Aeg (1983)

Filmist meedias

Hendrik Lindepuu: „Rahustavad (ja mitte kedagi solvavad) on filmis kaadrid, milles domineerivaks jääb looduse (eriti kivide) igavikuline rahu. Film ongi üles ehitatud kontrastiprintsiibil - kiirluubis inimeste sebimine vaheldub küll samuti kiirluubis, ent siiski tunduvalt rahulikumate ja hästi jälgitavate loodusvõtetega. Sellise vastandamisega on muudetud inimest ja ürgset, igikestvat loodust (igavikku) lahutav kuristik selgelt tajutavaks ja tunnetatavaks. /---/

Kuigi "Aeg" on valminud Tallinfilmi kroonika- ja dokumentaalfilmide loomingulises ühenduses, ei ole filmi žanr määratletav nende nimetustega. Et "Aeg" on rohkem kunstiline film, märkis ka Moskva filmikriitik Andrei Plahhov Eesti 1983. aasta dokumentaalfilmide arutelul Kinomajas k.a 3. veebruaril (tema kasutas "Aja" kohta väljendit "kujundiloomise film"). /---/
Lindepuu, H. (1984). Aeg, inimesed, kivid ja igavik [filmist "Aeg"]. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 46-47.

Andrei Plahhov: "Erinev Söödi tasakaalukast intellektuaalsusest on Mark Soosaare viimaste filmide avatud emotsionaalsus. Täpsem oleks öelda, et filmide «Aeg» ja «Mängutoos Manilaiul» filosoofia teadvustub meile alles siis, kui õnnestub end lahti rebida vahenditute muljete kütkeist, kunstikujundite maagiast, mis on üpris suur. Režissöör ei püüagi varjata, et ta loob ekraanil uut reaalsust, ning selles mõttes on tema filmid pseudodokumentaalsed. Kuid tema eesmärk ongi muu, kui seadnuks endale tõsieluline uurimus. Soosaare filmide haare on väga lai: ta mõtiskleb tsivilisatsioonide ja kultuuride saatustest nende äär­muslike avalduste kaudu.

«Aja» maailm kujutaks endast nagu teatavat tänase tsivilisatsiooni epitsentrit tollele iseloomulike ajuti väärastunud rütmidega, disproportsioonidega. «Manilaiu» tegevus vastupidi mängitakse maha suure maaga vaid hapralt seotud üksiku saare patriarhaalses keskkonnas. Kuid sellestki haprast sidemest piisab, et filmi kangelaste ellu ilmuksid mitmed tänapäeva inimeksistentsi iseloomustavad spetsiifilised jooned. [---]
Just see ongi olulisim eesti dokumentalistide parimates teostes: filosoofiline sügavus, iga elutõiga ja kordumatu ajahetke vastavus ajaloolisele ajale laiemas mõttes, selle kunstilisele kujutamisele.
Plahhov, A. (1985). Hetk ja aeg [Eesti dokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 28. juuni, lk 7.