003 (60 päeva)

Järeltootmine veebruar-mai 2003 (90 päeva)

Filmi eelarve

10 011 416 EEK

Soome-Eesti koostööprojekt, milles Eesti osalus 10%.
F-Seitse OÜ põhiline ülesanne: monteerimine ja turustus Eestis.

Stsenaariumita film

Lavastaja Esa Illi on teinud filmi ilma stsenaariumita, toetudes näitlejate improvisatsioonile.

Režissööri nägemus:

“Süžee on minimaalne ja selge, tänu millele on režissöör ja näitlejad vabad süžeeliinide pidevast jälgimisest. /---/ Olen otsustanud teha näitlejakeskset improvisatsiooni lubavat, muutuva tööviisiga filmi, kus tööaeg, tehnika ja töörühm on minimaliseeritud, võtteaega aga pikendatud.
Tegemist ei ole ainult improvisatsioonil põhineva filmiga. Olen kirjutanud stsenaariumi, mis filmimise ajal toimib dramaturgilise selgroona”. /---/
Esa Illi, EFSA tootmisdokumentatsioon

Meediakajastusi

"Filmil on rida puudusi. Improviseeritud dialoogid jõuavad oma arenguga õigesse kohta ja vajalik dramatism saavutatakse. Lavastaja Esa Illi laseb aga käiku väärt toormaterjali, mida rõhuvad näitlejate improviseerimise pingpongi paine ja sõnaline liigliha.

Hääbuva suve käes kustuv nostalgiline kuurortlinn on kunsti jaoks trafaretne kujund, kuid mis siis. Lavastaja leiab oma loole täitsa head kulissid ja oskab neid hästi ära kasutada. Tühi supelrand saab tähtsate kõneluste paigaks ja silmapiiril loksuv meri osaks filmi mõttest.

Filmis puudub huumor, kuigi ainesest kerkib selle võimalusi ja vajadusi rohkesti. Lavastaja on pannud tähele Soome ja Eesti elu kontraste, kuid pole julgenud neile hinnangut anda. Inimlikust soojusest räägib film ilma sooja huumorita ja saabki sellega kuidagi hakkama.

Hoolimata rohketest puudustest võib julgelt öelda, et “Kohtumine võõras linnas” oleks sajaprotsendilise Eesti filmina olnud suur töövõit, millele oleks sadanud kriitikute tunnustust ja mida oleks ka publik vaatamas käinud.

On nende filmi vigadega nagu on, lõppude lõpuks saab ju vaataja aru, et midagi salapärast ja väga väärtuslikku selles filmis on."
Soomlasest režissöör leidis Pärnu rannast zen-tõe (2004). Eesti Päevaleht, 22. juuni, lk 14.

Tiit Tuumalu: “Eilsest Pärnus kinolinale jõudnud "Kohtumist võõras linnas" on juba nimetatud dogma-filmi Soome variandiks. Minimaalse koosseisuga võttegrupp, käsikaamera, loomulik valgus, improvisatsioon - kõik selleks, et kätte saada maksimaalset ehedust ja intiimsust.

Isegi käsikirja kui sellist ei olnud. Tõsi, Soome Filmi Sihtasutusele, kes oli filmi põhiline rahastaja, pidi lavastaja Esa Illi selle ikkagi esitama, et oleks ametlik alus raha taotlemiseks. Ta kirjutas stsenaariumi valmis... ja viskas pärast minema.

“Ma tahtsin teadlikult hoiduda sellest, mida Ameerikas nimetatakse movie-kvaliteetideks,» kinnitas Esa Illi pärast filmi esilinastust PÖFFil. Samas ei loe ta end ka Taanist alguse saanud dogma-stiili jüngriks.

"Midagi uut dogma-filmides ju ei ole. Filmiajaloos on alati olnud neid, kes on püüdnud teha filmi vabamas ja avatumas vormis, tulnud stuudiost välja ja kasutanud käsikaamerat. Mina kasutan sellist meetodit selleks, et pugeda lähemale näitlejatele ja saada kätte intiimsemat, vahetumat tunnet.”
Tuumalu, T. (2003).  Esa Illi eksperiment Pärnus. Postimees, 6. dets.

Jaan Ruus: „Soome-Eesti ühisfilm «Kohtumine võõras linnas» jäi ilusaks puhtaks etüüdiks. Ei saa pikka psühholoogilist filmi üles ehitada improvisatsioonile. Nii saab teha Kreisiraadiot.“
Ruus, J. (2003). Vaikne juurdetulek. Postimees, 24. dets, lk 17.

Osalistest

Marianne Kütt – näitleja, lõpetas 2001. aastal Viljandi kultuuriakadeemia.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm